võime küll kunagiste säädustega tutvuda aga kindlasti ei tohi me neid pimesi eeskujuksvõtta . neile lisaks või isegi nende asemel tuleb lähtuda ka loogikast .
näitäks mejje kaheks (teised olid pigem korralduslikud) olulisemaks veaks pean mina kui erapooletu isemõtleja (erinevalt enamikust) järgmisi:
1) omand tagastatti ohvrite, mitte süüdlastearvel
2) kui sõjas võidukorral jaotatakse kasum sis kaotusekorral tuleb samamoodi jaotada ka kahjum

mejje ei teind kumbagi . oopis "aatelistest" iseseisvujatest said pugevad ärikad ning teavetomades ärastatti niipalju kui võimalik ni enda varastamisande kuiga sedasoosiva 'sääduse' kohandamiseteel .
ning loomulikult lisan lõppu et kuna võimuklikk on 20a ka võimuärastand sis kõik se senine rahvatagant varastamine onn old ebasääduslik isegi 1992.a põhisäädusejärgi .

Praegused võimul olijad tunnistavad neid seadusi, mis neile parasjagu kasulikud on.Sellest ka järeldus, miks Balti Eraseadust ei repekteerita kui meie poliitikutele ja ärikatele kahjulikku seadust. Küll aga ollakse varmad tunnistama 1943.a. veebruaris Hitleri reziimi poolt kehtestatud seadust,mis käsitleb omandi taastamist ustavuse eest natsireziimi pooldajatele. Tähelepanuta on jäänud, et seadus on jõustunud sõja ajal ja läbiviidud okupeeritud territooriumil, antud juhul Eestis, mis on algusest peale õigustühine ,kusjuures see seadus ei laienenud Saksamaale ümberasunutele, kes olid oma vara Eestis loovutanud. Õõvastav on , et Valitsuse üks institutsioonidest , Harju Maakonna Komisjon, kasutab vara tagastamisel ühe argumendina ligi 70.a. hiljem natsidele ja nende pärijatele just seda seadust silmas pidades, mida füürer Raudristide jagamise kõrval talle lojaalsetele isikutele jagas.

Sakslastele tuleb tagastada ka 1922. aasta maareformiga äravõetu. Eesti Wabariik käitus väga bolševistlikult!

Teie loogika kohaselt peab eestlane endiselt olema teie ori ka omas vabas riigis, annetama oma kodud teiesugustele Hitleri sabarakkudele. Taanlased millegipärast ei küsi Toompea lossi tagasi jne. Gestaapo hais on teile emapiimaga kaasa antud.

Aastatel 1941- 44 koosnes Gestapo Eesti Direktoraadis enamuses eestlastest!

http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/georg-meri-elu-leping.d?id=27692695
Georg Meri elu NKVD küüsis päästsid 1940. aastal Saksamaale ümberasujate varandust puudutavad lepped. Baltisakslaste varanduste eest seisis ka Lennart Meri.

Kui 90-ndate aastate alguses külastas Eestit Saksamaa välisminister Hans – Dietrich Genscher, siis küsiti pressikonverentsil diletantlikult, millal hakkab Saksamaa maksma reparatsioone taasiseseisvunud Eesti riigile.
Saksa välisminister vastas irooniliselt, et tema teada Eesti riik II maailmasõjas ei osalenud!

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus kirjutati valmis Moskvas KGB poolt koostatud analüüsi alusel ja tõlgiti Kadriorus lohisevasse eesti keelde, millest paistab selgelt läbi algselt vene keeles olnud sõnastus. Vähe sellest. Eesti Vabariigi Riigikogus loodi lisaks Moskva „soovitustele“ huvigruppide nõudmisel järjest uusi meelevaldseid eritingimusi toonase omandiõiguse olemuse kohta. Toonaste omanike võim asjade üle laines üha jõulisemalt 1990. aastate varale. Kõige dramaatilisemaks kujunes eluruumide ümberjagamine. Rohkem kui 200 000 perekonna seaduslikul teel omandatud kodud ja vara jagati omandireformi nime all ümber teistele isikutele. Kunagised aktsiaseltside aktsiad, mille tagasiostmise kohustust polnud toona isegi aktsiaseltsil endal, maksti omandireformiga välja tänaste kodanike kulul. Ajaloolisi kogemusi ja riigi õigussüsteemi eirava omandireformiga paisati Eesti arenenud industriaalmaade hulgast arengumaade tasemele.

Ka omandireform näitas ilmekalt, et Eestis Nõukogude okupatsiooni polnud! Ainsad okupandid olid põliseestlastest sundüürnikud!

See milline Eesti täna Tegelikult on, on ju Tegelikult just sellise rahareformi ja omandireformi, kus nn OMA RIIk, lasi nendel eestlastel kellel halvasti läks, lihtsalt halvasti minna a see oli ja on kogu tänase mentaliteedi ja ilma enesekinduse ja väärikuseta rahvatekitanud Isamaaline tarkus!

Baltisakslased on üks huvitavaim osa Eesti aja- ja kultuuriloost, valdavalt kenad ja targad inimesed. Paraku ei olnud nad siin mitte omanikud, vaid üürnikud. Nimelt olid Vana-Liivimall, st Eestis, läänimaid saanud mehed kõik viimseni Saksa-Rooma keisri vasallid.

Läänimees oli sisuliselt rentnik ja samas ka üürnik, mitte omanik. Lääne ja läänimehi e mõisnikke kamandas maahärra. Läänisuhted vormistati kokkuleppe ja truudusvandega, kus osapoolteks olid feodaalse hierharhia kohaselt maahärra ja tema vasallid. Maahärra oli Saksa-Rooma Keisririigis keskvõimust peaaegu täielikult sõltumatu valitseja. Eesti aladel on olnud maahärradeks Liivi ordumeister, Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Põhja-Eestis aastatel 1219 - 1346 ka Taani kuningas. Maahärralt ehk süseräänilt saadud lääni võis senjöör - vasallist suurfeodaal - edasi läänistada oma vasallile - väikefeodaalile. Piiskopid ja ordu olid samuti Saksa-Rooma keisri vasallid, kuid reaalset võimu keisril nende üle ei olnud. XIII sajandi keskel kujunes Põhja-Eestis vasallidel oma korporatiivne ühendus rüütelkonna näol. Rüütelkond oli seega rentnike ühendus.
Eestis algas läänikorra lagunemine 1783. aastal, mil Venemaa keisri ukaasiga muudeti läänid alloodideks. Rüütelkonnad jäid aga edasi mõjukateks kohaliku poliitika suunajateks kuni Eestimaa rüütelkonna likvideerimiseni 1920. aastal vastavalt seisuste kaotamise seadusele.

Mis siin ikka veel vaielda. Selge see, et tollal haaras võimu ahnete ärikate grupp, kes haistsid kasulikku kinnisvaraäri. Et seadustes olid lüngad ja puudulikud, siis oli hea tegutseda neil alatuil kaabakail, kes silma pilgutamata tõstsid välja oma kodudest 100000 vabaduse kätte võidelnud inimest. Ma ütleks, et eesti rahvas on ikka naiivne ja unistas endisest heast Eesti Wabariigist. Seda lubasid ju need sulidest ärikad ja naiivne rahvas uskus neid. Te oleks pidanud õigel ajal Savisaart toetama ja mitte laskma pukki Mart Laari pumppüssiga siis oleks te elu olnud hoopis teine. Kuid veel pole hilja toetada Savisaart ja elu muutub paremaks.

Tegelikkus ongi see, et Eesti väidetav õigusriik on Eesti moodi demokraatia, Iseseisvuse, õigusemõiste omapoiste ja omakasu tingimustele allutatult absurdini moonutatud. Tegelikus õigusriigis, kus seadus on ülimuslik ja inimesed allutavad end üldjuhul seadusele isegi siis kui seaduse täitmine tundub ebamugav ja kui see nende ja nende Omapoiste huvide realiseerimist takistab. Eestis aga näib asi toimat aia enam põhimõttel, et iga ennast võimule upitanud seltskond tegutseb põhimõttel, et kui oleme võimul siis võime valitseda ja tegutseda nii nagu me just tahame - ja kui seadused meid ja meid toetavat huvigruppi takistavad või muul moel ei meeldi siis me lihtsalt ei pööra ähelepanu, teeme ümber või tühistame seadused nn. Poliitiliste otsustega. Eriti selgelt on see esile tulnud ju just kurikuulsa ORAS § 7 lg 3 ehk just nende Vaterlandi ümberasunud sakslaste juures. Tegelikult oleks õigusriigis pidanud piisama tolle 1990-ndate lõpus puhkenud "Ümberasujate varade skandaalis" ainult esimestest teadetest ja aset leidnud õiguskantsleri (E.J. Truuvälja) sedastusest Riigikogu ees, Eesti seadust on rikutud - ning oleks pidanud käivituma ammendav polötsei ning kõigi Riigi õiguskaitseorganite töö seaduserikkuise kiireks lõpetamiseks ja Eesti arvelt, ümbrasujate ebaseaduslikku valdusesse läinud vara kiireks ebaseaduslikust valdusest väljanõudiseks. Seda kõikke oleks pidanud, seadust astades ning täites tegema politsei, KAPO, KRIPO ja majandspolitsei, Linnavalitsused ja riik, ning ülsegi mitte eraisikutest(oma kodu kaitsvad) sundüürnikud, nagu see Eestis kujunes. Seadust täita ja seadusevastase olukorra lõpetama oleks pidanud õigusriik selgete ja konkreetsete seaduslikkuse taastamiseks mõeldud sammudega mõistliku aja jooksul mitte nii nagu siin näikse toimuvat, et Riigikogu "parepoolsete", nagu mingi nurgaadvokaadi poolt hakati kombineerima seaduseaukke - kuidas ebaseaduslikust tagantjärele seadustada - Riigikohtu üldkogu 28.okt 2002 otsus lihtsalt täitmata jätta, see "Valitsejate huvide järgi" 2006 aastal ümber muuta , kogu asja vist, lisaks sadadele erinevatele kohtuprotsessidele ka vähemalt juba 7 korda Riigikohtu üldkogus olla arutanud, eelnevaid otsuseid korduvlt ümber teha, jõustunud kohtuotsuseid "Formaaselt jõusolevateks" nimetada ja 20 aastat peale seaduse jõustumist sellele ikka ja jälle uusi tõlgendusi anda. Õigusriigi põhimõtted on naeruväärsuseni minevate vahenditega alandatud oma tahte saavutamiseks ja ühe isikuteringi kitsaste majanduslike erahuvide ees siin lihtsalt ja lootusetult ära naerdud ja rahvas vaatab seda kahjuks "Vene hirmus" ja "Savisaare vastu" loosungitega manipuleerituna pealt nagu mingit paskvilli.

Eesti rahvas on päästmatult naiivne. Kuhu sellises vagas rumaluses ükskord välja jõutakse? Ja KUS hakkab eestlastel mõistus koju tulema?

Just Lennart Meri oli rahvale arusaamatuks jäänud omandireformi aluste seaduse ümbertegemise algataja ja baltisakslaste omandi tagastamise päevakorda võitja. Oma kuulsas kõnes Hamburgis Saksamaa taasühendamise 5. aastapäeval 3.10.1995 kuulutas Meri baltisakslased "Molotovi-Ribbentropi pakti esimesteks ohvriteks". Ilmselge möödapanek, sest - kes siis kas või poolakad olid? Pärast nii võimast sissejuhatust aga algasidki kümnele aastale veninud lahingud baltisakslaste omandi tagastamise/mittetagastamise ümber, milles lõi kaasa koguni Bundestagi esimees ja mille välispoliitiliseks tulemiks oli Eesti-Saksamaa strateegilise koostöö mittetekkimine, millest Nord Streami peale mõeldes on mõistagi tuliselt kahju.

Kui võimule tuli Mart Laari valitsus ja ametisse pandi reformiminister Liia Hänni, hakkas omandireformi aluste seadus, lühidalt ORAS, kiiresti muutuma. Sellest seadusest sai varanduse teenimise tööriist. Tagastama hakati kõike, isegi võlgadega kaetud kinnistuid. Unustati hüpoteegid ja majade ehitamiseks võetud, kuid tasumata jäänud pangalaenud. Kiiresti hakkas laienema ka pärijate ring, jõudes absurdini Jaanus Betlemi seaduseparandusega, mida hakati nimetama lehmalellepoja seadusemuudatuseks. See oli tehtud ühe konkreetse suguvõsa jaoks, et ka kõige kaugem „lellepoeg" midagi saaks.

http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm
Võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Nüüd tuleb ka rootslastele tagastama hakata ja rannaeestlased paadi alla tõsta!

Võrdse kohtlemise printsiipi rakendades peab tagasi andma vara mõlemale grupile, s.o. nii 1939. kui ka 1941. aastal lahkunud baltisakslastele. See tähendab omandireformi taasavamist, kus õigustatud subjektide hulka lülitatakse veel need tuhanded baltisakslased, 1939. aasta ümberasujad, kes Eesti seadusi aktsepteerides seni vara tagastamise taotlust ei esitanud. Teiseks, et omandireform kestab veel vähemalt 50 aastat, kuna tulevad ju uued kaebused isikutelt, kelle õigusi taas rikutakse.