Olen tänulik Kesknädalale, kes selle sünnipäevaloo lühendatult avaldas. Postimees seda ei teinud ja ei pidanud isegi Hennu 75 PM-i sünnipäevaliste rubriigi vääriliseks. (Tartu PM-i sünnipäevaliste rubriigis siiski oli).
Kirjutise algne pealkiri oli "Tüdrukud vaagnast välja!" 14.mail on sünnipäevalapseks legendaarne rahvatantsuõpetaja Henn Tiivel! Kirjutise üheks alapealkirjaks oli "Tüdrukud, vaagnast välja! Praegu olete 16, mis siis saab ja olema hakkab, kui saate 60seks!"
Tänaseks ongi tollased 16 aastased poisid-tüdrukud saanud 60 ja natuke peale. Peab nentima, et vaagnasse vajumine ja äravajumine selgroo pikkuses ning rühis on tõepoolest paljudel juhtudel aset leidnud - õpetaja kunagised manitsussõnad polnud paraku asjatult öeldud.
Selle nimel, et eestlased jääksid terveteks, elurõõmsateks, rühikateks, end vaagnast välja tõstnud tantsuinimesteks pika elui lõpuni tasub kindlasti vaeva näha - selle teema ja eesmärgi meediafookuses ning tähelepanu all hoidmine peaks olema tähtsam kui poliitiliste kemplemistega inimeste vereringe igapäevane stressihormoonidega täitmine!

Väga armas, et autor võtab trükkitoimetajaid kiita ja tänada! Käsitletud teema väärib ka autorile sooja tänu avaldamist. Eriti tuleks esile tõsta seda kirjutist kui kaunist näidet, kuidas õpilased veel aastakümneid hiljem peavad vajalikuks oma õpetajaid kiita, nende õpetatut jäädvustada ja kaasinimestele kasuks levitada.

Isand Siimu kirjutis on kindlasti üks pikemaid lugejakirju, mida Kesknädal (tänu e-võimalustele!) on rahvale lugeda andnud, aga see on ka selline, mis puudutab eestlasi (ja mitte ainult neid) nii täna kui ka üle aegade. Mõtlemapanev asi - nii otsese sisulise huvitavuse poolest kui ka õpilaste-õpetaja suhte väärtuslikkuse põlistamise tõttu.

Rahvatantsul on ka sotsiaalne, inimesi ja rahvast ühendav ning võõrandumist ära hoidev roll! Oluline on omavahelist suhtlemist õpetav osa, mis laste ja noorte jaoks eluks ülivajalik oskus! Sellest aspektist tuleks eriti propageerida ja taaselustada varematel aegadel eestlastele väga omast ringmängude ja - tantsude kultuuri, mis tänaseks individualismi ja massikultuuri pealetungiga väljasuremise ohus! Sellest kõigest on rääkinud ka maikuu juubilar - Henn Tiivel! Jõudu ja tervist talle sünnipäevaks!

ENSV ajal tantsiti rohkem kui nüüd euroajastul. Karm kapitalism on võtnud nii rahva sigimise kui ka tantsimise võime. Hennule õnne ja tervist juubeli puhul, tema on andnud endast rahva heaks maksimumi!

"Miks eestlased ei tantsi?" Eks ikka seepärast, et tegelikult on meie rahva üle laotunud leinalinik, aga kurbus ja äng ei pane tantsima.

Orjalaulud meie rahvaluules on, kas hakkame staadionidel pakkuma ka orjatantse?

Ei laulda või siis väga minimaalselt sünnipäevadel, pidudel, matustel, kirikus jne, rohkesti ainult kuulatakse taustaks kõikvõimalikku kommertsmuusikat.Tegelikkuses ei ole eestlane enam igapäevaelus ei laulu- ega tantsurahvas. Suured laulu- ja tantsupeod loovad pettekujutelma justkui kõik oleks kõige paremas korras!

LOOGILINE JÄRELDUS - orirahvas saabki ainult orjatantse tantsida! Kuid USA neegerorjade kogemus ütleb, et parem ja tervislikum on siiski tantsida kui norutada - kui rahvas on eluõuline ja paljuneb, siis ta ei kao ja jõuab ka vabadusehetke saabumise ära oodata. Joodikrahvas sureb enne viinasurma, kaob ja haihtub olematusse!

Tohutu, terveid staadione täitva esinejaskonnaga rahvatantsupidudega on eestlased kogu maailma lausa jahmatanud - teistel rahvastel lihtsad tantsuharrastajad ei suuda saavutada sellist kõrgeklassilist organiseeritust tantsuväljakul. Selle kõige taga on suure rahvatantsuõpetajate väe vägilaslik töö ja vaev! Meie rahvatantsupeod on olnud üldrahvaliku kunstilise eneseväljenduse suursaavutused. Paraku ei oska meie rahvas oma tõelisi kangelasi alati vääriliselt hinnata, austamisest ja autasustamisest rääkimata.

Pealkirja alla "Rahvatants võib olla palju enamat kui vaid tantsimine" on peidetud märksa enamat, kui laia publikut vaimustavad rahvatantsulavastused - just seda soovib selle huvitava kirjutise autor, kel on tänu oma õpetajale Henn Tiivelile unikaalseid isiklikke kogemusi, võimalikult enama hulga inimesteni tuua. Küsimus on rahvatantsus kui kehakultuuri (selle sõna kõige üllamas tähenduses!) edendamise kunstilises vormis. Veelgi enam - rahvatantsu najal inimese füüsise kujundamises, täpsemalt, lülisamba ja selle juurde kuuluva sirgemaks ja sihvakamaks muutmises. See aga olevatki just see, mida olla asjaosaliste kinnitust mööda taotlenud geniaalne tantsutaat Ullo Toomi. Seda suunda on jõudumööda ajanud mitmed ENSV-ajal hiilanud rahvatantsuansamblid; Tallinna-omadest tuleb esmalt meelde Kutsehariduse Komitee süsteemis tegutsenud "Sõprus" eesotsas Ilma Adamsoniga. Igatahes - rahvatantsuharrastus sellise süsteemi alusel, mida on propageerinud Henn Tiivel, on üks tõhusaid inimeste tervendamise viise. Vajadus selle
järele muutub üha karjuvamaks sedamööda, kuidas koolinoori lausa sunnitakse üha enam ja enam kinnistuma arvutite külge, ekraaniorjaks muutuma. Võib isegi öelda: rahva (enese)sandistumise tõrjeks.

väga nõus eelmise kommentaatoriga - ekraaniorjus sandistab meie lapsi ja meid ennast - tervistav tants aitab säilitada nii vaimu kui ka füüsist, tõstab suhtlemisvõimekust,! ühendab inimesi!
Tervistav tants igapäevaellu!

1949. a. märtsiküüditamise eelsest ajast meenub, kuidas minust 7 aastat vanem naabritüdruk Kirsti, kes juba käis Rahumäe koolis, üritas mulle, äsja lugemise selgeks saanud koolieelikule õpetada jooksupolkat, mida neile koolis oli õpetatud. Ju oli see tants talle endale niivõrd sügavat muljet avaldanud, et lausa nõudis edasiõpetamist. Siit võib järeldada, et jooksupolkat õpetati tollal päris tavalises üldhariduskoolis ka nendele, kes polnudki mingid rahvatantsuharrastajad. (Sellega mu rahvatantsuõpe piirduski, sest Kirsti viidi küüdirongile.)