Lp. ALABERT.Tõnismäe pronkssõduri kuju on paraku tehtud just kristjan Palusalu järgi.Kuna ta oli minu kadunud isa sõber,tean seda täiesti kindlalt.Pole vaja ajalugu moonutada nagu Laar seda teeb,ajalugu on ajalugu.

Ära sobi, meg! Kristjan Palusalu istus kuju loomise aegu vangilaagris ning pealegi temasuguse nõukogudevastase elemendi modelliksolemisel oleks sekkunud trobikond valvast komissari ja poliittöötajat, kulturnikut ning volinikku, peale selle veel sadakond vanatahtlikku paljastajat ning informaatorit. Ühes Lembit Lauri raadhiosaates rääkis üks vana naine mehest, kes poseeris skulptor Enn Roosile. Too mees oli küll "musklimees", kuid viinaveaga ja kõva naistemees. Ideekavandite võistlusele esitati 7 projekti. Žürii otsusel jäi esimene auhind välja andmata. Välja anti kaks teise ja kaks kolmanda koha auhinda.54 6.augustil 1945 otsustati EK(b) KK-s projekti aluseks võtta Arnold Alase ideekavand „Dolomiit”, kuid soovitati teha mitu muudatust. Näiteks asetada mälestusja langenute nimetahvlid monumendi esiküljele ja esiküljele kavandatud pärja ja leegi kujutise asemel eksponeerida esiküljel hoopis viisnurgakujulist Suure Isamaasõja ordenit. Leegi ja pärja motiivi soovitati sobivuse korral kasutada monumendi tagaküljel. Monumendil kujutatava figuuridegrupina soovitati ema lapsega.55 9. oktoobril 1945 sõlmiti „Vabastajate monumendi” rajamiseks leping arhitekt A. Alase ja skulptor Enn Roosiga. Tallinna TSN TK komisjon vaatas skulptori ja arhitekti poolt esitatud kavandid 12. novembril üle ja esitas EK(b)P KK-le kinnitamiseks kaks ideekavandit.56 /…/ Ühe järele kujutab grupp ema ja last, kusjuures ema sümboliseerib leinavat rahvast ja laps tulevikku, teise järele kujutatakse punaarmeelast ja last ning siin on punaarmeelane võitja sümboliks, kes langenud seltsimeeste mälestust pühaks pidades rajab uue tuleviku koos kasvavate noortega. /…/ Monument püstitatakse Kaarli kiriku vastas olevale kolmnurksele väljakule, kus praegu on ajutine puust mälestusmärk. Monumendi ees on langenud kangelaste kalmud, mille eest hoolitsetakse aasta ringi. /…/”57 1946. a maiks kinnitati lõplik projekt ja monumendi avamise tähtajaks määrati Oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäev (st 7. november 1946). 1946. a septembri lõpuks oli skulptor Roosil valminud pronkssõduri täissuuruses savimudel. 10. oktoobril vaatas mudeli üle ENSV Arhitektuuri Nõukogu ja Kunstnike Liidu skulptuurisektori komisjon, mis jõudis järeldusele, et kuju on sobiv, kuid tuleb teha väikesi parandusi. Kuna paistis, et tähtajaks valmis ei jõuta, kaaluti vahepeal praeguse pronkssõduri asemel hoopis kipssõdurit, mille komisjon kategooriliselt, viidates ilmastikutingimustele, tagasi lükkas.58 Kuna oli selge, et tähtajaks valmis ei jõuta, otsustati, et monument avatakse töörahva pühal 1947. aasta 1. mail.59 Ka see tähtaeg läks üle ja monumendi avamine planeeriti Tallinna “vabastamise” kolmandale aastapäevale. Objekt võeti komisjoni poolt vastu 21. septembril 194760 ja avamine toimus 22. septembril 1947.61 (vt fotod 4, 5 ja 6) Hiljem monumendi ümbrust mõnevõrra muudeti ja näiteks 1964. a lisati “igavene tuli”.62 (vt foto 7 ja 8) Samuti parandati 1970. a-te teisel poolel mälestustahvleid monumendil, kui olid selgunud kaks väidetavat “tundmatut”, Kulikov ja Sõssojev. NSVL Kaitseministeeriumist saadud andmete põhjal lisati ka puuduolevad initsiaalid ning parandati polkovnik Kolesnikovi auaste. Laialt levinud romantilise legendi, et pronkssõduri modelliks olevat olnud maadluskuulsus Kristjan Palusalu, tõele vastavust ei saa kinnitada. Nõukogude võimu silmis oli Palusalu desertöör (st kodumaa reetur), kes juba korra oli tööpataljonist põgenemise eest surma mõistetud, kuid põgenes veel teistki korda, seekord trahviroodust. Vaevalt läks Roos sellisele riskile, et just vangilaagrist pääsenud rahvavaenlase poliitiliselt tundliku ausamba modelliks võttis. Kui ka pronkssõdur mõnevõrra Palusalu meenutab, ei takistanud see Roosi edasist karjääri. 1948. a sai ta “Vabastajate monumendi” eest Nõukogude Eesti preemia ja hiljemgi usaldati talle ideoloogiavõitluse mõistes olulisi töid, näiteks V. Kingissepa ausammas Harju mäel, mis valmis 1951. Palusalu pole ainus modellikandidaat. Ühe legendi järgi olla Enn Roos ise 1960. a-te algul öelnud, et ta tegi Tõnismäe kuju vabamaadluse meistri Helmut Puuri järgi, mille viimane küll ümber lükkab, sest olla poseerinud Roosile hoopis lendurikostüümis. Pakutud on ka raskejõustiklast, kauaaegset pedagoogi ja koolijuhti Haljand Hallismaad, Kirovi kalurikolhoosis töötanud endist vasaraheitjat Helmut Pormeistrit ja teisi.66 E. Roos ise on öelnud järgmist: “/.../Modelliks kasutasin vähesel määral laskurkorpuse võitlejaid ja hiljem pea modelleerimisel oma ateljee lähedal elavat “noormees-töölist”. /.../” 67 Tõenäoline kandidaat on Albert Adamson, kes töötas 1947. aastal Lutheri vabrikus puidutöölisena ning võis skulptor Roosile, kes kutsus ta poseerima, silma jääda tugeva ja laiaõlgse mehena.

1941. aastal mobiliseeriti Kristjan Palusalu punaarmeesse, kust ta Soome põgenes ja oli seetõttu pärast sõda mõnda aega vangilaagris. 1947 sai Kristjan Palusalu vanglast välja, läks Tallinna treeneriks ja enam Kungla tallu tagasi ei läinud. 1949. aastal tuli loomad ja tööriistad kolhoosile ära anda. Majad jäeti alles, sinna jäid elama Kristjani äi ja ämm. Pärast EKP KK kaheksandat pleenumit 1952 läks Kristjan Palusalu elu päris raskeks. Keegi ei tahtnud kodanlikku natsionalisti enam tööle võtta. Paari nädala kaupa tegi olümpiavõitja juhuslikke töid. Püsivamalt sai ta ametisse Tarbeklaasi, hiljem teenindusministeeriumi remondi-ehitusvalitsusse (REV). Kungla talu kõrvalhoone läks ka hiljem REVile, kes sisustas sinna puhkebaasi. 1986. aastal andis REV talu kõrvalhoone edasi Kalevi spordikoolile. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel sai Kristjan Palusalu poeg Jüri Palusalu hoone tagasi.

Kuule Sina --Meg ,juba varem korra ajasid sellist jama, ,et Palusalu olla Sinu isa sõber ja Sina oled ainuke kes teab, Palusalu oli modell. Eelkommenteeria juba vastas Sulle põhjalikult. Kuid ma ei usu ,et Palusalu sai olla Sinu isa sõber - kes austas venelasi ja vihkas Itaalasi (fasiste). Tõeline Eesti patrioot ei saanud kuidagi olla sõber sellise ilmavaatega inimesele.

Kui "sõbrad" korpusest ei julgenud Palusalu tööle võtta, siis Teeninduse REV-i osakonnajuhataja, endine Eesti Vabariigi sapööriväeosa kapten ja vabadusvõitleja julges. Endise maadlejana ja raskejõustiku austajana võttis ta teisigi põlatud spordimehi rasketel aegadel tööle.

Minupoolne austus kunagise Teenenduse REV osakonnajuhatajale. Kes ei kartnud Nõukogude okupante, vaid julges abistada Eesti uhkust olümpiavõitjat Palusalu

Kunstiteosena on antud kompleks tõesti oivaline,seda muidugi oma aja kontekstis ja võrreldult mujal NSVL-is valminuga.Antud juhul ei ole tegemist tema hävitamise vaid teisaldamisega(püloon tuleb täiesti uus,sest paas on murenenud).Kindlasti ajab see Venemaa tagajalgadele kuid nüüd on valik väike kas peale jääb Eesti või Venemaa tahe,siin on ju Eesti või kuidas?Kui Keskerakond nii otsustaval ajal kui riik teeb selle sammu,on selle vastu siis ei lähtu ta enam Eesti huvidest.Sõja ajal läks see asi kas tribunali või välikohtu kätte.Tundub ka et siin lähtub erakond samuti dilemmast:kas peale jääb erakonna või riigi tahe?

Vangisttulnuid ja muid "kahtlasi" võtsid tööle ka paljud purupunased ülemused, sest korralik töötaja oli väärt, et riskeerida "valvsate" kaadriülematega õiendamist.

Et sellel pronkskujul K. Palusaluga vähimatki pistmist pole on piisava veenvusega juba tõestatud. Selle teema jätkuv ülessoojendamine ja isegi "pronkspisarate" palgeile kujutamine näitab vaid seda, et hädaga sööb vanatühi ka kärpseid, st mõtleb välja üha uusi ja ootamatumaid põhjendusi selle verest nõretavate kätega kuju sealolemise õigustamiseks. Olen pika aja jooksul toetanud seisukohta, et see kunstiliselt küllaltki õnnestnud kujutuleks panna kogu maailmale jutustama nendest koletutest veretöödest, mida sellises vormis sõdur on toime saatnud kogu maailmas. On muidugi lihtne peita see kuju okupatsioonimuuseumi või kuhugi surnuaiale, kus ta peesitaks ja koguks tolmu selleasemel, et hoiatada järeltulevaid põlvkondi uue säärase eksperimendi eest nagu oli Suur Sotialistlik Oktoobrirevolutsioon. Kogemus, mille verine vari peaks hoiatama inimkonda veel sajandeid. Seal linnasüdames oleks see hoiatus kõigil silmade ees. Ei topi ju keegi hoiatustahvleid ega hoiatavaid silte kuhugi kappi või muuseumihoidlasse varjule, ikka kõigile nähtavasse kohta. Sõbrad, mõtleme sellele, enne kui hakate mind sõimama .

Ärgem unustegem seda, et nime "tibla" tuli asjaolust, et "vabastajad" kõnetasid eestlasi: "Tõ, bljad!" - seetõttu on ka Tõnismäe pronkskuju õige nimi TIBLA.

Nõus eelkommenteeriaga , õige on nimetus : TÕNISMÄE TIBLA

oli kokku kolm või neli. Mingil ajal ka Palusalu. Tema seda ei häbenenud, sest süüa oli vaja. Keda modelliks valiti, ei kontrollitud, tüüp pidi sobima. Kontrolliti tulemust. Palusalu näokuju ja figuur sobisid tollase propagandamalli imehästi. Kui võrrelda NSVL-Saksamaa ja liitlaste propagandafiguure, siis on nad kõik sarnased. Kui keegi olekski ülearuseid küsimusi esitanud, oleks Roos väitnud, et ei tema tea, pole kuulnud, kokkulangevus on juhuslik. Ohutu värk. Halvemal juhul saad juhmuse eest sõimata. Kiidelda sellega ei tohtinud, võis pahandusi tulla. Küsiti midagi modelli kohta, siis oli see mingi töölispoiss (mis Palusalugi puhul polnud vale) ja kogu lugu. Sai Palusalu natuke raha, sai Roos inimesele ohutult vastu tulla. Häbeneda polnud midagi ja kiidelda polnud millegagi.

Kõik võiks isegi õige olla ,kuid unustad peamise . Palusalu istus seeaeg vangis. On täielik jaburdus pronksokupandi kaitsjail ,kuidagi püüda ka Eesti rahvus kangelane olüpiavõitja Palusalu appi võtta. Veel niipalju, et Palusalul oleks olnud niipalju küll eneseuhkust ,et mitte selga tõmmata okupandi vorm

Kui olin võistlustel Soomes 1968 a siis meie võõrustaja rääkis et sõjaväes levis teade et K. Palusalu on üle tulnud. Soomlase jutu järgi ta olevat saadetud ühte mõisa kus ta töötas ja elas hästi. Sellega K.Palusalu tegi au endale ja Eesti rahvale.

Palusalule rasketel aegadel tekkis tal siiski huvitavaid töötamisvõimalusi, sealhulgas ka Toompeal, suisa lossis eneses. Nimelt käisid tööstuskombinaadi "Parkett" tublimad ja usaldusväärsemad töömehed, nende hulgas ka Palusalu, puhastamas, vahatamas, läikima hõõrumas kõrgete valitsusasutuste ruumide põrandaid.

Artell "Parkett" oligi Tallinna Linna REVi ja Teenindusmin.REVi eelkäia, mille parimat osakonda juhatas eelmainitud eesti sapöörikapten, praegu kolonelleitnant erus. Tema juhatas ka Maarjamäe memoriaali ehitust, mida nii autorid kui lihttöölised pidasid monumendiks kõigile sõjaohvritele. Algselt polnud monumendil ühtki tekstiga kivi ja isegi nimetuses polnud sõna "nõukogude". Põhiplaan on ladina risti kujuline. Vene polkude nimetused pandi sinna alles 1980-te lõpus.Need tuleks nüüd kõrvaldada. Maarjamäele ei tohiks Pronksmeest küll viia, seal solgiks ta kogu ansambli ära nii sisuliselt kui kujunduselt.

Poisid, Jüri Liim organiseerib 9. mail tõnismöäe tibla juures vene okupatsiooni ja sellega kaasneva tutvustamist. Andke häid ideid selleks päevaks.

Kuna hitlerlased kiusasid ka homosid, siis tuleks kutsuda ka vikerkaarevärvilised sinna lilli panema. Soldat vabastas ju nende soodumuskaaslasedki kontslaagritest. Ehk on ilm soe ja geid kenasti suviselt riides.