Kaunis ja kultuurne keel eksisteerib ainult eluvõõraste Kirjandusmuuseumi kliimaksis vanamuttide ajudes ning tähtsate plebeionude mõtteis.tegelik keel ei ole mingi ilulemine, mis sellest ilust kasu on kui adressaadile ``ei jõua sõnum KOHALE!``siis on vaja räigelt sõimata ning kasvõi matte või sõimu kasutada. Ent televisioonis ning mujal juurutatud kõrgkultuuraline keelepruuk on elukauge ning täiesti oma aja ära elanud.

Keelepoliitikas peaks juhindama eelkõige ning ainult väliseestlaste keelpruugist ning ainult kõrgkultuu rilistest ja eetilistest normidest. Peeni väliseesti prouasid ning tähtsaid härrasid häirib äärmiselt kodueestlaste kõnepruugi labasus ning tundub et ka vene nõukogude kultuurist on üle võetud just selle kõige inetumad ja jäledamad vormid. Sellise kõikelubamise ning räigusega eesti keel kaua vastu ei pea. Kirjandusmuuseum Tartus on muutunund nõukogudeaegsete kagepetshikute ning nende käsilaste pesadeks, kes eriti kodueestlastelt välja pinnisid ``jutte `` ja ``laule``ainsa eesmärgiga et neid asumisele saata ning Siberisse küütida. Ärge usaldage Kirjandusmuuseumi jubedaid vanamutte, kes käivad mööda Eestimaa vähearenenud kohti, et seal inimeste jutte ``lindistada`` eesmärgil et neid üüksteisega tülli ajada ning kodurahu häirida. Juba 1990. aastal meeldis ühele Kirjandusmuuseumi mutile üks maja ühe kiriku lähedal looduslikult kaunis kohas. Õnneks mõjutatavad isikud tabasid ära, et see ``teadlane`` püüdis ära kasutada oma positsioone ning jõudu suvaliste kuulujuttude levitamiseks, kuna lootis tollal veel nõukogude korra ajal asjaosalisi venemaale või mõnda sõbralikku sotsialismileeri riiki kupatada. Tänan siinkohal Alfred Nurmi, kes mind paljuski valgustas külajuttude ning neid koguvate kommunistimuttide salaplaanides.

Jajah... sõnaraamatu kasutamine on ületamatu raskus. Selge - on siinkohal ilmse sünonüüm. Numbrid pallidel on ka ühesuurused :) Pealegi on selge, et mõeldi hoopis arvu mitte numbrit. Ah, mis ikka möliseda - kui teile kunagi tundub, et kogu maailm eksib ja ainult teil on õigus siis mõelge hästi järele.

Kritiseerija peaks ise alati korrektne olema, muidu jääb halb maik vägisi juurde. «Ajaleht kirjutas, et Eesti Rahva Muuseum käis Palal ja Mustvees. Uskumatu, et hoone kõndis.» Läbiva suurtähega kirjutatakse siiski ettevõtete ja organisatsioonide täisnimesid. Nii pole vaja kohe mitte just seda hoonet oma virisevas maailmapildis kusagil tatsamas näha...

Üks ääremärkus meie meediakirjanike lemmikväljendi kohta: kõik nad on hakanud harrastama "loetud minuteid,tunde ja päevi".Ometi kõneldakse eesti keeles nagu muistegi: mõni minut, mõni tund,mõni päev. Olgem ikka eestlased ja ärgem kasutagem oma selgete eestikeelsete väljendite asemel otsetõlget vene keelest. Jäägu neile nende stsitanõje minutõ .

Hr. Aleksander Kõrgesaar, milles asi? Peavalupulber on kirjakeelne sõna, täpselt nagu peavaluravim, peavalurohi ja peavalutablettki (ÕS, 1976, lhk. 500). Robert Lont võiks vabast ajast natuke koolis käia.