Kas viiakse see jant niikaugele, et parlamendi asemel hakkab ühe välismaaga seotud seltskonna majanduslikes erahuvides otsuseid langetama ning Vabariiki juhtima kohus? Siis ei ole järjekordne "Vaikiv ajastu" kaugel. Siit kaugel ei oleks enam ka selline areng kus kellegi majanduslikes erahuvides asendatakse Vabariik despootiaga! Tulge palun mõistusele!

Vastik lugeda sellist demagoogilist plära.Millest selline pime viha ORAS-e vastu - kas ainult saamahimust? Mida oleks sellisel tagasihoidlike vaimuomadustega inimesel ORAS-le , millele pole alternatiivi, vastu seada kas ainult vihkamist. Pidev nämmutamine mingist teistkordsest kompensatsioonist mida hakkab lõpuks isegi uskuma näitab vaid seda et autor usub vaid seda mida tahab uskuda.Ja mis ülekohtust H.K. räägib, kas sellisest kus ei saa võõra vara peremeheks.Ja mis puutub siia Saksa riik, kas mitte NSVL ei hävitanud meie iseseisvuse ja sellet ei saanud meie praeguse häda põhjus.Kas autorile ei tundu , et ta on nagu partisan EW-is. Aga tema rumaluse tipp on mingi haiglase udu ajamine rahvaküsitlusest.Huvitav kas HK.oleks nõus kui otsustaksime ka tema uhke koduvilla omandiküsimuse rahvahääletusega.Kuidas taolised pooliku haridusega inimesed üldse riigikogusse satuvad, kas vaid siis kui ollakse oma riigiga pidevas opositsioonis?

Neie majas on ainult üks normaalne korter - endise peremehe oma. Kõik teised on tänapäeva mõistes elamiskõlbmatud. Ka need väikesed uberikud on meie kodud, aga nende erastamine meie eluunistus küll ei ole. Kes on proua Kaldale andnud õiguse väita, et me väärime ainult niisugust kodu, mille nõukogude okupatsioonivõim meile jättis? Kui maja tagastatakse, saaksime kõik taotleda pere suurusele vastavaid kortereid kaasaegsetes munitsipaalmajades, kui maja ei tagastata, siis saab ainult üks kaheliikmeline pere erastada normaalse korteri, teised palju suuremad pered aga peavad igavesti oma kööktubadega ja trepikoja ühispeldikuga leppima.

Kui õiglane ja tavakodanik võtaksid vaevaks lugeda läbi kõigi teiste endise Nõukogude ploki, ehk Ida Euroopa vabanenud riikide nö. omandi restitutsiooniseadused, nende põhjendused ning rakendusotsused. Kui nad loeksid läbi vastavad Saksa Liitvabariigi õigusaktid. Poola, Tðehhi, Leedu ning isegi Läti jne. parlamentide otsused ning valitsuse seisukohad sellise vara tagastamise küsimuses. Kui nad võtaksid vaevaks ja loeksid läbi Saksamaa Liitvabariigi 1991.a. Kõrgeima Konstitutsioonikohtu otsuse varade tagastamise õiguslikkusest ja okupatsiooni ajal tehtud otsuste vastavusest seaduspärasusele ja nende kehtivusest kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Ning kui sinna juurde vaadata veel rahvusvaheliste kohtute k.a. Euroopa Inimõiguste kohtu poolt antud selgitusi. Siis peaksid küll nii õiglane kui tavakodanik oma praaliva asjatundmatuse üle kõnealuses küsimuses juustejuurteni punastama ja häbi pärast maa-alla vajuma! Nii koletus vastuolus on Eesti Omandireformi aluste seadus ning olukord millesse Eesti Omandireformi läbi nn. sundüürnikud nende tahte vastaselt sunniti nii rahvusvahelise õigusega kui Euroopa Inimõigustega! Sellist põhiõiguste rikkumist ei lubanud endale mitte ükski ühiskond peale Eesti. Ainuüksi fakt, et Eesti Vabariik tegi omandireformi läbiviimiseks. kogu konventsiooni mõtte halvava reservatsiooni Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile ütleb juba selgelt kõik selle kohta, et Omandireformi teostamiseks rikutakse Eestis Euroopas üldtunnustatud Inimõiguste põhimõtteid. Eriliselt arrogantne on teiste ida-euroopa riikidega (ka Lätiga) võrreldes see, et kuigi inimeste õiguste rikkumised olid estis kõige suuremad, ei ole veel ka täna asutud seda ülekohut riikliku priroriteedina heastama!- või nagu näha, tahetakse senist julma põhimõtet - nõrgad surgu välja-jätkata! See on aga Euroopalikest põhimõtetest väga kaugel! Ja selles saab iga Euroopa solidaarsuspõhimõtet ning Euroopa humaanse ühiskonna õigus-põhimõtteid austav inimene artikli autoriga ainult nõus olla!

Ma arvan, et see oleks küll, kindlasti Reformierakonna kõigi nende niinimetatud parempoolsete parteide finaal! Juhul kui nad tõesti peaksid hakkma nendele balti-parunivõsukestele neid varasid siin smuugeldama. See on nüüd küll asi milles eestlased on valdavalt ühel meelel ja igasuguse baltisakslastele tagastamise vastu.Ma ei usu, et rahvas neile enam sellist, järjekordset "meeltesegadust" taluks.

Pr.Kalda jätab ütlemata selle, et tänu onandireformile vihkavad ja kadestavad tavalised üürnikud sundüürnikke, viletsate korterite sundüürnikud luksuskorterite sundüürnikke, maamajaomanikud pealinna individuaalkruntide erastajaid, õigusjärgsed omanikud uusi kinnisvaraarendajaid, jne. See viha külvati inimeste vahele sellega, et riigivara jaotamisel ei võetud aluseks kristlikku kõigi inimeste võrdsuse printsiipi vaid kommunnistliku totaalse riigi poolt kehtestatud privileegid ja kitsendused ning koguni võimendati see ebavõrdsus kohati mitmekümnekordseks. Oleks selline ebavõrdsus tekkinud töökuse või nutikuse põhjal, siis sellist viha ja kadedust ei oleks. Ka kommareid ei tahtnuks keegi siis ahju ajada, kui kommarid ei oleks oma majanduslikest privileegidest kümne küünega kinni hoidma hakanud ja kui nad tõe varjamiseks nii paaniliselt teisi patuoinaid ei otsiks.

Kuulasin väga tähelepanelikult kõikki meie riigijuhtide kõnesid Vabariigi aastapäeval! Loodetavasti annab elu juba lähiajal võimaluse Res Publicasse kuuluvale Riigikogu esimehele juba lähiajal võimaluse tõestada lisaks sõnadele ka oma tegudega südames elava eetika eelistamist omakasupüüdlikule seaduseväänamisele ja varadega susserdamisele. Elu ise peaks andma igale Riigikogulasele lähiajal valiku, kas kaitsta Eestis elavate, saatuse tahtel väga valusalt elu hammasrataste vahelt läbikäinud kodueestlaste koduõigust, õiguskindlust ja õiguslikku ootust, või eelistada neile juba üle viiekümne aasta , maailmas heaoluühiskonnana tuntud Saksamaal või mujal Lääne elustandardite järgi elada saanud ümberasujate pärijate ning kinnisvara ärikate kitsaid ja kasuahneid majanduslikke erahuve.

Nõukogude ajal oli ühe Viru ärika tüüpiline töökoht majavalitsuses, kus tegelikult n.ö. jooksis vaid tema tööraamat. Kuid koht polnud valitud juhuslikult, sest EEV-s töötades sai kergemini korterit hankida. Oleks vaja väga täpset statistikat, et tõestada kummal poolel on rohkem kinnisvara ärikaid. Kuulsad Tallinna vanalinnna korteritehingud näitasid, et sundüürnikud olid seal vaid tankistideks või vahendajateks, kes oma seisusest tulenevate õigustega äritsesid. Kokkuostjad ja paksu koore riisujad on mõlemal poolel enam vähem samad - väikeses Eestis pole eriti palju vooglaide, toomastoole ja sõõrumaid.

See kõik on nagu õudne unenägu! Sundüürnikega sünnib Eesti Vabariigis kõik see mida me näeme ja teame. Samas naeratab riik ja tema kohtusüsteem võluvalt juba viisteist aastat ja teatab, et mingit ülekohut sundüürnikele pole tekitatud ega toime pandud. Omandireformi läbiviimiseks on Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile tehtud vastav nimeline reservatsioon aga Eesti Vabariigi riigivõim ei leia, et sundüürnike koheldaks ebaväärikalt või rikutaks nende õigusi - rääkimata sellest, et riigivõim tunnistaks sundüürnikele tekitatud ülekohtu heastamise vajadust. Inimesed on tehtud/jäänud sellest haigeks, on kuuldavasti teinud ka enesetappe ja jäänud ilma oma kodudest. Näib, et nüüdseks on isegi avlik arvamus, vastupidisest propagandistlikust ajupesust hoolimata hakanud seda järjest rohkem märkama ja sundüürnike probleemi lahendamist nõudma. mingi hulk kärajaid aga lärmab ajakirjanduses edasi, taval, et tavalise sundüürnike probleeme ei saa/tohi lahendada kuna sadade tuhandete eesti sundüürnike staatusese sunnitud perekondade probleemi taga olevat peidus mõned "endised" ja "kahtlased". Ja selle pärast ei tohi lahendada tuhandete inimeste elementaarse inimõigusena tunnustatud koduõiguse probleemi. Me räägime, et on vaja väga täpset statistikat, et selgitada välja kummal poolel on rohkem kinnisvaraärikaid aga samas on see tuhandete inimeste isiksust ja vaimset tervist otseselt puudutav probleem juba 15 aastat ühiskonnas lahendamata. Ja seda euroopa Liidu õigusruumi kuuluvas riigis! Kas selline ühiskond on ikka päriselt adekvaatne?

Tuhanded inimesed said tänu restitutsioonile tagasi oma kodud, oma lapsepõlvekodud, kus nad küüditamisööl viimast korda oma isa või vanaisa nägid. Sundüürnike eest seisjad tegid selle vea, et hakkasid kõiki omanikke igal viisil halvustama ja tekitasid sellega veelgi hullema vastureaktsiooni ning kogu probleem muutus millekski paariataoliseks, millega ettevaatlikumad poliitikud ja nahahoidjad ametnikud ei soovu tegeleda. Enamus üürnikke on talunud oma suurt õnnetust väärikalt ja kannatlikult ning ei ole kuidagi süüdi sellise fooni loomises. Vaevalt nad nii kannatlikud oleksid olnud, kui oleksid teadnud, et nende probleemi ei kavatsegi keegi lahendada. Paul Varuli intervjuust kuulsime Vikerraadio vahendusel, et ORASE-ga tegelenud seltskonnale oli absoluutselt selge, et sundüürnikest saavad nn. lõplikud kaotajad, kes jäetakse saatuse hooleks. Poliitikute ja kõrgametnike selline küünilisus oli paljudele üllatuseks isegi aastal 2006. Mulle oli P.Varuli intervjuu täielik ðokk. Siiani arvasin, et asi on saamatuses, juhuses, jne., kuid nüüd on selge, et nn. kõrgem seltskond elab oma maailmas oma moraalireeglite järgi. Omanikud ja üürnikud on prominentidele vaid kahuriliha ja mängukannid. Kuni sellega lepime, jääb meie probleem positiivse lahenduseta.

Jälgides seda, milline absurdne tõsiasjade moonutamine ja õiguslik nihhilism selle riikidevaheliste lepingute alusel Saksamaale ümberasunute poolt, punkt-punktilt tingiva lepingu alusel ümberasumiskomisjonile üleantud vara tagastamise eest käib on minul Reformierakonna ja Res Publica väljaütlemiste taustal küll tunne, et Eestis on tegemist ühe Saksamaal eksisteeriva kaasamaalaskonna poolt pukki pandud nukuvalitsuse, mitte iseseisva riigi seadusandjaga.

Positiivsed lahendused on alati olemas, kuid need on ikka kompromissid. Paljud omanikud, kel oma pärandiga emotsionaalset sidet polnud, oleksid leppinud kompensatsiooniga, kui see oleks vara tegelikkusele väärtusele lähedane olnud. Enamus üürnikke oleks oma kodud juba välja ostnud, kui riik oleks jätkanud nn. üürnike EVP laenu taolise abiprogrammiga. Kurb on näha, et kumbki kannataja pool ei soovi tunnistada vastaspoole ühtki argumsnti, Kesknädalat ja siinseid kommentaare lugedes jääb mulje, et positiivse lahenduse suhtes tuntakse lausa hirmu. Või on sellel kompromissitul võitlusel mingi varjatud mõte? Kas mõni majandusminister või Tallinna linnapea ei võiks esineda ka positiivse programmiga, kus oleks selgelt näha millal Eesti viimane sundüürnik saab hädast välja aidatud.

Populaarseim võltslegend sundüürnikest ei ole mitte nende väidetav kommarlus, vaid Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsu suu läbi korduvalt korratud ütlus, et "Olen näinud vaid ühte sundüürnikku ja tal oli uhkem auto, kui minul". Sellele on tõesti enamasti vastatud, et aga omanik on petis, lehmalellepoeg ja siga. Ometi tean hulgaliselt tavalisi sundüürnikke ka ResPublicas ja Isamaas ja õigusjärgseid omanikke on Keskerakonnas mitusada. Kas kõigis Eesti erakondades on lihtrahva ja juhatuse vahel kuristik? Kas ühe erakonna sundüürnikul on keelatud teise erakonna vastavas toimkonnas osaleda? 15 aastat on Iisraeli ja Hamasi jäljendatud, ehk aitab juba?

Küsisin ühelt väga jõukalt ja sponsorlusega tegelevalt proualt, kas ta oleks nõus andma raha ka mingisse sundüürnikke abistavasse fondi. Vastuseks viitas ta laual lebavale laupäevasele Postimehele (esilehel pilt Lastemaailma majast) ja ütles, mitte sellisesse, kus varaga nii ümber käiakse.

See meenutab mulle ühe Rootsi riigiametniku vastust samalaadsele küsimusele 1990-tel. "Kui ma aitaksin suunata Rootsi riigi raha mingisse fondi, mis näiteks ostab vanalinnas maja ja seal saab korteri juhuslikult erastada näiteks üks Tallinna abilinnapea, siis oleks see minu viimane projekt ja poliitilise karjääri lõpp." See oli selge hinnang meie eluasemepoliitika vastavusele Euroopa tavadele. Senikehtinud erastamispõhimõtete puhul jäävad meile suletuks kõigi EL fondide uksed ja sundüürnikud peavad leppima kohaliku piskuga.