Urmilt uvitav nipp: öhele rasvaselt, tejsele lahjalt . aga mikks on Jaaninimi mõlemal juhul rasvaseksjäättud ?

Kindral Ernst Põdder oli minule juba poisikesena auväärne eeskuju mille poole püüda . Minu elu unistus oli saada ohvitseriks EESTI sõjaväes . Õhinaga lugesin kõike mis oli kirjutatud sõjast eriti Vabadussõjast mis tõi vabaduse Eesti rahvale . Ja oli ka mille üle uhkust tunda, oma vabaduse nimel Eesti sõdis nii Venemaa Punaarmee kui kui saksa Landeswheri vastu ja VÕITA sõda . Tänu eestlastele taastati ka Läti Vabariik . Venemaa aga maksis väikesele Eesti riigile rahu sõlmimise eest 15 miljonit kuldrubla . Kuid oma vähese vanuse tõttu ei saanud mina osavõtta Eesti kaitsmisest "Sinimägedes" ja uskusin juba ,et minu eluunistus olla nagu isa Eesti riigi sõjaväes ohvitseriks ei täitu kunagi . Kuid NSV Liidu kokkuvarisemine tõi vabaduse ka Eestile . Olin üks esimesi Kaitseliidu taastajaid ja hiljem tegevteenistuses Eesti sõjaväes. Nii täitus ka minu elu unistus .Tänan "Kesknädala" toimetust mäletada sellist Eesti patriooti kui oli kindral Ernst Põdder. Olen kindel ainukese ajalehena Eestis .

Suur tänu artikli eest Jaan Lukasele, kelle vanaisa oli kindral Jaan Lukas.

Pepleri asemel võiks Tartus olla ikka Kindral Põdra tänav, nagu see kunagi tema auks nimetati. Sest kes oli Pepler?
Pepleri tänav tekkis 19.sajandil ja sai oma nime Tartu raehärra ja maaomaniku Pepleri järgi, kelle maavaldused ulatusid Riia tänavalt praeguse raudteejaamani (nn Pepplerland).
Pepleri isikust ei ole suurt midagi teada, aga kindral Põdra kohta küll.
Pepleril polnud eesti rahva ees mingeid teeneid, aga kindral Põdral küll.

Ja kindralitest veel: täna on kindral Johan Laidoneri 130. sünniaastapäev.

Miskipärast paljudel tõsieestlastel esineb tõrkeid suhtumises Laidonerisse, Pätsi paarimehesse.

Eks viimase paari aastakümnega toimunud ajuloputus hakkab tasapisi mõjuma. See ju vana tõde et kui soovitakse hävitada mõnd riiki või rahvust, tuleb sel natsioonil võtta kõigepealt ära tema rahvuslikud suurmehed.

Põdder oli 1917. aastal Vene armee koosseisus moodustatud eesti rahvusväeosa komandör.
(Selliseid väeosi hakati keiserliku armees lõpuks siiski looma, sest rahvusväeosades oli parem distsipliin ja suurem lahinguvõimekus ning Vene kroonuametkonnad olid sunnitud loosungi "üks keiser, usk ja Isamaa" järgimisel järeleandmisi tegema. Seetõttu oligi Eesti pool Vabadussõjas edukas ja tänu läti punastele küttidele suutis püsima jääda Lenini meeskond.)

2. juulil 1917. aastal määrati Ernst Põdder 1. Eesti jalaväepolgu ülemaks ja oli hiljem üks Omakaitse organiseerijaid. Tema oli see, kelle juhtimisel tõkestati enamlaste marodööritsemine ning laastamine talude ja mõisate kallal. Ta tegi lõpu ka bolševike kihutustööle polgus endas. Eestist minemakihutatud enamlased jõudsid ta selle tegevuse eest tagaselja surma mõista.

Kui 1918. aasta veebruaris liikusid sakslased Lääne-Eesti saartelt mandrile, siis nad Eesti Omakaitset ei tunnistanud ja saatsid selle laiali, moodustades oma Bürgerwehri (Saksa Omakaitse). Sinna õnnestus juhtpositsioonile saada kindral Põdderil, kes selle organisatsiooni katte all formeeris põrandaalust Kaitseliitu. Sakslased vangistasid ta rahvusliku tegevuse pärast umbes kuuks ajaks.
Kui Saksa väed lahkusid 1918. aasta novembris Eestist, sai Omakaitsest sai Eesti Kaitse Liit ning selle juhatuse esimeheks valiti admiral Johan Pitka ja ülemaks kindralmajor Ernst Põdder.

Kui aga 1919. aasta detsembris Tartu rahuläbirääkimiste ajal tekkis ohtlik olukord Narva all - Punaarmee alustas rahuläbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ja tekkis rindest läbimurdmise oht, siis saadeti Punaarmeed peatama Landeswehri alistaja Ernst Põdder koos oma 3. diviisiga. Vaenlase pealetung peatati ja eduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti 31. detsembril relvarahu vaenupoolte vahel Eestile kasulikel tingimustel. Relvarahu jõustus 3. jaanuaril ning Tartu rahuleping kirjutati alla 2. veebruaril 1920.

Ernst Põdder suri 24. juunil 1932. Samal õhtul viidi lahkunu põrm kaitseväeliste auavaldustega Kaitseväe keskhaiglast Ohvitseride keskkogu kasiinosse, mis oli kahel järgnenud päeval rahvale jumalagajätmiseks avatud. Matusteteenistus toimus 27. juunil Tallinna Kaarli kirikus. Sealt viidi kindrali põrm kaitseväeliste auavaldustega Juhkenthali Kaitseväe kalmistule. Vabadussõja armastatud kangelast saatsid matuserongis tema viimasel teekonnal kümned tuhanded leinajad Eestimaa kõigist paigust.
2002. aastal, kindrali 70. surma-aastapäeval, paigaldati Barclay hotelli fuajeesse Tartus, Ülikooli tänav 8, Ernst Põdderi pronksbareljeefiga mälestustahvel. Selles majas asus aastatel 1920-1930 Eesti kaitsevägede 2. diviisi staap, mille ülemana ta teenis.

Eelmises kommentaaris sisalduvad andmed on nopitud Vikipeediast.

Kes tahab nii kindral Põdderist kui ka tema saatusekaaslastest enamat teada, võiks otsida üles Mati Õuna ebatavaliselt külluslikust raamatuloomingust kasvõi kogumiku "Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid" (Tammiskilp 2001). Just hetkel tunneb hing selle väga vajaliku olevat...

Mõelgem täna, 18. veebruaril 2014 kõigile neile Eesti Vabariigi kindralitele ja admiralidele... Puhaku nad rahus oma haudades, mis sageli teadmata-tundmata paigus...