Kulla inimesed, mida te soiute, Nõukogude Sotsialistlik Eesti pole ühelegi sakslasele midagi võlgu... Eesti Vabariiki õiguslikul järjepidevusel, kes peaks kellegile midagi tagastama, pole olemas. See Eesti on kollaborantidest Eesti Komitee ja Ülemnõukogu sobingu tagajärg. Kõige lõpuks tahaks küsida veelkord kõigilt väliseestlastelt ja igasugustelt sakstelt: "Kaua te kavatsete sõita eestlase kukil, kelle süü seisneb ainult selles, et ta ei pannud saba jalge vahele ega putkanud ei tea kuhu, vaid elas okupatsiooni üle ja nüüd tulete teie vehkima oma ARGUSEGA....

Saksa Liitvabariigi Välisministeerium on rahvusvahelise õiguse ja diplomaatilise suhtlemise seisukohalt ainuvõimalikul ja korrektsel viisil Eesti Vabariigi Välisministeeriumile saadetud ja viimase poolt 19.06.2000 publitseeritud noodis nr 8-1/4558 selgesõnaliselt öelnud, et Saksa Umsiedlungs-Treuhand Gesallschaft m.b.H. täitis temale pandud ülesandeid aastatel 1942-1944 ka okupeeritud Eestis. Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepinguid ümberasumise kinnis ja vallasvara kohta ei ole pärast sõja lõppu muudetud. astavalt Saksa seadusele on kõik sellised nõudel lõplikult kustutatud. Õigus esitada nõudmisi Eestisse mahajäänud vara hüvitamiseks oli kuni aastani 1945 ümberasujatel, järelümberasujatel ja teatud tingimustel ka Éestisse jäänud nn. riigisakslastel. Varad millised sakslased Baltimaades ja mujal sõja ja sõjajärgsete sündmuste tõttu kaotasid, võeti 1952.a. veelkord arvesse sõjakahjude hüvitamisel vastava seaduse alusel. Kui aga vara kaotus on hilisemate sündmuse, näiteks vara tagastamise kaudu kompenseeritud, tuleb varem saadud hüvitis Saksa riigile tagasi maksta. Head inimesed. Lugege see tekst läbi ja mõelge! 2006 a. eksisteerival Eesti Vabariigil ei ole siinkohal mitte mingisugustki kohustust ega õigust hakata maksma sakslaste ümberasumist korraldanud ja sõda alustanud Saksamaale mingeid rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid kontriputsioone, kui ta ei taha enesele rahvusvahelist skandaali kaela! Ükski teine okupeeritud olnud Euroopa riik ei ole senini tunnistanud vajadust II maailmasõja sündmustega seoses end okupeerinud Saksamaale mitte midagi maksta. Otse vastupidi , meie lähiliitlased Poola ja Tðehhi on lugenud nende piiridesse jäänud saksa ümberasujate varad reparatsioonideks II Maailmasõja kannatuste eest ja Liitlasriikide valitsused ning rahvusvaheline õigus on seda õigust tunnistanud! Võib-olla ei viitsi Eesti poliitikud ja otsustajad enesele liigset vaeva võtta ning ennast rahvusvaheliste õigusaktidega (näiteks Liitlasriikide suursaadikute ühisavaldus Prahas seoses)kurssi viia. Lubamatu on teha aga eestis ise-tarkka klouni nii, et see hakkaks häirima-ohustama Euroopas pärast II maailmasõda väljakujunenud tasakaalu ning rahulikku kooseksisteerimist. Sellise tegevuse (ümberasujate minevikku kuuluvate nõuete rahuldamisele kuuluvateks lugemine) tagajärjed võiksid olla Eestile, ning kui see läbi peaks minema, siis tervele kontinendile juba tõesti ettearvamatud!

Aga kas teada antakse ka et Savisaar on oma poja firma kaudu ostnud kokku kõik need nn sakslaste nõuded ja tegelikult loodab teenida ca 300 milli selle eest? Kuna ei tea, siis pirisetegi siin et ei tohi tagastada. aga Esimees veel näitab teile fokus...

See on keskifoobilegi selge, et kahte korda ühte ja sama asja ei saa. Kui mölliti vabatahtlikult end ümberasujaks, mindi ära ja saadi vara eest pappi - kuda seda nüüd uuesti saab?

Noile Vaterlandi läinud sakslastele, olgu nad siis ehtsad või kadakasaksad, on Saksamaal makstud selle vara eest mitmel korral , mitme seaduse järgi mitmesuguseid kompensatsioone ja hüvitisi! Esmalt asetas 1939. aasta Vaterlandi lahkuvate Sakslaste varaanõue Eesti ja Läti Riigikassadele vankumapaneva koorma. Ümberasuvate sakslaste nõuded ühtekokku ületasid kordades abitute balti vabariikide aastaseid riigieelarveid ja kui Eesti diplomaatial ei oleks õnnestunud kaubelda välja nõuete pikaajalist ajastamist oleks see tähendanud Eesti Vabariigi pankrotti. 1941.a. 10. jaanuaril võttis pool aastat väldanud läbirääkimiste tulemusena Nõukogude Liit üle need 1939. lepingu järgsed Eesti Vabariigi realiseerimata jäänud kohustused ja liitis need 1941.a. ümberasujate varadega ning võlgadega. ja maksis need saksamaale välja. Kompenseerimine ümberasujatele ja järelümberasujatele saksamaal toimus kuni sõja lõpuni. Pärast sõja lõppu võeti Lääne Saksamaal, kuhu enamus ümberasujaid sõja lõpuks oli rinde eest põgenenud , ümberasunute varad veelkord arvele ning siis võeti vastu veel mitu seadust (Lastenausgleichgesetz, Bundesvertriebenengesetz) mille läbi maksti nn. minemaajamisalalt pärit 31.dets 1937.a. seisuga saksa rahvusesse kuulunuile, kes asustati saksamaale ümber Saksa riigi meetmetega, minetatud vara eest, seaduste alusel tähelepanuväärseid hüvitisi ja pensioneid. Tehkeim see kõik enestele ükskord ometi selgeks. Küsigeim nõu tõsistelt Saksa asjatundjateilt ja te näete, et Eesti ei ole nüüd küll see kes peaks kellelegi midagi II maailmasõja eest hüvitiseks maksma ega tagastama. (Vt. Saksa Liidukantsleri 01.09.2004. vastavasisulist deklaratsiooni Varssavis)veelgi enam. Ühepoolselt tagastama või veelkord kinni maksma hakates rikuks ta nii Eesti enese kui Saksa seadust! Ainult Lastenausgleichgesetzi alusel mida Eestis püütakse näidata "väikese sotsiaalabina" "näljasumast päästmiseks" võisid eestist pärit ümberasujad Saksas saada konkreetselt näiteks : eluasemeabi, korterisisustushüvitist, baashüvitist, eripensioni, ning lisaks erinevaid toetusi muude arendusmeetmete alusel ning eraldi veel ka ühekordseid toetusi erakorraliste raskuste ületamise fondidest (ainult viimane üksi vastab tõesti otseselt sotsiaalabi mõistele).Aga selliseid seadusi kehtestati Saksa veel mitu. Ja nüüd küsimus,- kui palju on kodumaale jäänud ja sõja üleelanud eesti kodanikel (eriti sundüürnikel)olnud võimalik pärast II maailmasõda selliseid hüvitisi, hoolekannet ja toetusi saada?

keegi läks Vaterlandi ja keegi ei läinud. Aga kes annab õiguse võõra mehe kojas elada, nagu kirjutas Ristikivi? Kommunist on igas Eesti majas võõras elukas, sest tal oli sõja eel ja järel ju pepu paljas. Kust Rüütlid omale varanduse said? Savisaar oli päris noor komsomolkus, nüüs rikas mees. Kust see raha on tuölnud? Kas hea teadlane, ärimees, või milles asi? Olge, idioodid, ometi vait! Rahvas saab aru küll, kui te ise ei taha!

Mitte ei saa aru mida sa OKEI siis siin nüüd öelda tahtsid? Rahvas saab aru küll, kui te ise ei taha!-aga kas sa ise ka aru sid vä?

Kõnealuse vara tagastamine tekitaks juurde veel paarsada sundüürnikku ja on kena, et seda üritatatakse vältida. Kuid kes tõstataks Riigikogus nende mitmekümne tuhande sundüürniku küsimuse, kes langesid sellesse seisusesse juba 10 aasta eest? Lõplikult on mure murtud ju vaid nendel paaril tuhandel, kes said erastatava asenduskorteri või nn. sundüürniku EVP-laenu. Munitsipaal-üürikorter on ju vaid ajutine lahendus ja paljudel pole veel sedagi. Igaüks, kes sai erastada EVP-dega mingit vara on sundüürnikele võlgu, sest riigivara omanikeks olid kõik kodanikud. Riigikogu liikmetest on enamus midagi erastanud. Kas nei on moraalset õigust sundüürnike küsimus Riigikogus maha vaikida?

Kõigepealt vabandan, et ei esine oma nimega. Eesti Vabariigi Riigikohtu täiskogu otsusest kummalise ajalookäsituse (et mitte öelda lapsuse) esiletoomine ei ole just meeldivamate ülesannete killast, arvestades minu sooviga sellel maal rahulikult edasi elada. . Palun tuletage meelde, millal algas II maailmasõda? Ülemaailmselt tunnustatud tõdemuse järgi 1. septembril 1939. Vt. nt. Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/World_War_II#A_debated_starting _date Veidi allapoole, sõnani 'Chronology'ja 'A debated starting date' kerides näete ka teisi daatumeid, mida on pakutud II maailmasõja alguseks: Praha vallutamine märtsis 1939, Jaapani invasioon Hiinasse 1937, kuid keegi ei ole (peale meie auväärse Riigikohtu) asetanud seda kuupäeva HILISEMAKS 1. septembrist 1939. . ASJA JUURDE: ORAS § 7 lõiget 3 käsitleva 28.10.2002 otsuse tekst on Riigikohtu kodulehel olemas: http://www.nc.ee/klr/lahendid/tekst/222463002.html ingliskeelsena: http://www.nc.ee/english/const/2002/3-4-1-5-2002i.htm Palun vaadake punkti 18. Seal on öeldud: "Teadaolevalt on Saksa Riik enne II maailmasõda sõlminud Eestist Saksamaale ümberasumiseks lepinguid 1939. aastal ja 1941. aastal." Inglise keeles:"As it is known, before World War II the German state entered into agreements concerning resettlement from Estonia to Germany in 1939 and 1941." Punktist 19 selgub: "Saksa Riik ja Eesti Vabariik sõlmisid 15. oktoobril 1939 "Protokolli Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasumise kohta"". . Seega nii kõnesolev leping Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi kui ka Nõukogude Liidu ja Saksa Riigi vahel sõlmiti PEALE Teise Maailmasõja algust! (minu naiivse arvamuse kohaselt). . Eesti Vabariigi Riigikohus aga on sätestanud teisiti! Kas tuleks, lähtudes kõrgeima kohtu otsusest, kõik ajalooõpikud parandada, ajaloolastel oma diplomid Ülikoolile tagastada, et korduseksam sooritada? . Tegelikult, ilma naljata, on sellel lapsusel asja käsitelus oluline roll: kõiki inimesi, kes sõjaoludes Saksamaale põgenesid, tuleks käsitleda sõjapõgenikena. Vara mahajätmine sõjapõgenike poolt repressioonide kartuses ei ole tavaline tsiviiltehing või -otsus. 1939. aasta põgenikel oli võrreldes 1941. aasta põgenikega ka see vahe, et esimesed lahkusid enamasti Warthegausse (poolakatelt ära võetud) paremate ja suuremate maade saamise lootuses, teised seevastu jäid esialgu Eestile lojaalseks. Näinud aga oma silmaga punavõimu kuritegusid, oli NSVLiidu-Saksamaa lepingu alusel lahkumine neile ainsaks legaalseks päästerõngaks, mis võimaldas punaste eest pageda. . Seega, eesti rahvas, mõelge veelkord, mida teete. Kui kohus ei suuda mõista ajaloolisi olukordi, mõistkem siis vähemalt meie. Ehk jõuab pärale ka Riigikogus, kuigi lootusi selleks on kesiselt. Miks? Sellepärast, et sundüürnike probleemid tulenevad mitte järelümberasujate (õieti sõjapõgenike) õigustest vaid petetud lootusest erastada oma korter, laiemalt Riigikogu veast ja hiljem otsustamatusest omandireformiseaduse osas. Aga kes enne on näinud, et oma viga tunnistatakse? Lootus sureb viimasena... Ometi, päikest!