Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kas kannatanu ahistab vastu hakates vägistajat?

umpa  2003-04-02 12:30:51
olen nõus.

umpa  2003-04-02 12:33:08
aga mix sa siis mingit lahendust ei paku, või see ongi teie poolt lubatud vali kord?

ekstaole  2003-04-02 16:37:10
Nõukogude ajal oli jah vaimne õhkkond parem - kodus ja sõpradega rääkisid üht juttu avalikus kohas teist. Ja kui eksisid, siis kgb tuletas meelde. Ja lollid paneme seina äärde, eksole? Sest õigus olla loll pole ju inimõigus...

mati  2003-04-02 22:28:32
malle, Sul on väga õigus - hea artikkel. Sel teemal tahaks kirjutada pikalt ja pidevalt! Ilusat kevadet eelkõige hinge!

sõber siil  2003-04-03 13:06:35
ei armasta kesknädalat aga see artikkel oli väga hea,nagu kõik muudki asjad,mis Malle Pärn kirja pannud.Seda kuluks mõnes suuremas lehes avaldada.

Jänis  2003-04-03 14:54:01
Malle Pärn kirjutab teemal, millest ta suurt midagi ei jaga. Õigusriik ja seadusriik pole tõepoolest samatähenduslik mõisted. Et riiki saaks nimetada õigusriigiks, peab see alluma reale põhimõtetele (õiguskindluse, õiguspärase ootuse põhimõtete tunnistamine, halduse tegevuse eesmärgi legitiimsus ja vajalikkus, võrdne kohtlemine jne), mida arvestavad ka Eesti kohtud. Seadusriiki ja õigusriiki ei saa vastandada artikli autori kombel. Eriti jabur on väide "Seaduseriigis on inimestevahelised suhted võimalikult viimseni seadustega ära määratletud, ja õigust on võimalik välja nõuda kohtu kaudu" -- nimelt kuuluvad õigusriigi oluliste tunnuste hulka arvestamine asjaoluga, et suurt hulka küsimusi saab reguleerida ainult seadusega (nii kaitstakse inimest täitevvõimu omavoli vastu) ja igaühe võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. On pehmelt öeldes arusaamatu, mille poolest okupatsiooniperioodil oli "vaimne keskkond puhtam kui praegu", majavalitsuses, poes ja taarapunktis võis küll vastupidist tähele panna, kui mõned näited tuua. Võõrandamatud inimõigused on igal indiviidil sünnihetkest, oleks huvitav teada, keda Malle Pärn kujutab ette otsustaja rollis, kes "on väärt" omama inimõigusi ja kes pole seda mitte. Sellist inimõigust nagu õigus olla loll pole tõesti kuhugi kirja pandud, autor aga realiseerib seda nimetatud tõigast hoolimata üsna jõuliselt. Miks läheb ta kodust välja ja maksab kalli hinna pileti eest, et lasta "endasse prahti loopida" ning tormab seksfestivalidele? Hea küll, las läheb ja ostab ja tormab, aga miks ta siis pärast ajalehes kurdab? Mina näiteks ei läinud, ostnud ja tormanud ja pean ütlema, et olen päris rahul...

Nimi 
E-mail