On võimalik väita, et paljudel juhtudel ei pidanud ostjad teadma sellest, et ostetava õiguspärased omanikud elus on. See väide on muidugi suurel osal juhtudest vähemalt vaieldav. Kuna Greeni puhul oli pärija enne ostu taotluse esitanud, langeb aga tema puhul see kindlasti ära.

Kui v66ramaa s6nu kasutada, siis juba 6igesti. CASE

Kas kirjutajad on kindlad, et ka kohtud kasutasid põhjendustes hea- ja pahausksuse kriteeriumi? Või oli asi ikka selles, et valitsuse määrus keelas 89.a represseritute majade müügi ning selle nõude rikkumise tõttu loeti leping tühiseks. Selliseid kohtulehandeid on veel ja siin pole oluline, kas ostja sellest seadusest teadis või mitte. keelas

Kui võtate ära maja härra Arnold Greenilt, siis võtke ära ka kõik taluseaduse talunike maad,kes pole nende maade suhtes õigusjärglased ja lammutage ära ka kõik suvilad,mis on ehitatud võõraste maade peale.Kuna jutt käib paadipõgenike poolt mahajäetud varadest,siis oli see nende valik ja ärgu nõudku tagasi seda,mida pole neilt keegi vägisi ära võtnud.See oli nende endi tehtud valik.

Taluseaduse alusel talud rajanutel on maade omamiseks õiguslik alus, selleks on toosama Taluseadus. Mis puutub sellesse "vabasse valikusse", siis suure osa maailma õiguspraktika ning Eesti Vabariigi seadusandlus on selles küsimuses kod. XX-ga risti vastupidisel arvamisel.

Härra Janis Olen Teiega täiesti ühel meelel,et Taluseadus andis maade omamiseks õigusliku aluse.Taastasin oma esivanemate talu selle sama Taluseaduse alusel 1990 aastal ja minu "sinisilmne usk" kestis täpselt 1998 lõpuni.Siis taheti mind oma taastatud talu metsas töö tegemise eest karistada kriminaalkorras,kuna minu taastatud talu mets kuuluvat riigile.Kuidas see õiguslikul alusel saadud maa siis uuesti riigile sai? Teiseks leian,et selles osas mis puudutab maa ja vara tagastamist Eestist omal ajal põgenenud inimestele,on toimitud valesti.Kui nad ise vabatahtlikult jätsid oma vara maha,siis ärgu enam midagi nõudku.

Maailm vilistab sellele, mismoodi meie siin eesti nurgas oma maid ja maju jagame. Teada on , et enamik ida-euroopa riike seda teed ei läinud, kuna austas oma rahvast, kes 50 aastat okupatsioonis maad hoidis ja lapsi kasvatas. Samuti pidasid paljud valitsused vajalikuks säilitada kodurahu, kuna see on igasuguse arengu eeldus. Eesti ehitab oma praegust riiki vaenule, vihkamisele, korruptsioonile, siin elanud inimeste alandamisele, ilmajäetute ja kättesaajate konfliktile. Teisest küljest - tagasi tuleks siis juba tõepoolest anda kogu maa, ka see, kus asuvad kõik 50 aasta jooksul ehitatud majad, linnaosad, spordiväljakud ja kultuuriasutused. KÕIK TULEKS ENDISTELE OMANIKELE TAGASI ANDA! Ka Lasnamäe ja Õismäe - las maksavad üüri ühele kodanikule. Aluseks tuleb võtta maa, nagu omandiõiguses ta absoluutne alus on. Samuti anda tagasi koos maaga kõik suvilad ja praktiliselt kogu nõukogude aastatel loodud vara. Ma tahaks näha, kui palju neid alles jääb, kes leiavad, et see nii väga õige on, kui oma kodu või maa kallale tullakse. Aga et tuhandetelet sundüürnikelt on juba võetud (ja Greenilt tahetakse võtta) see on mõne meelest ikka kole õige. Palun andke nn õigusjärglastele omaenda koduvõtmed!! Sõnades teiste vara laialijagamise õigustamine pole eriti siiras!!!

Ei hakka konkreetset juhtumit ilma dokumente nägemata kommenteerima -- selliseid vastuseid soovitan otsida ning küsimusi esitada advokaadibüroos, mitte mingi ajalehe kommentaarinurgas. Sel juhul aga, kui inimesel on valida, kas põgeneda või saada kahe nädala pärast arreteeritud ja maha lastud, pole mingil juhul põhjust mingist vabatahtlikust lahkumisest rääkida.

Mul on kod. Maailma argumentatsiooni raske mõista. Ühelt poolt toob ta eeskujuks riike, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist Eestile sarnasel kujul ei toimunud. Teiselt poolt aga nõuab ta, et Eesti oleks seda veel palju radikaalsemalt teinud. Omandireform oli kompromiss ja nagu kõigi kompromisside puhul, on raske leida lahendust, mis mõlemat poolt rahuldaks.

Eesti omandireform ei olnud kompromiss, vaid vägivald. Mitte ükski kodanik ei andnud oma häälega rahvaesindajaile volitusi, et need võtaksid ära tema iskliku vara. Nagu sellessamas kommenteeritavas loos kirjeldatakse, kuulutas Saksamaa Ida-pool asunud varaomanikud heauskseteks. Sedasama tulnuks teha ka Eestil. Samuti pole ma nõus sellega, et mahalaskmise ähvardusel anti vara ära - jah, aga siis valiti elu ja mitte vara. Oli neid, kes surid (ja enamasti elasid siin) koos varaga. Sellele kõigele tulnuks mõelda, kui riik avati okupatsioonivägedele. Nende sissetung põhjustas varade natsionaliseerimise, mitte Arnold Green jt kodanikud, kes Eestisse jäid, et võtnud vara nn õigusjärglastelt. Praegu on osade eestlaste isiklike kodudega ja kirjeldamatute kannatustega hüvitatud okupatsioonikahjud teistele kodanikele, st kaaskannatajatelt on nõutud sisse see, mis tulnuks nõuda Venemaalt. Kuna Laaril oli selle koha peal suu vett täis, oli tal kergem tulla teise eestlase koju ja hävitada see.

Teate ,härra Janis Minu esivanem oli esimese Eesti Vabariigi ajal omavalitsuse juht,kes ei põgenenud .Ka teda ähvardas mahalaskmine.Ta arreteeriti ja saadeti Siberisse,karistuseks oli 25+5, vara muidugi konfiskeeriti.Sellisel puhul on tõesti tegemist õigusvastaselt vara võõrandamisega. Teie kommentaaridest saan aru,et te olete tutvunud hr.Greeni maja ostu puudutavate dokumentidega.Võib-olla valgustate siis ka üldsust.

Arnold Green tegutses aktiivselt ka II ms ajal Eesti NSVLi kuulumise nimel, st. otseselt kaasa aidates natsionaliseerimist teostanud võimule, aga see selleks. Venemaalt võib nõuda mida tahes, aga ega sealt midagi ei saa, ainus kord, kui sealt midagi saadi, oli 1920. aastal. Olgem ikka realistlikud. Kui pidada elu valimist küsimuse peale raha või elu vabatahtlikuks valikuks, tuleks kõik röövlid korrapealt õigeks mõista -- anti neile raha ju vabatahtlikult, oma käega võeti rahakotist välja ja anti neile. Ei, ma ei ole Arnold Greeni kaasusega lähemalt tutvunud ning selles osas mingisse tõsisemasse analüüsi ei lasku. Küll aga pean õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist põhimõtteliselt õigeks sammuks, mis teostati aga väga ebaõnnestunud protsessi abil.

Kui härra Greenilt võetakse maja ära, võib see lahti päästa laviini.Kõik me hakkame oma maid ja varasid tagasi nõudma vaatamatta sellele, et sinna on teiste inimeste aastate pikkune töö sisse pandud.Kas Te üldse oskate ette kujutada, mis siis hakkab toimuma.Minul on hea kujutlusvõime, ma juba näen mis toimuma hakkab.Arold Greenilt maja ära võtmine oleks isegi selle omandireformi läbi kannatada saanutele nagu "taeva kingitus". Siis on ju kõigil õigus oma maid ja varasid tagasi nõuda.Siiamaani oli see kohalike omavalitsuste meelevalda jäetud.Annan tagasi,ei anna tagasi,annan tagasi,ei anna tagasi.Vaat siis saab olema, et nüüd võtan tagasi.

Elus on ikka nii, et ühe õnnetus on teise õnn.Minul oleks siiralt kahju kui härra Arnold Greenilt maja ära võetakse aga siis oleks ka minul õigus nõuda tagasi oma esivanemate maa, mis olevat riigi oma ja mida mitte kuidagi ei taheta mulle tagasi anda.

Mina tahaksin ka tagasi, ma alguses ei võtnud, et kauged sugulased elasid selle maa peal ja neil oli nagu rohkem õigus. aga kui k õik hakkavad võtma, ja kuna minult on juba linnakroter võeetud ja ühele eellasele antud, siis ühineksin muidugi nendega, kes enda oma võtma lähevad.

Mina tahan ka oma 11 ha suurust maad tagasi ja kui ei saa võtan ise, sest siiani selgusetu, kuidas minu vanaisa maa riigi käes. Asja uurimisel on selgunud, et õigusliku järjepidevuse alusel taastatud EV jäi kehtima 1940.a, natsionaliseerimise seadus s.t. et kõik maad ja varad jäid justkui okupatsioonivõimude kätte edasi ja mina nagu oleksin pidanud nende käest ( omandireformiametilt) siis oma vanaisa maad ÜHE AASTA jooksul tagasi taotlema. Tagasitaotlemise periood, seadusevastaselt lühike, sellega ka kiirustamine ja ülepeakaela toimetamie. Pole ime, et tagasitaotlemistega suuri segadusi ja kes selle lõksu kinni jäid, need kohe nagu loobunud. Kelle kasuks loobunud ja kuidas üldse õigujärgne pärija saab loobunud olla oma maast, kui ta on reaalselt kogu aeg Eestimaa pinnal elanud ja kõigest väest oma omandiõigust taastada püüdnud. Lisaks on selgunud, et natsionaliseerimise dekreet kuulutati õigustühiseks 1995.a. Ka peale seda ei taastunud õigusjärgsete omanuke õigused, sest dekreedi õigustühiseks kuulutamisega ei sätestatud, et kinnistud lähevad endistele omanikele tagasi.Kellele need sätestati-endiselt teadmata. Loen rahvuvahelist õigust, et agressiooni käigus röövitud võõra kasutamine on õigustühine ja leian samuti, et see on õige, sest inimesed ei jätnud maha oma maid ja varu, vaid põgenesid mahalaskmise eest. Meie perekonda ähvardati tappa nagu koeri kui me koheselt oma maadelt ja taludest ei lahku. Vanaisa lapsed ei toibunudki sellest terve elu jooksul. Tütar kaotas mõistuse, poeg suri. Üks poegadest, kelle laps ma olen, elas veel ainult selle teadmisega, et ehk ükskord saab oma kodus uuesti elama, aga näete ei saa, olgu seadused ja õigused millised tahes, siin EV sa lihtsalt ei saa, sest siin saab võõra vara keegi teine, ametnike suva järgi valitud heauskne ostja. Loodan, et Kesknädal võtab üles omandi- ja maareformi teema ja oleks hea kuulda asjatundlike inimeste selgitusi selle kohta, mis on saanud endise EV aegsetest kinnistutest, nõuda kinnistute avaldamist, kuhu ja kellele nad on müüdud, need kinnistud on ju kõik röövitud vara, neid ei saa ju omaäranägemise järgi jaotada. Pealegi pean suureks kuriteoks üheaastast tähtaega, mille jooksul inimene peab siis oma maad tagasi taotlema. Miks mitte 10 nagu rahvuvaheline norm ja miks tagasi taotlema ja mitte oma omandiõigust taastama nagu õigusliku järjepidevuse alusel taastatud Eesti Vabariigis peaks olema.

Hull lugu küll. Hing on tõesti täis. Riik ise seadustest kinni ei pea ja kui muidu enam ei saa, siis seadustab seaduserikkumise nagu seda omandireformi puhul tehti, sest inimõigused ju omandireformile ei laiene. Aga kui mina, autojuht, rikkun parkimisseadust, siis kohe suur kurjategija, trahv missugune! Kui kohe maksta ei ole, siis kohtutäitur, temale ka veel 250 krooni ja kui raha kokku ei kraabi, siis kohe minu pangaarve kallale, olgu seal siis või viimased riismed lastele söögirahaks. Süda läheb pahaks siin Eesi riigis.

Neid kommentaare lugedes tekib tõesti tunne,et kas see on üldse meie riigis võimalik.Kas ei ole sellist jõudu,kes ükskord selle ametnike lauslolluse ära lõpetaks.Milleks on meil suured erakonnad, kui keegi neist ei tee oma suud lahti,et korrale kutsuda kõik ametnikest ahnitsejad.Tehke ometi midagi,seadke õiglus jalule.Oleks ikka parem, kui seda hakatakse tegema nii öelda ülevalt allapoole, mitte aga vastupidi.Kui rahva kannatus katkeb ja hakkab toimima alt ülespoole "õigluse" loomine võib järgneda sellele omakohtu korraldamine nagu see juba juhtus Peipsi ääres.Tasuks selle üle tõsiselt järgi mõelda.