Nõuka ajal oli võimalik ennast ja oma pere ära toita küll, kuid elustandardi kvaliteet ei anna praegusega lihtsalt võrrelda. Ja mis peamine, praegu oleme vabad! Milleks võrdleb autor meid praeguses etapis Lääne -heaoluühiskondadega. Peame endid ikka võrdlema riikidega, kellega koos pääsesime kommunismikoledustest. Ja nende riikide taustal ei ole Eesti positsioon üldse mitte halb. Riigile tuleb lihtsalt anda aega arenguks.

viimasele lausele jätkuks. -või siis põhja laskmiseks.

No minu mälestused nõuka-ajast on seotud küll peamiselt mega-pikkade järjekordadega ja mega-tühjade kaubalettidega. Raske on kulutada, kui pole, mille peale.

Investeerimisfirma GAM Euroopa riskifondi juht John Bennetti sõnul on arengumaade aktsiaturud kerkinud liiga kiiresti ning esimestena kukuvad Balti riigid. Andmed SLÕhtuleht.

Kirja autor mäletab nõuka aega nii, mina naa.Tänu nendele tohutupikkadele järjekordadele peaaegu mittemillegi järele, ei lähe ma hulludele päevadele ja muudele taolistele massiüritustele.Aga Laari süüdistada ma küll ei kavatse.)

Ega nüüdki järjekorrad kadunud ole. Ole millises poes tahes, või postkontoris, tahes tahatmat peab järjekorras seisma. Kauplused on kül kaupu täis, kuid seda, mida teinekord vaja otsi tikutulega. Ka bussipileti hinnad tõusevad aina lae poole, nii et inimestel pole võimalik bussigagi sõita. tahaestahatmata hakka mõtlema. Kuhu me niimoodi jõuame.

nii jõuame ikka 5 rikkama riigi hulka 5 aastaga. Jõudast püksirihma pingutamist kallitele kaasmaalastele!

no ikka järjekorral ja järjekorral võib ikka väga suur vahe olla. Näiteks: Nõukaaeg - seista pool päeva võisabas kindla teadmiseta, et kas sinu korrani jõudes või pole juba otsa lõppenud. Ja selliseid analoogseid situatsioone erinevate elementaarsete kaupade hankimisel kogeda päevast päeva. Ja teades juba ette seda, et niipea kui midagi sellist müügile tuleb mida vähegi tegelikkuses lepalehe väärtuses rublaga osta tasub, kisub asi justkui olelusvõitluseks. Tänapäev - seista juba vajaminevad asjad poekorvis kassasabas oodates teenendusjärjekorda - mis ei ole tekkinud mitte nõukaaegsest teenendaja suvast - vaid paratamatutel asjaoludel (palju inimesi tööpäeva lõpus, nädalavahetustel, hulludel päevadel jne. Ikka vahe on väga suur ja põhimõtteline. Sama kohatu on võrrelda tänapäeva järjekordi tolleaegsetega ja selle alusel teha järeldus, et kõik on sama või veel hullem kui võrrelda NLiitu euroliiduga (mida teatud vaimuhiiglased siiamaani teevad:)) Ja see, et teatud kaupu otsi tikutulega ei anna õigust teha järeldust nagu oleks praegu sama sitt kui oli siis, praegu on olemas enamusele kaupadele alternatiivid või tuleb lihtsalt rohkem maksta. Nõukaajal selline võimalus puudus - või oli võimatult keeruline. (kui võid ei olnud võisid searasva leivale määrida kui oli peldikupaberi puudusel võisid Pravdaga peed pühkida või näpuga - päritolu küsimus ja maitse asi:))

Kui siin juba Hullude päevade peale jutt läks, siis - mina enam seal(Hulludel päevadel) ei käi, ükskord, kui jälle emaga Hulludele päevadele läksime, siis ema leidis endale ühe jope, hinnaga 4000 krooni, ema rõõmustas, et saab korraliku jope nii odavalt, aga siis leidis endise, enne hullude päevade hinnasildi, millel oli jope hinnaks märgitud 2000 krooni(!). Ema küsis müüa käest selgitust, aga targemaks ta ei saanud, sest müüa vastas: "praegu on jope hind 4000 krooni, võtke või jätke". Noh, ema loomulikult jättis. Ühe sõnaga, hulludel päevadel võidakse tillist tõmmata ka seda, kellel tilli polegi. (Selline sõnavara mu igapäevasesse sõnavarasse ei kuulu)

Ühinen täielikult Antsu arvamusega. Ka nn Nõukogude ajal elati, armastati ja ehitati kõike seda mida nüüd, "vabariigi" ajal on endale tasku topitud ja kogu maailmale jagatud(ennastki sealjuures unustamata). Need paljukirutud "nõukaaja inimesed" tulid Siberisse viiduna jalgsi sealt tagasi kui aga kõige pisem lootusesäde tekkis. Meie tänane ühiskond istub enne vallamajas almusesabas kui läheb vähese raha eest midagi tegema ja kui veidigi uks paotati trügis ummisjalu kõige nelja tuule poole, kus ainult sendi rohkem saaks. Kui praegu kirutakse hääl kähedaks sellest kui raske on elu siis kauplusi on kaupluse kõrval ja ostjaid pikkades sabades igas kaupluses... Miks keegi oigajatest ei küsi, missuguse raha eest siis ostetakse kui elu tõepoolest oleks nii halb kui nutetakse...Kui siin keegi oigab, et elasime üle laarluse, siis vastaksin mina, et elame üle ka savisaarsuse, ühed nomenklaturistid mõlemad.

arno,arno , ära võrdle pikkasid poesabasid, kus poes toidust puudus ei ole (kuid millel on kallid hinnad) ja veneaja poesabasid kus letil eriti midagi ei olnud, kuid kui midagi letile paisati nt. valimiste või pühade puhul, olid pikad "sabad" (valitses defitsiit). Aga Laari ja Savisaart ei saa võrrelda. Laar lasi põllumajanduse põhja, aga Savisaar päästis inimesi näljahädast.

Selleks ajaks kui M. Laar peaministriks sai, oli eestimaa põllumajandusest jäänud vaid kauge mälestus ja siduda seda mingi Laarivastase hüsteeriaga on täielik desinformatsioon nagu palju muudki tema nimega seostatavat. Hilisem peaminister Tiit Vähi on kirjutanud pika kokkuvõtte sellest ka Kesknädalas ja seal ei vaieldud talle kuigi tõsiselt vastu. Tema pika kirjutise moto oleks, et selleks ajaks kui M. Laar peaministriks sai, oli erastamisprotsess suuremas osas juba lõppenud ja kui talle üldse midagi ette heita, siis seda et ta ei püüdnud päästa mis veel päästa oleks saanud, kuigi tegelikult midagi olulist enam päästa polnud. Aga enne "Laarikest" oli peaministriks just nimelt SAVISAAR, kelle otsesel osavõtul töötati välja see kurikuulus erastamiskontseptsioon ja viidi ka suures osas ellu. Ja on üldtuntud tõsiasi, et EESTIMAA PÕLLUMAJANDUSE hävitasid tol hetkel võtmepositsioonidel olnud NOMENKLATUUR, kes sisuliselt tegid selle kõik kiiresti rahaks ja kantisid raha kes kuhu? Laari süüdistamine on vaid nn jutu mujale juhtimine. Olin kogu selle protsessi pealtnägija ja tean täpselt mida kirjutan.

Pane suu kinni.Sinu erastamised toimusid suuremalt jaolt enne savisaart.Korterid,tehas,mille ladudes oli toodangut suuremas summas kui tehase eest maksid.Pane vale suhu tagasi.Pane siia oma ärastamise nimekiri.Varu selleks tühi leht.Ühele lehele ei mahu.Varas sa oled ja selleks sa jääd.

Ärge jamage,ärastamisega tegelesid ikka Pr.Hänni ja Sarnet.Kelle valitsuses nad olid?

peaministriks saamise ajaks oli, nagu Arno väidab, Eesti põllumajandusest jäänud vaid kauge mälestus, siis oleks Laar pidanud hakkama põllumajandust taasatama. Siin püütakse üldse väita, et Laari tuleku ajaks olid kõik vinged teod tehtud ja tema ei suutnud üldse midagi enam päästa ning et kõik asjad, erastamine-ärastamine ja põllumajanduse hävitamine on kõik puha Savisaare kätetöö. No on ikka olnud küll üks Kalevipoeg see Savisaar! Ja vaene Tiit Vähi pole üldse midagi teinud, peale Sillamäe linna taskussepaneku.

Sul on õigus.Ärastamisega tegelesid Hänni ja Sarnet.Need täitsid vähkide ,siimanita,laarlaste soove.Mõlemad ärastajad,Sarnet ja Hänni ennast ei unustanud.Taskud kõvasti täis.Nüüd on nad sokutatud puutumatutele ametikohtadele,silma alt ära ja nendel kohtadel on nende töötasu salastatud ja kümned tuhanded kuus ei millegi eest.

Viga oli meie endi kommunistidest ülemustes.Öelakse,et midagi ei olnud.Oli ikka kül.Asi oli korralageduse pärast letide all.Keegi ei käinud palja taguotsega ja keegi ei olnud paljajalu.Selleks,et midagi saada-pidid kellegile meelehead tegema.Viima seda-mis sul oli või siis sõpradega asju ajama.Nii see tegelikult oli ja siit ka suur vene valitsuse kirumine.Venelaste suhtumine oli eestlastesse küllaltki ülbe.Nemad ei pidanud meist ka kauplustes lugu.Trügisid vahele,tõuklesid.Tulid ja said kortereid,mida eestlased kümneid aastaid oodanud.Suurem osa eestlaseid (tited)tehti ühikate tubades või siis pargipingil.Lõpuks autodes kui selle kuidagi said.Vana auto oli kallim kui uus.Neid jagasid ka Raj.täitevkomiteed ja part.komiteed.Eelistatud olid need-kes kellegile alt maksid või mõnele suurele part.töötajale meelehead tegid.Lõpuks asutuste kaudu jagasid n.n.ametühingud ladviku survel.Ka seal tihti rahad liikusid.

Ja lõpuks hakkavad needsinatsed ärastamise ümber sokutajad saama suurt, salastatud suurusjärgus pensioni. Selle nimel aetakse ju praegu asju, et pensioni suurus oleneks lõpuks (selleks ajaks, kui meie väärtuslikud tegijad ja nende omaksed pensioniküna äärde pääsevad) saadud palgast. Nii et - kel pole midagi, sel ei hakkagi midagi olema!