Seaduse tühistamine ei tee olematuks ümberasumise fakti ja sellest tulenevaid tagajärgi. Teatavasti pole Saksamaa senini lahti öelnud , 10.jaanuari 1941. a. järelümberasumise lepingust ja ka seisukohast, et ei oma pretensioone Eestisse jäänud omandi suhtes. Riigikohtu poolt väärterminoloogia kasutamine ,vara õigusvastase võõrandamise kohta ,on juba iseenesest nonsenss. See reedab vaid tegelikke taotlusi - võrdsustada ümberasujate vara põgenike varaga.Kui meil on demokraatlik riik, siis selliseid küsimusi ei lahendata , vastupidi Valgevenele, poliitiliste otsustega.Järelikult tunnistavad asjaosalised ise oma abitust, sest teavad küllaldase tõestusmaterjali olemasolu, mis oma koosluses on andnud õiglase kohtupidamise korral rea objektiivseid otsuseid - vara mitte tagastada.

Huvitav, kas Eesti Vabariik loobub siis nüüd täielikult demokraatliku õigusriigi, õiguskindluse printsiibi austamisest ning asub erinevalt Euroopa Inimõiguste põhimõtteid, sh. õiguskindlust, ühiskonna alusmüüriks tunnistavatest demokraatlikest riikidest, iseenese olemasolu kujul tõestma feodaalse ning koloniaalajastu õigussüsteemi praktika kohta käiva vanasõna paikapidavust - Kel vägi sel võimus, kel kukkur sel kohus?

Selle artikli juures väärib eraldi esiletoomist fakt, et kõnealuse Riigikohtu üldkogu otsuse juurde kuulub ka nelja Riigikohtunikust üldkogu liikme, kaks väga sisulist eriarvamust. Ka oleks selles kontekstis hea lugeda veelkord ka Riigikohtu üldkogu 28.oktoobril 2002. samas asjas antud otsust. Vaata Riigikohtu koduleheküljel www.nc.ee

Poola Vabariigi Seimi. 10.sept.2004. OTSUS Saksamaa sõjareparatsioonidest tulenevate Poola õiguste , Poolale esitatud õigustühiste kahjunõuuete ja saksamaale küüditatud Poola kodanike kohta! Poola Vabariigi Seim tunnistades ajaloolist tõde ja elementaarset õiglust Poola-Saksamaa suhetes, 1) Kinnitab, et Poola pole senini saanud vastavat rahalist kompensatsiooni ja sõjahüvitust Saksamaa agressiooni, okupatsiooni ja genotsiidi poolt ning Poola suveräänsuse kaotamise tõttu põhjustatud hiiglaslike hävitustööde ning materiaalse ja mittemateriaalsete kahjude eest. Poola Vabariigi Seim kutsub Poola vabariigi Valitsust üles võtma selles küsimuses vastavaid meetmeid Saksamaa Liitvabariigi Valitsuse suhtes; 2)teatab, et poolal puuduvad II maailmasõjast ja selle tagajärgedest tulenevalt mis tahes rahalised kohustused Saksamaa Liitvabariigi kodanike ees; 3)kutsub valitsust üles esitama võimalikult kiiresti avaliku arvamuse hinnangt Poola riigi ja selle kodanike II Maailmasõjast ja selle tagajärgedest tulenevate materjaalsete ja mittematerjaalsete kahjude suuruse kohta; 4)pöördub saksa Liitvabariigi võimude poole apellatsiooniga tunnistada Saksamaa poolsete Poola vastu esitatud kahjunõuete põhjendamatust ja õigustühisust ning lõpetada Saksamaa kodanike suunamine Poola vastasele kohtu- või administratiivmenetluse teele. Poola Vabariigi Seim kutsub Poola Vabariigi Valitsust üles rakendama otsustavaid abinõusid veenmaks Saksamaa Liitvabariigi Valitsust võtma endale lõplikku kahjuvastutust küsimuses, mis puudutab Saksamaa kodanike kahjusid lepingu sätetest tulenevate II maailmasõja järgse ümberasumise ja rahva vara kaotuse ning hilisemate repatrieerumisprotsesside tagajärjel.

Isa, anna neile andeks sest nad ei tea mida nad teevad!

15.Mai 1991.a. "Rahva Hääles" ilmus Omandireformi Aluste seaduse vastuvõtnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt, otsusega üldrahvalikule arutelule esitatud Eesti Vabariigi Omandireformi aluste seaduse normatiivne kontseptsioon, mille §7 (2) ütles selgelt: "OMANDIREFORMI ALUSTE SEADUS EI LAIENE NENDELE EESTI VABARIIGI JA EESTI NSV KODANIKELE, SAMUTI NENDE PÄRIJATELE, KES LAHKUSID EESTIST VASTAVALT SAKSA RIIGI JA NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKE VABARIIKIDE LIIDU VAHEL SÕLMITUD LEPINGUTELE JA MUUDELE LEPETELE. Seega on igale Eesti keelt lugeda oskavale õiglustunde ja vastutustunde võimelisele inimesele selge, et järelümberasujate lahkumine 1o.jaan.1941.a. NSVLiidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingute alusel oli Omandireformi aluste seaduse koostajatele algusest peale teada ning nendele, erinevalt, üldisest Eesti Vabariigi kodanikkonnast, rahvustunnuse ja järelümberasumise lepingu alusel kehtestunud erireziim võeti seaduse koostamisel arvesse . Seega, Eesti Omandireformi aluste seadus on algusest peale välistanud nii 1939.a. ümberasujate kui 1941.a. järelümberasujate käsitlemise Omandireformi kontekstis. Seega ei ole nendel kunagi olnud mitte mingisugust õigust Eestis mittemingisuguseid varasid Eesti Omandireformi kontekstis ega mingil muul moel tagasi taodelda. Seda on korduvalt tuvastanud Eesti Vabariigi Valitsuse tellimusel koostatud juhtivate õigusteadlaste eksperthinnang, erinev kohtupraktika kui ka Riigikohtu üldkogu 2002.a. otsus. Eesti Vabariigi seadusi võiks austada ja täita!

28.okt 2002. Riigikohtu üldkogu otsustas nii,et: 37. Üldkogu arvates ei saa tunnistada ORAS § 7 lõiget 3 kehtetuks. Kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et osadele 1941. aastal ümberasunutest tuleks nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-ga sätestatud korras. See oleks aga poliitiline otsus, mida kohus ei ole pädev vastu võtma. Küsimuse, kas ja millistel tingimustel neile isikutele vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab otsustada vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid järgides. Üldkogu jõudis veendumusele, et vaidlusalune säte on Põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata oma kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine korraldus- ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnum vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Kohustuse täitmata jätmist ei saa kehtetuks tunnistada. Üldkogu tunnistab ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ja kohustab seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega.

Ah! Kui vahvad ahvenad!

Saksa sõprade ja Liivi ordu targal ettenägemisel toodi Eesti ja Liivimaale, haletsusväärselt mahajäänud pärismaalastest parbaritele saksa kultuurat ja vabadust,lodevate elukommete ning harimisvõimetule matsikarjale kehtestati nende kultuurseks inimeseks, ning rumalate, eksinud hingede arenemisele aitamiseks ja abistamiseks saksa rüütlite ennastsalgava abivalmiduse läbi pärisorjus. Ajalugu ise on näitanud selle toimingu vääramatut öigust ning Eestimaa ja Vana-Liivimaa, Balti kubermangudes, sh. vaimustama panevat majanduslist ning kultuurilist arengut Saksa orduvõimu all ning targal juhtimisel.Õilsa pärisorjuse, Eestimaa ja Liivimaa kubermangus kaotas oma rumala seadusega, õela okupandina, Vene Impeeriumi keiser Aleksander. Preisi kuningad ega Saksa keiser ei ole Eestis pärisorjuse kaotamist , orjade vabakslaskmist ega möisade äravötmist kunagi öigeks asjaks tunnistanud. Seega, ilmtingimata on hädatarvilik ja balti kultuuri ning eesti huvide seisukohalt tingimata õiglane ning vajalik, köik see nende omand Balti parunitele tagasi anda. Kui juba varad tagastatakse, siis tagastada baltisakslastele ka kõik endised pärisorjad kui ära võetud omand ja ka kõik nende pärisorjade järglased kes meie õigusliku arusaamise järele kuuluvad ilmtingimata lahutamatult meie omandi juurde!

Armas Eesti rahvas! See on nüüd küll see küsimus kus Eesti Vabariigi parlament, meie Riigikogu, peaks asja oma enda koduste eestlaste koduõigust eelistades ja Eesti seadust austades ara lahendama. Ilma igasuguse susserdamiseta selgelt välja ütlema, et kõik need ümberasujad leppisid ise oma tingimustes sakslaste ja venelastega kokku. Eesti riik ja Eesti kodanikud, sealhulgas ka kõik need sundüürnikud ei ole küll kellegi ees süüdi ega võlga. Eesti riik ei pea kellelegi enam midagi tagastama ega kinni maksma. Küll peab Eesti riik hoolitsema ja kaitsma kõigepealt oma tänaste elanike õigusi ja kodusid!

Lõpetage see sakslaste nuumamine! Kui keegi õiglust tahaks, tuleks ka Venemaale esitada arve nende 20tuhande siberisse küüditatue vara kohta.Mis pühad lehmad need sakslased siis on kes on juba aastakümneid heaolus supelnud!

Kes siin keda nuumab? Paljudel Siberisse "komandeeritutel" pole peale palja "p" midagi, aga näe, ei õienda. Mitte sellepärast, et ei jõua,vaid selle pärast, et nad teavad millal mida öelda.

Huvitav, kust tulevad sellised,teiste nimel kõnelevad, väga rumalad aga enese rumalusest ilmselt väga heal arvamusel olevad ja ninatargad "Arvajad"?

Dr. Schilling 08.02.2006 10:40 Minu sakslastest vanavanaisa kuulus Eestimaa rüütelkonda. Temalt varastati oma ajal (minimaalse kompensatiooniga) meie perekonna mõisa. Andke meie vara lõppude lõpuks tagasi!!! Kus on ikka õiglus?

Palun vastake! Mis saab sundüürnikest ja kes lahendab ükskord nende inimeste, riigi poolt põhjustatud mured ja heastab neile osaks saanud ülekohtu, sealhulgas riikliku hoolimatuse?

To Maria sibermaalt: Huvitav, kust küll tulevad sellised, teiste nimel kõnelevad, väga rumalad aga enese rumalusest ilmselt väga heal arvamusel olevad ja ninatargad "Arvajad"? Mina isiklikult suhtun endst vanematesse ja eriti Siberis olnutesse aupaklikusega!