Väga hea aga neis asjus on tõesti nii kujunenud, et probleemist püütakse mööda hiilida. Mul lähevad alati "karvad turri" kui kuulen kiidulaule, et kui hästi on meil ja meie riigil läinud, kui edukad oleme olnud. Arvan õigeks, et ühe või teise asja edukust saab hinnata vaid püstiseatud eesmärgi täitmise või sellele täitmisele lähemise aluselt. Eesti riigi eesmärk on rahva kui natsiooni, kultuuri ja omariikluse püsimajäämine nagu tolles preambulis sõnastatud ja seega saab meie edukust hinnata vaid sellest aspektist, et meie eesmärk ja eesmärgi teostus, kõik muud saavutused tuleb siduda sellega. Mis kasu on meile "viie rikkama" riigi hulka kuulumisest kui selles riigis ei ela enam eestlased, see oleks ju fiasko. Rõõm lugeda, et probleemi püütakse esiplaanile seada ja oleks kahju kui see sama "perioodiliseks nähtuseks" muutub nagu need riigis teatud "võitluste" eel hoogu võtavad aga siis kuni järgmise "poliitilise elavnemiseni" ära unustatakse.

Lissaboni leping on EV põhiseaduse suhtes ülimuslik. Kui tekib vastuolu, siis tuleb EV põhiseadust tõlgendada nii, et vastuolu ei oleks.

Sama hästi võib sel aastal tähistada ka Nõukogude Eesti 96

1917. aasta 5. novembril, kaks päeva enne Suure Oktoobrirevolutsiooni algust, moodustati Nõukogude Eesti eesotsas Jaan Anveltiga, mis eksisteeris 1918. aasta 4. märtsini, mil Saksa väed ajasid eesti kommunistid Eestist minema ja asuti Bresti rahust lähtuvalt looma Balti Hertsogiriiki.
1918. aasta 28. novembril loodi Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga, mida Lenin tunnustas 8. detsembril.
23. detsembril ratifitseeris Vene SFNV Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Eesti Nõukogude Vabariigi iseseisvuse tunnustamise otsuse. See riik likvideeriti Vene Loodearmee ja Eesti “valgete” poolt 1919. aasta 18. jaanuaril ja taastati uuesti 1940. aasta 21. juulil.
Eesti Wabariik oli Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Nõukogude Eesti oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini.
Kui EW pagulaspoliitikud (Uluotsa - Tiefi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud.