Et kogu see pärijate ringi laiendamine ja muu sinna juurde kuuluv teenis ainult üht eesmärki: saada valimistel võimalikult palju hääli. Nüüd, kui pole enam millegagi meelitada, vähened IL toetajaskond vaatamata iga-aastastele kokkujooksmistele ja lahkuminekutele

Huvitav on see küll. Kui punaarmee Eestist (ja mujalt II Maailmasõja tulemusel Nõukogude Liidu mõjusfääri jäänud, sh. Nõukogude okupatsioonitsoonist Saksamaal) lahkus, leiti rahvusvahelise õigluse järgi igati õiglane ja põhjendatud ning õige olevat garanteerida kõigile kodumaale ümberasuma sunnitud, senistest okupantidest Nõukogude ohvitseridele suurte kapitalistlike vabaturumajandusel baseeruvate riikide rahalisel vastutusel, uus, inimväärne elamispind. Seda põhimõtet toetasid paljud rahvusvahelised lepingud ja sealhulgas ka Meri-Jeltsini vahel sõlmitud nn. juulilepped. Keegi ei väitnud, et nende ohvitseride senine seaduslik elamine senistes korterites oleks ebaseaduslik ja/või taunitav. Keegi ei käranud ega padranud sellest, et need ohvitserid oleksid teinud midagi ebaseaduslikku, elanud mingite omanike kulul, võtnud mingitelt omanikelt midagi ära või et nad oleksid ühelegi füüsilisele isikule midagi võlgu. Rahvusvaheline tavaloogika ja õigus leidis, et kõik see olemasolev olukord on seaduslik ja juhul kui need inimesed riikliku tahte, riikidevaheliste otsuste ja kokkulepete alusel kodumaale ümberasustatakse, tuleb neile inimestele tagada samaväärsed või paremad eluasemed. (sedasama garanteerisid ka saksa rahvusesse kuulujate Saksamaale ümberasustamise lepingud nii 1939 kui 1941.a.) Ja mitte keegi ei öelnud nendele Nõukogude ohvitseridele, et- teate, see pole meie asi mis teist saab! Meie tahame teha Omandireformi ja anda teie kodu kellelegi teisele. Teie aga ärge virisege! Miks te ometi ise ei lahenda oma olukorda - ei lähe üüriturule ja miks te ei võta pangast laenu!? Ei! Selle asemel andsid nii Saksamaa Liitvabariik kui USA jpt. Venemaale , riiklikul tasemel tagastamatu abina suuri rahalisi vahendeid kodumaale pöörduvate sõjaväelastele korterite ehitamiseks. Saksamaa kui endine okupeeritud riik ehitas suure usinusega kortereid nendele ohvitseridele ja nende peredele. Keegi ei näinud selles midagi ebaõiglast ega rumalat ega rahaloopivat. Kõik said aru, et nii on loogiline ja õiglane ja ainus võimalus seda olukorda lahendada. Kõiki nõudeid ja proteste sai esitada ainult riiklikul tasemel, mitte ei aetud eraisikuid omavahel riidu. Riik lõi selle olukorra ja riik pidi selle eest vastutama. Mis on aga siis nüüd Estis lahti? Me kõik teame, et tänased nn. sundüürnikud ei ole need kes oleksid 1940 aastal revolutsioone ja sõdasid korraldanud, kedagi okupeerinud või kellegi käest kortereid-majasid ära võtnud. Me kõik teame milline oli tegelik olukord. Miks lubab siis Eesti riik selliseid avantüüre ja "vennatapusõda"? Miks lubatakse Eestalste vahel niia alatut ja labast sõimu kaaskannatanud kaaskodanike pihta ja osade kodanike ahistamist ning inimeste kodutuks muutmist? Kas oleme labased pugejad ja kas tõesti kehtivad topeltstandardid ja kas tõesti peame endise nõukogude ohvitseri inimõigustest ning koduõigusest rahvusvahelise õiguse ees rohkem lugu kui oma Eesti kaasmaalase omast?

Aga kes vastutab?

To arusaamatu. Nii USA kui Saksamaa ei andnud Venemaale raha tagasipöörduvale armeele korterite ehitamiseks mitte mingist ÕIGLUSE PRINTSIIBIST lähtuvalt, vaid arusaamisest, odavam on agressor rahaga omale kodumaale tagasi meelitada, kui teda sõjaga väljaajama hakata. Röövliga suhtlemise puhul ei lähtuta mitte igakord ÕIGLUSEST vaid OTSTARBEKUSEST. Aga huvitav on Teie "sundüürnike" võrdsustamine okupatsioonisõdalastega. Kui järele mõelda, ega neil suurt vahet tõesti ei ole. Aga kogu see "kommentaaride äratoomine" on eht Keskerakondlik jama, märgitakse vaid sobivaid, ülejäänutest vaikitakse.

Kallis arnokene. inetud mõtted ja labane keel! läbi inetute ütlemiste, sõimu, ja teiste inimeste süüdistamisete asjades mida ilmselt sisuliselt üleüldsegi ei tunta näitab teid tõesti kole-kultuurse inimesena! Sinu ennastohverdav armastus kodumaa ja rahvuskaaslaste vastu on lausa südantlõhestav! minul aga on sinu pärast valus ja väga häbi! Minu vanemad sattusid linna seadusliku otsuse alusel sellisele elamispinnale mida Eesti omandireformi käigus toimunud veidras õnnemaängus, erinevalt näiteks naabermaja , erastamisele läinud korteritest, ühekorraga teise inimese omaks tunnistatama hakati, laps-sõjapõgenikena, omaenese puruks pommitatud kodust, paljakspõlenuna pagedes. see teema on siin kirjutava arnokese jaoks juba kindlasti intellektuaalselt vähehuvitav, ning arusaamiseks tüütut pingutust nõudev ja seega ka ülejõu käiv!? Kuid, mitte ükski minu vanematest pole mitte kunagi olnud isegi mitte oktoobrilaps, pioneeriks, kommunistlikuks nooreks või parteilaseks olemisest rääkimata! Aga- ka see fakt ei sobi ilmselt arnokese- viimase tõe väljaütlemistega, sest tema tahab Eesti riigi poolt, riikliku suvaga loodud sundüürniku võrdsustada okupatsioonisõdalastega, sest nii ütleb ette tema "isamaa nimel kannatava märtli" maailmavaade ja tema usukuulutajad! Samas ei ole küll kindel, et arnokesel endal oleks oma suguvõsa kohta võimalik väita, et nende seas ei ole endiseid punase kaelaräti omanikke kes Nõukogude ametiühingute läbi elamistingimusi parandades nõukogude poolt ehitatud kortereid vastu võtsid või või muul moel teatud hüvesid nautisid. Sõimata ja süüdistada on alati lihtne ja paljude meelest ka mõnus. Kahjuks iseloomustab ümberlükatud prügikast kõige paremini alati lükkajat ennast! Mälu ja mõtlemisvõimelised inimesed võiksid siinkohal siiski meelde tuletada, kui palju ja kes olid need inimesed - "okupatsioonisõdurid" kasvõi meie kultuuri ja kunsti eliidi hulgas kes sundüürnikeks sattusid ja kelledset palju ka meedias räägitud. meenub, kuidas seesama isamaaline riigivõim osade sundüürnike juures siiski appi tõttas ja neid sundüürnike seisundist riiklike vahenditega välja püüdis aidata. Paljudel juhtudel oli selle "ajaloolise õigluse taastamiseks" käima pandud julma mängu tulemuseks tragöödia. Meenuvad Lepo Sumera, Hardi Tiidus. Aga ka Ada Lundver, Eve Kivi, Jaan Rääts... arno väidetuna on nad kõik ju ilmselgelt okupatsioonisõdurid! Ja ta ei kahtle oma sõimu õigsuses ja tal ei ole selle pärast põrmugi häbi! Kahjuks. Nagu arusamatu eelpool kirjutas on kõigis Euroopa demokraatlikes maades kogu sellele Omandiõiguse restitutsiooni küsimusele lähenetud palju-palju kordi vastutustundlikumalt diferenteeritumalt ja õiglasemalt kui Eestis. Alates Saksa Liitvabariigi, Karlsruhe Kõrgeima Konstitutsioonikohtu otsusest alates on Euroopa demokraatia näidanud selgelt oma omandireformides seda suunda mis lähtub inimese ja mitte ülilihtsustatud omandiõiguse kesksusest , elementaarsete inimõiguste, so. sundüürnike huvide kaitse vajaduse primaarsusest põhiseaduse seega ka riiklikul tasemel. Sellisele arenguloogika teele on asunud teadaolevalt nii Euroopa Inimõiguste kohus kui ka kõik Euroopa riigid. arno poolt esitatatud seisukohtade suhtes, mis oleksid omandi kui varanduse saaja seisukohalt loomulikult nii meeldivad ja sunniksid endid mistahes abradagabra läbi enese ja sarnase seltskonna jaoks õiglasteks mõtlema on tunnistatud Euroopas pärast pikki ja keerulisi juriidilisi ekspertiise ja kohtuvaidlusi lihtsalt küünilisteks, inimeste (sundüürnike) õigusi rikkuvateks, seega seadusevastasteks ja lubamatuteks. Kahju, et tänane Eesti erineb oma kasuahne ja moonutatud ettekujutusega kapitalismist kui hoolimatust saama-ja röövühiskonnast ning pretsedenditu hoolimatusega kaasinimesest nii hirmus palju sellest mida tähendab tegelikult I ja II Maailmasõja järel kujunenud Euroopalik ühiskond ja Euroopalik maailmavaade.

Aga minul on küsimus suurele ringile. Kui väidetakse, et neid Vaterlandi ümberasujaid tuleks käsitleda ja vaata et 1944.a. paadipõgenikega või isegi juba küüditatutega võrdsetel alustel sõjapõgenikena. (kuidas on võimalik mingilgi moel võrrelda, et midagi mida tehti Lepingu punkt-punktilt tuingivate lepingute alusel, riiklikul tasemel organiseeritult ja riigi ning isiku vahel kokulepitult võrrelda kaootilise, juhusliku ja juhuse ning ainult iseenese peale loota võiva ülepeakaela, ning kõikke mahajätva tegevuse vahel ei ole arusaadav). Aga küsimus seisneb selles, et kas suudab keegi tõestada, et neid samu,Riikidevaheliste lepingute alusel Vaterlandi ümberasunuid oleks saksamaal hiljem koheldud võrdselt, samadel alustel ainult punasest ristist ja sõjapõgenike laagritest abi saavaid sõjapõgenikke? Minu teada on erinevalt sõjapõgenikest kõikki neid ümber ja järelümber ja hilisümberasujaid käsitletud Saksamaal kui "vertriebenere" vastavate eriseaduste alusel millede peale ei ole tavalistel sõjapõgenikel olnud mitte mingit õigust

Aga kes vastutab?

Prof Wildhaber: valitsusasutused peaksid end kursis hoidma Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga 06.07.2006 Euroopa Inimõiguste Kohtu president prof Luzius Wildhaber alustas täna oma visiiti Eestis kohtudes Stenbocki majas justiitsminister Rein Langi ning välisminister Urmas Paetiga. Kell 15.00 pidas prof Wildhaber Õiguskantsleri Kantseleis avaliku loengu teemal "Artikkel 8 kui Euroopa inimõiguste konventsiooni telgklausel". Kohtumisel välis- ja justiitsministriga rõhutas prof Wildhaber, kui oluline on inimõiguste tagamiseks siseriiklikul tasandil valitsusasutustel hoida end kursis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) praktikaga. Ning seda ka küsimustes, mis otseselt nende riiki ei puuduta.

Kas sellel Hitleri kutsel Vaterlandi lainud kadaka- ja muidu sakslaste valetamisel kasuahnusel ja saamahimul ei tulegi loppu? Ja kas kodu-eestlased oleksid toesti nous seda pohjendamatut avantuuri oma kodude arvelt veelkord kinni maksma?