tegi rahva ebavõrdseks. Pole ju mõeldav, etr muidusaanul ja kõigest ilmajäänul oleksid sarnased huvid. Pole ju seda ühist asja, mille eest võidelda.

Mis ühtsust saab olla peale uue töölepinguseaduse vastuvõtmist, mille autorid on Reform, IRL ja Rohelised.
Aga ka sotsid tegid omal ajal vinge TLS-i.
Sama hull kui praegune töölepinguseadus, oli Mart Laari kolmikliidu-valitsuse sotsiaalministri Eiki Nestori ja tema abi Heljo Pikhofi aegne töölepinguseaduse eelnõu, mis oli kooskõlastatud ka T.H.Ilvesega.
Eelnõu olekski seaduseks saanud, kui mitte Laari valitsus ise poleks 2002. aasta talvel lõhki läinud. See päästis tol ajal tööinimesed sotside jubedast seadusest. Kõik need tänasedki õudused – tööleennistamise kadumine, koondamisrahade vähendamine jne – olid juba tollases eelnõus sees.

hilissügisel oli teada saabuvast justiitsvägivallast, mille generaatoriks oli mõjukas väliseestlaste seltskond. Siis oli võimalik veel justiitsrepressioone vältida, pehmendada aga kodueestlane ei uskunud, et väliseestlane kodueestlase tänavale viskab ja valitsus vabad korterid maha sahkerdab. Teistes postkommunistlikes riikides selline represseerimine läbi ei läinud.
http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm
Võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Ribbentrop - Uluotsa pakti alusel ja SD juhendamisel loodud Eesti Rahvuskomitee inglise orientatsiooniga tiib, keda esindas Tõnissoni sekretär Ernst Kull ja kuhu kuulus ka Jaan Kross jt, oli Saksa sõjaväkke mobilisatsiooni vastu. Ka Inglismaa oli Uluotsa tegevuse hukka mõistnud.
Mõistagi klaarisid nii Uluots kui ka Omavalitsuse juht landesdirektor dr. Mäe selle grupeeringuga arveid Julgeolekupolitsei ja SD abil, mille eesti sektorit juhtis Ain- Ervin Mere.
Areteerimised toimusid 1944. aasta 19 - 20 aprillil.
1944. aasta 9. septembril lasti Tallinnas Metsakalmistul maha umbes 1000 inglise või prantsuse orientatsiooniga isikut ja eesti rahvuslast.
Sama orientatsiooniga ja ellu jäänud 20. SS - Diviisi võitlejad teenisid hiljem liitlaste Nürnbergi vahipataljonides.

Paljud eestlased kaotasid oma elu seetõttu, et sakslaste kätte sattusid NKVD poolt koostatud nimekirjad, mille bolševikud olid teadlikult maha jätnud, et vabaneda vihatud kodanlikest vaenlastes. Osa neist võltsingutest küll avastati, kuid tuhanded aeti saksa koonduslaagritesse, kus paljud hukkusid.
(1944. aastal jättis SD omakorda maha nimekirjad eesti rahvuslastest, keda neil ei õnnestunud tabada.)
Palju inimesi vangistati sakslaste poolt nõukogude käsilaste või eestlaste omavahelisest vaenust ajendatud valesüüdistuste põhjal. Sageli olid pealekaebajaiks 1940. aastal nõukogude okupatsioonivõimu poolt kannatada saanud isikud ja maavaldajad, aga ka Saksamaale evakueerunud ja nüüd tagasi naasnud balti sakslased. Üks Saksamaalt tagasi tulnu, olles nüüd Gestaapo teenistuses, saanud teada, et venelased on liberaali Jaan Tõnissoni Siberisse küüditanud, hüüatanud:
“Seda parem! Selle töö on nad siis meie eest juba ära teinud!”
Eestlaste omavaheliste pealtkaebamiste kohta võttis 24. jaanuaril 1942 raadios sõna Sisedirektor O. Angelus, kes manitses rahvast kaebuste esitamisel kainelt järele mõtlema ja teatas, et kõik valekaebajad antakse kohtu alla.

Täienduseks: Eesti julgeolekupolitsei ülem Ain-Ervin Mere oli tegelikult olnud KGB agent "Müller". Eesti Ekspress kirjutas 2. oktoobril 2008: "Natside repressiivorgani Eesti Julgeolekupolitsei ülem Ain-Ervin Mere kuulub kahtlemata Eesti ajaloo mustemate nimede hulka. Tema osalust sõjakuritegudes kinnitas äsja ka inimsustevastaste kuritegude uurimise rahvusvaheline komisjon, mille tööd juhtis Soome diplomaat Max Jakobson. Vähesed aga teavad, et enne sakslaste teenistusse astumist teenis endine Eesti lennuväeohvitser Mere NKVD-d, andes üles Eesti ohvitsere." Kommunistide ja natside truu teener, kes oli 6.-11. märtsini 1961 Tallinna toimunud kohtupidamisel sõjakurjategijana tagaselja surma mõistetud suri rahulikult Inglismaal 5. aprillil 1969, olles 66-aastane.

Jah vähemalt major Ain Mere pääses . Siis Inglismaa juba teadis ja tundis Stalinliku Venemaad kus inimesi kohtuta tapeti ja vähemale A Mere ja A Rebast välja ei antud venelastele tapmiseks. Ja need süüdistused nii Mere kui Rebase kohta olid kõik venelaste väljamõeldised -nende luulud .

Enne Meret juhtis Julgeolekupolitseid Roland Lepik ja pärast seda, kui Merest sai rindemees, juhtis Julgeolekupolitseid Julius Ennok.

Kaido Kama ei ole kunagi olnud haridusminister. Aga paistab tõepoolest, et kesikud võivad kirjutada kõike.
Kama tolleaegset haridustaset ma ei vaidlusta, tal tõepoolest puudus kõrgharidus.

to tuhha - aga Kaido Kama ju minister oli!

to tuhha 2010-08-21 16:03:44
Sina polegi siin mingi arvustaja ja hoia oma mokk maas, tibla!

to Jaan 2010-08-20 20:58:00

Aga EW kulla andis välja!

to Jaan 2010-08-20 20:58:00
Väidate, et Inglismaa ei andnud Venele sõjaroimareid välja, sest "teadis ja tundis Stalinliku Venemaad, kus inimesi kohtuta tapeti". Ometi oli seesama Inglismaa välja andnud kasakatest sõjapõgenikke, kes langesid "kodumaal" ränga karistuse alla. Üldse ei maksa niiväga ilustada Inglismaad - tolle hingel lasub II MS-s liialt palju inimsusevastaseid patte, ka selliseid, mis eestlasi puudutavad.

Eelmisele - pärast suure verise sõja lõppu kõik kartsid türann Stalini ähvardusi ja kättemaksu ning Soome, Rootsi, Inglismaa jt andsid sõjapõgenikke Stalinile välja. Paljud põgenikud põgenesid selles kartuses edasi kaugemale Kanadasse, Austraaliasse jm. Minu tädimees ei põgenenud Stokcholmist edasi, kuid kandis elu lõpuni pintsaku revääris mürgi ampulli, et arreteerimise korral seda kasutada - ta eelistas vabasurma Siberi surmale.

Vaagija, tõepoolest oli Kaido kama minister - justiitsminister.
Noh, jah..... ju siis ei ole vahet. Savisaar oli ju ka keskude arvates peaminister....

tuhhale, 2010-08-22 16:42:08

1991. aasta omandireformi nõuded oli suunatud Nõukogude Liidu keskvalitsusele.
Kui NLiit lagunes, siis tuli neid nõudeid hakata eestlastel kinni taguma.
Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsminister K. Kama, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt, kapolt ja riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat (sotsid), 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk.
Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne.
Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada.
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.

Jaanus, jube lugu jah, et perekondadele hakati nende vara tagastama. Kohutav lugu. Kõik oleks pidanud ikka proledele jääma. Jube lugu, jube lugu.

tuhha, võta teadmiseks, et kõik proled ja okupandid said juba Laari valitsuse käest kõik omale Lasnamäelt uued korterid erastatud-ärastatud.
Sellest kõigest ka Jaanus kirjutab.

tuhhale

Just omandireform näitas ilmekalt, et mingit okupatsiooni ei olnudki, sest kõik nn okupandid said oma elamispinna ja maa erinevalt paljudest põliseestlastest /sundüürnikud) EVP hinnaga erastada ja muutuda tõelisteks omanikeks ja peremeesteks Eesti Vabariigis.
Vastavalt Genfi konverentsile peavad koos sõjaväega lahkuma ka koos nendega saabunud tsiviilisikud.
President Meri ja Laari valitsuse välisminister allkirjastasid aga 1994. aastal Moskvas lepingu, mis nägi ette tagatisi ka siia jäänud Punaarmee veteranidele!

Aga võib-olla on need "proled" tegelikult tõsieestlased, kellelt võeti ära isegi see, mille võõrvõim oli neile jätnud, - nende kodu? Mis näoga seisad sa viimsepäevakohtu ees?