Taolistel pöördumistel on valdavalt vaid väline efekt. Sellega peaks kaasnema ka mitmekülgne lahend või põhjendus. Pakun siin veelkord ühe omapärase lahendi välja. 1. Hariduse tasulisust tuleks tunnistada ka ametlikult. Kuna üldharidus on ette nähtud kõigile õppimisvõimelistele, siis teise arvel elamisega sel pistmist pole. 2. Selleks, et laps suudaks ise maksta oma hariduse eest, peaks ta saama elatisraha nagu seda saavad praegu vanurid. Elatisraha suurus oleks erinev ning sõltuks ealistest vajadustest. Nt earühmas 0-5 saaks laps 40% täiselatisrahast e esialgse arvestuse kohaselt 800kr kuus, 12-17 saaks juba 80% e 1600kr kuus. Samuti näitas esialgne arvestus (võttes riigieelarvena aluseks 35mlrd kr), et kooliealised saaks elatisraha 2 korda rohkem kui on praegu eraldatud haridusministeeriumile. Juba 5-6 last saaks endale palgata õpetaja ning paarikümnelise väikekooli jaoks pole vaja üle 3-4 õpetaja. Praegu on meil aga õpetaja kohta oma paarkümmend õpilast ja palgalisi muidusööjaid omakorda terve kari. Vald hoolitseks vaid ruumide eest. Kaoks ka senine pearahamaks, sest maks peetaks elatisrahast kinni automaatselt just vastava kooli kasuks. Mitte keegi ei keela aga vanematel või vallarahval oma koli või koole veel lisaks toetada. 3. Haridusministeerium vajab reformi. Tutvudes kohustuslike programmidega õpetajatele võib ka asjatundmatu näha, et loominguline õpetamine on võimalik vaid ettekirjutisi eirates. Haridusministeeriumi ülesanne peaks olema hoopis vajaliku teadmiste taseme määramine, mitte pisiasjade ühesugune ettekirjutamine. Mida rohkem on ametnikke, seda vähem on asjalikkust. Tõendab seda aga ajalugu, millest me mitte kuidagi ei taha õppida.

Ühendus Maarjamaa Naised võiks abortide asemel ka elussündidega statistikas muutsi teha, siis poleks põhjust ka väikekoole sulgeda. Kui ei ole kedagi koolis õpetada, siis pole väikekoolidel mõtet.

Selle kohta, miks sündivus nii katastroofiliselt on langenud, võiksite aru pärida nendelt saamameestelt-rikkuritelt, kes on süüdi massilise vaesuse ja lootusetuse tekitamises Eesti riigis.

No kui katastroofiliselt see sündivus siis langenud on? Eestlaste hulgas on sünnistatistikast lähtuvalt on elussündide suhe rahvastikku püsinud pea muutumatuna viimased 80 aastat, ehk demograafilisest üleminekust saati. Vahepeal on Eestis toimunud ka mitu beebi-buumi. Esimene lükkus punaterrori tõttu 40-datelt 60-datele, siis teine neist leidis aset 80-ndate lõpus, millele toetudes loodi kaugeleulatuvaid idealistlikke prognoose, mille vilju me lõikame ka praegu. Sellega kaasnevalt tehti ka prognoose väikekoolide taasavamiseks 90-date alguses, kuhu need beebi-buumi lapsed õppima läksid. Kuid need lapsed hakkavad jõudma põhikooli, seetõttu kaob vajadus algkoolide järgi, kuna ei ole uusi õpilasi. Elu lihtsalt pöördub oma normaalsetesse rööbastesse tagasi, midagi ei ole teha. Siinjuures ei aita ka majanduslikud ergutused, nagu lastetoetus ja muu selline. Küll aga aitaks riigipoolne toetus kaasa sündivate laste elustandardite tõusule ning tervisele. Parem sündigu lapsi vähem, kuid need lapsed peavad saama kasvamiseks normaalsed elustandardid. Kogu eelnev jutt puudutas eestlaste sünnikäitumist. Faktor, mis Eesti iibe tervikuna madalaks teeb on nõukogudeimmigrantide ülinegatiivne iive. Kuid lähiajal, üldise poliitilise stabiilsuse saavutades, peaks see tunduvalt tõusma hakkama. Vot see on ohumärk!