Aga mis see annab , et sundüürnike saagat pole talletatud raamatusse ? Saaga, see tähendab , et minevik , aga see ju kestab ? Õiglus on ainult sõnades ja mitte tegudes ! Omandireformi lahendus EL-i abiga ? Siiri Oviir ju vastas , et EL-s ei tegelda Eesti sundüürnike probleemidega ja tema olevat andnud kõigile ja kõigele ammendavad "kiired" vastused , nii ka Tartu sundüürnike pöördumisele Euroopa Parlamendi poole . Vastust sellele probleemile pole siiani !?

Üürnikud ja Siberisse küüditajad???!!! Noh, kes sellist ajuvaba juttu ajab, on kas sellise jutu ajamise ajal haige olnud või ta (jutu rääkija) ongi "haige"ks kuulutatud.

1993-1994 sõimasid omanikud oma "õiglases" vihas tagastatud majades elavaid eestlasi küüditajateks ja okupantideks, kuigi tegemist on näiteks minule konkreetselt teada vastupidised juhtumid - et tagastatud majadesse jäid inimesed ,kes olid venelaste poolt välja tõstetud või küüditatud, ega saanud nõukogude võimu käest pikki aastaid uut elamispinda, kuna rahvavaenlase silt jäi külge. Pealegi olid vanades majades suured pinnad, mitte 6 m2 inimese kohta, mis oli vaja, et saada korter uude majja. Nii jäid eestiaegsed inimesed ja nende järeltulijad vanadesse majadesse ja taasiseseisvuse aegsed uusomanikud osutusid ise küüditajateks. See on jälle vana eestlaste vastsseis: vend venna vastu. Paljudes peredes kasvasid väikesed lapsed, süninud näiteks 1985-1990, kas nemad või nende vanemad olid okupandid - ainuüksi selle eest, et ei saanud lasnamäele korterit?

Kes on proua/härra Lepp ise - (sund)üürnik või (korteriühistu,-ühisus'e /maja(de) omanik? Ja kuulen/loen esimest korda, et omanikud nimetavad sundüürnike küüditajateks. Tean, et sundüürnikke on nimetatud (omanike poolt) loodriteks ja laisklejateks.

Viimast "arvaja" kommi lugedes võiks küll arvata , et ta on kuu pealt kukkunud! Tõsi on, et selline süütute ja riigi poolt poliitilise otsusega ja õigusliku nihilismiga (Omandireformi algse mõtte juures ei oleks kogu Omandireform saanud/tohtinud seni üleüldse käivituda kuni ei oleks suudetud täielikult tagada sundüürnike õigus oma kodule võrdselt kõigi teiste isikutega kes said oma kodus erastada. Kodanike mistahes sellekteerimine riigiõiguse ees, ühe kodanikegrupi ilmajätmine nende võrdsest õigusest teistega (olgu see õigus haridusele, õigus elule või mistahes teine riigiõigus mille ees kõik kodanikud on põhiseaduse järgi võrdsed st. õigus võrdsele kohtlemisele ja õigus subjektsusele )ja seaduse ees ebavõrdsesse seisundisse sunnitud ning võrdsetel õigustel teiste kodanikega oma kodude erastamisõigusest - seega oma kodust kui väärtusest ilma jäetud, st. riigi poliitilise otsusega vaesustatud isikutegrupile on tekitatud rahvusvahelise õiguse mõistes uut ülekohut. Õigusriigis oleks selline võimalus olnud välistatud. Ja selle tõestuseks on Saksa Liitvabariigi omandi- restitutsiooni kulg pärast saksamaade taasühendamist ja kohtulikku kontrolli Saksa Kõrgeimas konstitutsioonikohtus. Eestis aga, kus sundüürniku väidetavalt mitte diskrimineerivasse staatusesse ei jäänud teadaolevalt mitte ükski toonas Omandi ja maareformi või rahvasuus kama-komisjoni liikmetest, mindi kõige labasemat teed ja hakati sundüürnikeks tehtud inimesi kõige labasemal moel halvustama, parastama ja süüdistama. Täna tahetakse Riigi poliitilise otsusena ja riigi poolv vastutamata jäänud sundüürnike- so.seadusest mööda hiilides võõra tahte läbi ja võõrastes huvides kodutuks tehtud inimeste probleemis näha-näidata sootuks sotsiaalhoolekande probleemi, mis on juba tõeline vastutusvõimetuse ning adekvaatsuse puudumise ning tetava riigi poliitikas esineva psühiaatrilist sekkumist vajava probleemi ilming. Üheski Euroopa demokraatlikus õigusriigis ei tuleks küll kõne allagi, et keegi võiks kedagi teist kaaskodanikku karistamatult ja ilma vastutusele võtmise järelmita kedagi huupi kommunistiks , fasistiks, küüditajaks või timukaks sõimata. See tooks süüdistajale kohe kaela vastutuse oma keele ja tegude eest. Just nii kaugel on Euroopa liitu kuuluv Eesti tegelikult Eurooplaseks olemisest!

Preesile.Teie pika "jahu" peale vastaks kõigepealt seda, et vaevalt on ka Euroopas teist maad, kus IDA ja LÄÄS sajandite jooksul oma VÕIMU ja VAIMU teostamise nimel nii järjepanu oleks karvupidi koos oleks olnud ja kuuldavast ei ole ka ükski Euroopa riik protsentuaalselt kaotanud nii palu omi kodanikke kui Eesti just viimases Suures Sõjas ja sellele järgnevas okupatsioonis.See kõik on jätnud meie rahvasse oma jälje. Ja on juba ammu öeldud, et kõige suurem kahju mida Vene okupatsioon meile tegi, oli kogu rahva PSÜÜHIKA täielik väärastumine. Teesklemine, vargus ja totaalne valetamine sai elunormiks ja peale Vabariigi sündi pole palju muutunud. Need kes eile jutlustasid meile kommunismi hiildavatest hüvedest, korrutavad täna, et tasuta lõunaid ei olevat. Sealjuures ei põlga nad ka endile üht-teist tasku poetada(ikka vana hea vene kombe kohaselt). Palehigis oma tööd tegijaid ja OMA KODU ehitajaid sõimati vene ajal kapitalistideks ja sõimatakse tänagi vereimejateks, kodust väljaajajateks, küüditajateks ja ei tea kelleks veel. Aga kogu seda jura lugedes selgub, et peamine tüliõun on selles - nemad kuradid said aga mulle ei antud. Selle sõna nimi on KADEDUS ja selle nimel on KOMMUNISM tapnud ei tea kui palju miljoneid. Natsism oli kommunistide kõrval äbarik algaja ja vilets õpipoiss. Ei rahusta teid ka see, et ei mulle ega kümnetele oma kätega endile kodu ehitanutele KA EI ANTUD midagi ja me pidime omad "lepalehed" tõhiste sentide eest ära kinkima ja me EI RÖÖGI:"Karauul, meid on röövitud , represseritud, teisejärgulisteks tehtud". Teil,"sundüürnikel" on tähtis, et TEILE EI ANTUD. Aga me tuleme ju teate isegi kust ja kust me seda ausust, headust ja õiglust oleksime pidanud õppima. Pikalt sai pläratud, kedagi see nagunii ei veena, head JURAMIST; POISID:

arno! 1. Need,kes ehitasid majad omale, need said oma lepalehtede eest erastada maa, kuhu nad oma maja ehitasid. 2. Paraku välismaal elavad profiidilõikajad rahastasid Isamaaliidu tegevust , kuna eesotsas on vabamüürlased, siis see oli nende tegevuse eesmärgisk, kuidas rahvas oskuslikult üksteise vastu asetada. See on vilja kandnud, sest 15 aasta jooksul ei ole seda probleemi lahendatud, sest seda ei olegi tahetud lahendada. 3. Meile mitte ei antud, vaid riik teostas meie vastu kuriteo. Kui ollakse INIMENE, siis niisugust asja ei tehta, see oli küüditamine mitte Siberisse vaid Eestimaa põõsa alla. Vahet ei ole, sest tulemus on täpselt sama. 5. Eestlased- vabamüürlased välismaalt rahastasid seda kuritegu ja selle kingituseks said nad ebaseaduslikult varad, mida neil ei olnud õigust saada. arnole räägi või ära räägi, mõistus ei võta.

Teie väidate - Ja on juba ammu öeldud, et kõige suurem kahju mida Vene okupatsioon meile tegi, oli kogu rahva PSÜÜHIKA täielik väärastumine. Aga mina ei saa aru, mis annab Teile alust väita, et seesama Teie poolt pakutud "Psüühika väärastumine" kehtib kogu Eesti rahva kohta ja mitte Teie kohta? Mis annab Teile küll alust enese üle niisugust arusaamatut ja halenaljakat uhkust tunda ja teistele, kes igasuguse õigusteaduse seisukohalt oma koduõiguse ja perekonna arvelt omandireformi tagastamiste raskuse ja valu kandsid, (aga ka kommunismi või natsismi vägivalla reaalsetele ohvritele)nii - "viimase peal" tarkust ja õpetussõnu jagada? Üldlevinud arusaama järgi on tsiviliseeritud ühiskonnas õigust ja õiglust vaja just selleks , et ennast ebaõigluse ja vägivalla (Nii poliitilisest võimuihast kui ka saamahimust tuleneva terrori) eest kaitsta. Ja elementaarne kultuurühiskonna tava on see, et riik täidab oma seadusi ja kaitseb nõrgemat! Ja lõpetuseks, palun vastake ühele konkreetsele küsimusele - kui teie väidate, et teie ehitasite oma kodu ise ja see jäi teile ja rohkem ei antud teile (erinevalt nn. õigusjärgsetest omanikest midagi), siis kujutage nüüd hetkeks olukorda kui te oleksite, Nõukogude ajal lõpul, kas tervise, abielu , töökoha , abivajava sugulase või millegi muu pärast vahetanud oma ehitatud kodu mõnesse teise riigimaija , mis teatavasti võrdselt kogu muu elamufondiga oli olnud vahepealsed 50 aastat tvalises riiklikus tsiviilkäibes.... elge palun, Arno, kui te soovite ennast võrrelda ja nn. sundüürnikele kohtumõistjaks olla - mida konkreetset teilt omandireformi käigus ära võeti? - Nii nagu Sundüürnikelt võeti ära nende kodud. Ja hakkame alles pärast seda rääkima kadedusest ja sellest kes midagi sai ja kellele kui palju anti.!?

Kus on selle riigi või selle rahva moraalsed juhid kes lasevad sellisel omandireformil toimida. On ju selge , et tegemist on reformiga mitte mingi ajaloolise õigluse ega järjepidevuse vaid ühe kitsa isikutegrupi majanduslike erahuvide eelistamisega teiste kodanike elementaarsete õiguste eest. Minule meenutavad kõik need juhid kes on lasknud omandireformil olemasoleval kujul toimuda väejuhte kes on hüljanud oma väeosad ja mis sõjaväe tavade järgi on üheks rängimaks kuriteoks. Nüüd , viimasel ajal on veelgi alatum et nad püüavad eitada oma inimeste väga valusaid ohvreid mida sundüürnikud, pensionärid, maarahvas ja lasterikkad pered on toonud sellele riigile. meie usaldust kodumaa vastu on kuritarvitatud.

to Vend: /.../ "Nüüd, viimasel ajal on veelgi alatum et nad püüavad eitada oma inimeste väga valusaid ohvreid mida sundüürnikud, pensionärid, maarahvas ja lastrikkad pered on toonud sellele riigile. meie usaldust riigi vastu on kuritarvitatud". Kas ma eksin, kui ma ütlen, et Vend võrdsustab võrdsustamatut - sundüürnikke, pensionäre ei saa võrdsustada maarahva ja lasterikaste peredega. Aga see viimane on küll õige - meie usaldust kodumaa vastu on kuritarvitatud.

pole võimalik. kirjutasin pika kirja kuid Teie server ei võta millegipärast vastu. ei tea millega olen äravihastanud. mul pole kommet kirjutada ilma nimeta kommentaare

Austatud Lemme Krimm ja "küsija". Ma pole kunagi ega kellelegi väitnud, et mina oleksin sellest üleüldisest psüühika väärastumisest täiesti puutumata. Aga Teie jaoks arusaamatut ja halenaljakat uhkust enda üle tunda annab see, et olen läbikäinud "sundüürniku" tee, jätnud linnatuled seljataha ja koos oma "riigivaenlase" tütrest kaasaga (kelle isa mõrvasid venelased ja kelle hauakohta ega täpset surmaaegagi me keegi ei tea)tulime tagasi tema kodukolhoosi kus asusime varemeist taastama ta sõjas peaaegu hävinud vanematekodu. Kolhoosi esimees raputas pead ja arvas meid nostalgiast lolliks läinud olevat(nii ta täpselt ütles), kuna omaniketa maju oli lausa valida ja kolhoos just alustas paljukorteriliste majade ehitamist. Kuid kaasa keeldus kategooriliselt kellegi võõrasse koju elama minemast öeldes: "Mille poolest ma siis erineksin oma isa mõrvajatest"? Kuna me ei ehitanud "perspektiivasulasse" vaid taastasime varemeid, ei laienenud meile ka individuaalehitajatele ettenähtud soodustused ja iga roigas ja nael tuli osta ja ehitada vaid uneajast. Üks mu kunagine hea tuttav(hilisem "sundüürnik")kes mind külastas nimetas mind lauspõrunuks ja mammonakummardajaks, aga kui ma hiljem temale neid sõnu meeldetuletasin lahkus ta hüvasti jätmata ja veel hiljem ei vastanud isegi mu tervitusele. Ja mõtetu oleks otsida kõige nende üürnikega toimunud hädade põhjusi kuskilt kaugelt. Veel ohtlikum on nii vabalt ümberkäia sõnadega: inimene ja inimsus, õigus ja õiglus, või küüditamine ja põõsa alla ajamine.Ma lõpetan, sest järsku ei võta jälle server vastu. Kui teid huvitab, mis minult täpselt ära võeti, võin jätkata, seniks kõike head.

Austatud Arno! Öelge palun, kust kohast olete saanud minu e-aadressi, sest muidu pole võimalik e-kirja saata.

Hea oponent Arvaja. Mul pole Teie e-aadressi. Kui Teie mailiaadressile tuli kiri minult, siis on seeKesknädala serveri vimka. Paar päeva tagasi kirjutasin vastuseid nii Teie kui Lemme Krimmi nimele, kuid sserver keeldus millegipärast neid vastuvõtmast peale klikkimist nupule Kommenteeri. Ühel juhul tuli teade, et ma kirjutavat võõra nime all, teisel juhul mingi arusaamatu tekst ja kolmandal juhul teade, et leht on suletud. Vihaga klikkisin arvatavasti ka muuseas teie nimele kommentaarides ja küllap server saatiski siis kommentaari otse teie aadressil. Kui aga kiri tuli otse Teile, oleksite võinud vastata otse mulle "tagasi" käsuga. Teiega on isegi huvitav polemiseerida, kuigi ma kõigi Teie seisukohtadega nõus pole. Nüüd veel vastuseks "küsijale". Minult konkreetselt ei võetudki eriti palju ära(kui mitte arvestada kaasa vanemate kolhoosiastumisel majandisse antud vara, mille üleandmise akt oli "kogemata kaotsi läinud". Hiljem arvati, et kuna isa oli riigivaenlasena arreteeritud , siis tema naise vara kohta akti tegemist ehk ei peetud vajalikuks. Aga isegi talu tagasisaamine vältas rohkem kui 6 aastat, sest oli tekkinud pretendent talule teisest Eestimaa otsast ja tõestamine et me pole eeslid võttis nii kaua aega. Kui asi oli lõpuks saanud lõpliku lahenduse, küsisin pretendendilt, millele ta lootis avantüüri alustades. Ta vastas, et: 1. mul polnud midagi kaotada, võita aga pool talu ja see ei maksnud mulle midagi, tõestamise kohustus lasus teil. 2. Mul oli vaja kas raha või eluaset, sest mu praegusele eluasemele on tekkinud seaduslik omanik. 3. kuna meil mõlemail on Eestis üsna levinud nimed, polnud võimata, at järsku on meil mingi sugulusaste ja sellisel juhul midagi ma ikka saan. Ma olen kaugel sellest, et pidada kõiki üürnikke sellisteks, kuid midagi ühist on teis kõigis. Ja et mina pole üksik omas veendumusis, luygege, palun, ajakirja Maakodu jaanuarinumbrist kirjadenurka ja eriti kirju: "Kodu valis meid" ja "Pikad aastad oma koduni". Viimane valiti Maakodu tuhandete lugejate poolt jaanuari parimaks looks ja selles on lause: "Kodu ei saa osta, veel vähem üürida, see tuleb endal ehitada, iga lapikesega sõbraks saada ja kildhaaval mälestusi koguda". Ja lõpuks Lemme Krimmile.Kuna mul polnud vajadust midagi erastada, maa oli esivanematel kord juba väljaostetud ja sõjas hävinud hooned taastasime ise, sii puudus meil võimalus omi EVP-sid kuhugi kasutada peale liiakasuvõtjatele kinkimise. Aga kõige tagasisaamine maksis hulga tuhandeid ja mitte EVP- sid vaid reaalset raha. Aga sellest kõigest on Teil, võõrastes kodudes protsessijatel nähtavast raske, kui mitte võimatu arusaada, sest me pärineme lihtsalt erinevatest kodudest.

Lubage, et sekkune hetkeks teie väitlusse siin, sest mulle tundub, kuigi olete olnud tubli inimene, olete siiski üsna vähese empaatiavõimega. Teile tundub, et kodu on see, mida ehitada ja kuhu kildhaaval mälestusi korjata. Miks arvate, et 50 000 eestlasel, kellelt omandireform kodu võttis , ei olnud neis kodudes ehitustöid ega killuga korjatud mälestusi. 99 % polnud nad ju nendesse majadesse läinud natsionalliseerimisel, vaid palju aastaid hiljem. Kui ehitasite oma kodu varemetest, siis väga paljud sundüürnikud tegidsedasama, sest nõuk võim võimaldas neil asuda lagastatud majadesse ja korteritesse. Vahe on ainunlt selles, et teilt ei võetud mitukümmend aastat "mäelsestustega täidetud kodu", aga neilt võeti. Ja kas teile siiski ei tundu, et 50 000 inimese minemakupatamine kodust, mis ainsana pakkus kaitset nõukogude võimu eest, oli siiski liiga ränk tegu, et taastada riiki? See riik mis taaastati ehitati ju seeega samamoodi moondunud psüühikaga inimestele, kelle protsent elanikkonnas on lihtsalt liiga suur. ean omandireformi selgelt enamiku hädade põhjuseks Eestimaal, eelkõige noorte ja elujõuliste inimeste lahkumist, haiguste suurimat hulka Euroopas ja tigedusele ja stressile üles ehitatud inimsuhteid, vihkamist täis meediat jpm. Kui sult on kord kodu võetud, muutud tuimaks ka teiste hädade suhtes. Siit ka viimati valimas käinute protsent, midagi 40ga. Taanis oli see hiljuti vist 83.