Hardo Asmäe teadis väga palju. Kas meie uurimisorganid on huvi tndnud selle "õnnetuse" üle? Milline on siis seos H.H luigel ja tema suure võlgnikul Meltdisel? Kes saatis Meltsise kohe peale napsitamist AAsmöe kontorisse ja miks? Kohe peale seda kui sõbrad oli lahkunud?

16. Feb 2012 | Inno

Nagu ennustajad on öelnud, toob käesolev vesidraakoni aasta endaga kaasa suuremaid ja väiksemaid paljastusi. Titeblogi käib ajaga kaasas ning alustab kord nädalas järjelooga Keskerakonna telgitaguste kohta. Olgem ausad, sel teemal pole ilmunud ühtegi artiklit, ei Kesknädalas ega ka Tuuli Kochi sulest, Ekspressist rääkimata. Kui kõigist teistest erakondadest on kirjutatud ja räägitud ning sealsed saladused enamjaolt päevavalgele toodud, siis Keskerakonna tausta pole veel kusagil avatud. See viga saab Titeblogis järgnevate nädalate jooksul parandatud. Titeblogi autorid on teinud mitme aasta vältel pingsalt tööd, et materjale koguda ning nüüd on aeg nad avalikustada.

Nii et püsige Titeblogi lainel!

Keskerakonna telgitagused, I
19. Feb 2012 | Inno

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma üheksa aastat tagasi, 2003. aasta aprillis Äripäeva ajakirjanikuna Keskerakonna juhi Edgar Savisaare jälgi ajasin. Olin just lehes kirjutanud sellest, kuidas Savisaar oli oma isiklikke arveid lasknud kinni maksta kindlustusärimehel Leonid Apananskil. Käisin Savisaart otsimas tema kodus Hundisilma talus, mis kuulduste järgi pidi olema suur kindlustalu, ent mis välisel vaatlusel osutus täiesti tavaliseks maaelamiseks. Kuigi Savisaar võis minu külaskäigu ajal olla kodus, keegi mulle ust lahti ei teinud ja värava taga jooksid edasi-tagasi kaks hundikoera. Toona poleks ma loomulikult osanud arvata, et mõne aasta pärast on Savisaare kõige vihatum ajakirjanik ise oodatud külaline sellessamas talus ja kutsutud kurikuulsale jaanipeole, kus ajakirjanikest oli varem regulaarselt käinud ainult tuntud teletäht Urmas Ott.

Loomulikult poleks ma toona osanud arvata, et olen selleks ajaks uuesti abielus ja et minu uue kaasa vastu hakkab tundma huvi Edgar Savisaar isiklikult. Et minu uut kaasat kutsutakse Keskerakonda, erakonna suvepäevadele, jahisõidule Tallinna lahel ja Savisaar isiklikult soovib minu kaasaga ülepäeviti kohtuda. Nüüd tundub see kõigest üks veider unenägu, ent polnud palju puudu, et oleksin kaotanud oma naise Eesti ühele mõjuvõimsamale mehele, sarnaselt Vahur Kersnaga, kes jäi ilma oma elukaaslasest. Savisaarel on kummaline komme kiinduda ajakirjanike kaasadesse.

Ma poleks eales uskunud seda, et suhtlen kunagi Savisaare ja tema lähimate võitluskaaslastega igapäevaselt. Et Savisaar pakub musta raha ja jagab ohtralt lubadusi, millest valdav osa pole mõeldud täitumiseks. Aga kõigest järjekorras. Nüüdsest on teil, kallid lugejad, võimalik kord nädalas lugeda Keskerakonna ja selle juhi Edgar Savisaare telgitagustest lugusid, mida kuskil varem avalikult räägitud ega kirjutatud pole. Ma annan endast kõik, et põnevust jätkuks neis lugudes kuni lõpuni.

Kui teil, kallid lugejad, on endal Keskerakonna või Savisaare kohta midagi põnevat, mida laiema avalikkusega jagada, siis andke ka sellest teada. Mõistan, kui olete seda nõus tegema anonüümselt. Nagu öeldakse, jagatud info on kõige parem info.

Keskerakonna telgitagused, II
26. Feb 2012 | Inno

Jätkame Keskerakonna telgitagustega. Et pinget hoida ja et juttu jätkuks nö kauemaks, siis kõike ma korraga kohe ära ei räägi ja alustan loomulikult kõige kaugemalt, see on siis kümnekonna aasta tagusest ajast. Sellest ajast, kui Savisaar oli sõiduvees, Keskerakond pani valimisi kinni ja mõjutas oluliselt elu Eestis. Võib isegi öelda, et Eesti riik arenes Keskerakonna soovitud suunas. Võtame näiteks riigiametnike palkade hüppelise tõusu, mis oli Keskerakonna juhi Edgar Savisaare valimislubadus, ent mille viis ellu peaministrina Juhan Parts. See oli loomulikult suur viga, tõsta kunstlikult ametnike palka ja see on ka põhjus, miks nüüd on tulnud ametnike palgad külmutada ja suur hulk ametnikke lahti lasta.

Eriti ilmekad olid 2003. aasta valimised, kus minul, Savisaare jaoks kõige vihatumal ajakirjanikul oli võimalus viibida Keskerakonna valimispeol. Valdav osa sellest nö peost ilmus ajalehes, aga oli mõningaid seiku, mis pakuvad huvi läbi nö aastate prisma. Esiteks suhe oma toonase abikaasa Viljaga. Kuigi sellest avalikult ei räägitud, elasid nii Edgar kui Vilja juba tol ajal lahus, kummalgi oli omaenda elu. Tähtsateks puhkudeks saadi kokku ja esineti koos ning Vilja tegi nägu, et kõik on ok, ent tegelikult elas Vilja Tallinnas Nõmmel Olevi tänaval ning Edgar Tallinnast tunniajase autosõidu kaugusel, Harju- ja Lääne-Viru piiril, merest paari kilomeetri kaugusel Vihula vallas Eru külas nn Hundisilma talus. Etteruttavalt olgu öeldud, et mingit talu seal algselt polnud ega pole kunagi olnud. See maja oli ehitatud metsa sisse metsavahi majaks ja selle ümber pole talule iseloomulikult põllumaad. Veidi avarust pakub ainult kõrvalt mööda jooksev kõrgepingeliin, mille alt on mets maha raiutud. Muidu on tegemist majakesega metsa sees, pakkudes küllaldaselt privaatsust ja rahu.

Niisiis elasid nii Edgar kui Vilja juba siis, ligi 5 aastat pärast nende pulmi tegelikkuses lahus. Erakonna valimispeol 2003. aasta aprillis oli Vilja samuti üksi ja kui Edgar koos oma toonase erasekretäri Evelyn Sepaga korra peolt läbi tuiskas, olid Vilja silmad pisarais. Enne seda oli Edgar veetnud Evelyniga tund aega hotell Tallinna sviidis. Ma ei tihanud tookord küsima minna, et miks te nutate, Vilja. Äripäev pole ju ometi mingi Õhtuleht. Aga selline küsimus tekkis, sest pealtnäha oleks ta pidanud olema kõige õnnelikum naine, Eesti mõjuvõimsaima mehe kaasa. Muide, tookord flirtisid Savisaarega kõik Eesti rikkad ja edevad, alustades Sõõrumaast ja Lepiksonist ning lõpetades Hans H. Luigega.

Kui valdav osa Keskerakonna rahvast hoidis omal peotuju üleval alkoholiga ja keerutati isegi tantsu – muide, erakonna peol astus üles ansambel “President” eesotsas kunagise Vitamiini kidramehe Rein Laaneoruga, kes nüüd sai netist lasteporno tõmbamise eest kaela kriminaalsüüdistuse – siis oli lisaks Viljale veel üks nukker laudkond, kus istusid kaks meest, Sven Mikser ja Jaanus Marrandi, kummalgi konjakiklaas ees. Nendega õnnestus mul isegi juttu teha ja nemad olid ka ainsad, kes tunnistasid, et Keskerakond on need valimised kaotanud. Kuigi erakond võitis absoluutarvestuses – 25,4% häältest on ka praegu väga hea tulemus – jäi valitsuse tegemiseks koos Rahvaliiduga ikka veidi puudu. Kogenud poliitikute ja tol hetkel veel ametis olevate ministritena said nii Mikser kui Marrandi aru, et Keskerakonnal enam valitsusse asja pole ning peagi olidki need mehed uutes ridades. Marrandi liitus Rahvaliiduga ja temast sai Reiljani asemel erakonna uus juht, ent tal ei õnnestunud Rahvaliitu hukust päästa. Mikser valis sotsid ja teda on saatnud suurem edu: Mikserist on saanud sotside juht ja erakond tõusnud toetuselt Eestis 2-3. kohale, Keskerakonnaga võrdsele tasemele. Tänaseks on ka Marrandi sotsidega liitunud. Olgu öeldud, et kui sotsid peaks valimised võitma, siis tuleb neil oma ilmavaate tõttu paratamatult valitsuses taas kokku minna Keskerakonnaga, nii et ei Mikseril ega Marrandil pole Savisaarest pääsu. Viimane aga erakonna kohalt ei taandu. Miks, sellest pajatan edaspidi, aga olgu etteruttavalt öeldud, et Savisaart on püütud poliitikast maha kirjutada juba 1992. aastast saadik, ent ikka on ta nannipunni kombel ennast sirgu ajanud ja püünele tõusnud.

Keskerakonna telgitagused, III
5. Mar 2012 | Inno

Eelmises osas läks jutt Keskerakonna peo ja selle traditsioonilise toimumiskoha Grand Hotel Tallinna juurde. Hotelli omanik on tuntud ärimees Alexander Kofkin, kes on nimetanud end Savisaare sõbraks ja Ansipi austajaks. Olen ise näinud, millise pilguga Kofkin Savisaart oma hotellis vaatab: see on ülemuse, või pigem isegi omaniku pilk.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Alexander Kofkin oli just see salapärane mees, kes Savisaare lähedaste väitel andis Savisaarele juba kümmekond aastat tagasi mitu miljonit krooni laenu. Helde laenurahaga on omakorda üles ehitatud Hundisilma talu ning võib öelda, et ka terve Keskerakond. Seni pole olnud mingit infot selle kohta, et Savisaar oleks läbi eri varifirmade ja advokaatide vahendusel saadud laenuraha tagasi maksnud, seega on nende “laenude” puhul tegemist pigem toetusega. Kuivõrd kehtib ütlemine, et kes maksab, see tellib muusika, siis võib nii Savisaare kui Keskerakonna ristiisaks pidada Šveitsis elavat ärimeest Alexander Kofkinit.

Muide, Kofkin on mees, kes ühendab nii praegust peaministrit Andrus Ansipit kui Edgar Savisaart. Ansip nimelt töötas 20 aastat tagasi pärast oma komparteikarjääri kuulsusetut lõppu Kofkini firmas Estkompexim ja alustas seal oma ettevõtja-elu. Enne seda käis Ansip koos Postimehe juhi Mart Kadastikuga Kofkini juures Šveitsis trükikoja ehituseks raha küsimas. See oli veel helgel nõuka ajal. Postimehest sai esimene ajakirjandusväljaanne Eestis, kel oli oma trükikoda ning see eelis võimaldas väiksel Tartu provintsilehel areneda Eesti suurimaks väljaandeks.

Kofkini firma Estkompexim sai tuntuks nn pingviinijäätisega, nimi tuli sellest, et tollal defitsiitset jäätist müüdi pingviinilogoga kioskitest, millel olid parimad asukohad nii Tallinnas, Tartus kui Narvas. Pingviinijäätis oli nii nõutud, et selle müügikohtade uste taga looklesid pikad järjekorrad. Lisaks jäätisele müüdi Estkompeximi müügikohtades ehk peene nimega bistroodes eri liiki valmistoite, näiteks pastasid, samuti kulinaariatooteid, millest tuntumad olid delikatessvorstid. Nende vorstide viilutamine oli toonases ENSV kaubandusvõrgus unikaalne.

Tol ajal Kofkini tausta eriti ei uuritud, inimestele piisas teadmisest, et Kofkin on päratu rikas ning kõik olid õnnelikud, et ajal, mil poodides polnud oma väärtust kiiresti kaotavate rublade eest suurt midagi saada, müüs keegi hinnatud ja defitsiitseid tooteid. Keegi ei küsinud, kust on pärit Kofkini raha ja see küsimus on ausalt öeldes jäänud õhku rippuma tänaseni. Selgusetuks on jäänud ka see, kust mees ise üldse pärit on. Teada on vaid niipalju, et ta õppis Tartu Ülikoolis juurat, töötas ministeeriumis heal ametikohal, ent emigreerus 1970ndatel ootamatult NSV Liidust Austriasse. Erinevalt paljudest teistest lahkujatest, kes külma sõja ajal tembeldati kohemaid desertöörideks, võimaldati Kofkinil minna koos abikaasaga ning ta jäi võrdlemisi lugupeetud meheks. Nüüd edasi võib ainult oletada, millised teened võisid sel lugupeetud lahkujal olla endise kodumaa NSV Liidu ees. On üldteada, et Austria oli külma sõja ajal üks NLiidu ja USA julgeolekuasutuste võitlustandreid. Austria kaudu sokutasid venelased spioone läände ja sealkaudu jälgiti NLiidu tegevust. Spioonitegevust Austrias on kajastatud korduvalt James Bondi filmides. Kofkin sai olla kas Venemaa spioon või spionaažile kaasa-aitaja. On teada ka see, et NLiidu luureorganisatsioon KGB lõi välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone Lääneriikides. See seletab Kofkini peadpööritava “edu” välismaal äri ajades.

Teada on ka see, et NLiidu lõpuaastail hakkasid külma sõja ajal loodud KGB varifirmad ja nende kaudu teenitud raha imbuma tavalisse ärisse. See protsess jätkus pärast NLiidu kokkuvarisemist. Kuivõrd Kofkini firma Estkompexim oli NSVL-Šveitsi ühisettevõte ja sai NLiidus tegustemiseks imekiirelt kõik vajalikud load, siis võib arvata, et selle taga oli tegemist KGB rahaga. KGB tõenäolist kaastöötajat Alexander Kofkinit võib omakorda pidada nii Ansipi, Savisaare kui Postimehe risti-isaks ja kui arvestada, et Venemaal on KGB Putini abil uuesti ellu ärganud, siis pole imestada, et soovitakse kontrollida kahte suuremat erakonda ja suurimat ajalehte Eestis. On hirmus mõelda, aga võib olla tõsi, et elu Eestis on viimased 20 aastat kulgenud KGB taktikepi järgi, nii nagu see oli ka, jumal paraku eelnevad 50 aastat.

Keskerakonna telgitagused, IV
11. Mar 2012 | Inno

Täienduseks Kofkini-teemale veel niipalju, et mõned aastad tagasi sai Alexander Kofkin Tallinna linnapealt Edgar Savisaarelt eksklusiivse õiguse avada üle linna väga magusates kohtades oma viineriputkad. “Ehtsad viini vorstikesed”, või kuidas neid kutsuti, ei saavutanud aga tallinlaste hulgas erilist edu, küllap seetõttu, et kiirtoidukohti on Tallinnas palju ning võrreldes 20 aasta taguse ajaga on eestlane välismaa asjadega juba nii harjunud, et ei jookse nende peale tormi. Mis aga ei tähenda, et Kofkin poleks saanud väärilist tasu teenete eest, mis ta Savisaarele aastate jooksul osutanud. Lisaks tasuks veel märkida, et Grand Hotel Tallinnal on suurepärane kulinaaria-osakond ja kohvik, sealsed saiakesed ja koogid viivad keele alla.

Ent tuleme välismaalt maisemate teemade juurde. Kümmekond aastat tagasi, kui avalikkuse huviorbiiti kerkis Savisaare ja Apananski teema, kadus Savisaar mõneks ajaks silmapiirilt. Nii polnud teda näha Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsidel, mistõttu polnud ajakirjanikel võimalik tema käest aru pärida. Ühtlasi kasutas ta kavalat trikki ning algatas Äripäeva suhtes kohtuasja, mistõttu sai ta ebameeldivad küsimused pareerida väitega, et nendele vastamine võib mõjutada kohtumenetlust. Savisaart esindasid kohtus Heta advokaadibüroo toonased advokaadid Üllar Talviste ja Andres Aavik, esimene neist pani kokku skeemid, kuidas Kofkini antud raha ametlikes paberites nii näidata, et kõik ilus paistaks. Nn tankistidena neis tehingutes kasutati noort advokaati Ants Karu (toosama, kelle abikaasa Sirle oma tuttavatele kõik saladused ette kandis) ning tolle sõpra, pankrotihaldur Martin Kruppi. Loomulikult pole teada, kas raha andis Kofkin, või oli seal taga veel keegi, nii nagu pole teada, kes tegutses Leonid Apananski selja taga. Viimane mees on igatahes Eesti avalikkusest juba pikka aega kadunud.

Savisaarele ei mõjunud kohtuasi hästi. Selsamal 2003. aastal, kui ta asja kohtusse andis ja nõnda ebameeldivatest küsimustest hoidus, sai ta infarkti. Pole ka ime, mees oma tervise peale ei mõelnud ning võib ainult kaasa tunda endisele abisaakale Vilja Savisaarele, kes temaga näguripäevi nägi. See oli aeg, kui Savisaar võttis veel kõvasti napsi ning sebis ringi eri naistega nagu Evelyn Sepp. Ka sellesama 2003. aasta valimiste-ööl nautis Savisaar Sepa seltskonda, seaduslik abikaasa Vilja pidi seda kõike eemalt jälgima.

Infarkt andis Savisaarele võimaluse lahkuda poliitikast väärikalt, andnuks ta taktikepi edasi nooremale põlvkonnale. Ent Savisaar seda ei suutnud ja ilmselt poleks see võimalikki olnud, sest erakond on sedavõrd temast sõltuv, nii nagu oli Rahvaliit Reiljani erakond ning pärast juhi mahavõtmist kukkus partei kokku. On loomulik, et pärast Savisaare lahkumist kukub ka Keskerakond kolinal kokku, seetõttu on naeruväärsed kõik jutud selle kohta, kuidas Keskerakonda on võimalik reformida. Tekib küsimus, kes need reformijad on?! Savisaar on juba eos erakonnast välistanud või kõrvale lükanud kõik vähegi mõtlemis- või teovõimelised isikud ning kui mõni peaks kuskilt pead tõstma, siis saab kohe korraliku võmmu kuklasse. Seetõttu on Keskerakonnal ja selle liikmetel privileeg kustuda koos oma legendaarse juhiga, nii nagu juhtus Rahvaliidu ja selle liikmetega. Keskerakond on oma olemuselt pigem ususekt koos oma vigade ja voorusetaga, aga sel teemal juba lähemalt edaspidistes Titeblogi kirjatükkides.

Keskerakonna telgitagused, V
19. Mar 2012 | Inno

Keskerakonna juhi Edgar Savisaare endine nõunik, õigem oleks küll öelda jooksupoiss-vihmavarjuhoidja, sest Savisaar kui Eesti üks haritumaid poliitikuid tegelikult mingeid nõunikke ei vaja, see endine nõunik, nimi on tal Jakko Väli, kirjutab Delfis, et Edgar Savisaar võiks oma koha Keskerakonna juhina maha panna, sest “Kapo on väga lähedal”. Väli avaldab lootust, et kui Savisaar tagasi astub, taandub näiteks Tallinna volikogu esimeheks, siis saaks luua uue liidu Mikseri-Lukase-Ratase baasil.

Kui Väli sellist juttu ajab, siis ta kas loll või valetab. Kuivõrd Väli on suutnud kirjatüki valmis kirjutada, siis tundub, et päris loll ta siiski pole. Ilmselt valetab, sest Väli teab väga hästi, mis juhtub Keskerakonnaga siis, kui Savisaar selle juhtimise käest ära annab. Vastust pole vaja kaugelt otsida, piisab vaid sellest, kui vaadata, mis juhtus Rahvaliiduga. Keskerakond on Rahvaliidust veel enam isikukultuslik erakond, mis laguneb kohe pihuks ja põrmuks niipea, kui selle liider ametist taandub.

Väli teab ilmselt väga hästi ka seda, miks Kapo pole Savisaart veel vahele võtnud, kuigi poliitiline politsei on Väli hinnangul “väga lähedal”. Savisaart hoiab vaid see, et ta on suurima opositsioonipartei juht. Kui ta kinni võetaks, sarnaneb Eesti üks-ühele Venemaa, Gruusia, Valgevene või Ukrainaga, Kesk-Aasia endistest vennasvabariikidest rääkimata. Sellist imagot Eesti praegune, paipoisi-kuvandiga harjunud valitsus endale mõistagi ei taha. Loomulikult Savisaar teab seda ja see teadmine on ka põhjus, miks ta ametist kinni hoiab. Niikaua, kuni Keskerakond püsib populaarsuse tipus, on Savisaar selle erakonna etteotsa naelutatud. Ja niikaua, kuni ta seal on, püsib Keskerakond ka populaarne, sest olgem ausad, Keskerakonda valitakse ikka Savisaare, mitte mingi Ratase, Musta või Boroditši pärast. Pigem on kõik need ülejäänud võimu juures tänu Savisaarele, kuigi ise sellest võibolla arugi ei saa.

Kui Ratas viimati Tallinnas võimul oli, siis kui Savisaar istus Ansipi valitsuses majandusministri toolil, nimetati Ratast abirattaks ja tema üle ainult irvitati. Kas see oleks siis teistmoodi, kui temast saaks erakonna esimees? Ta mõjub seal sada korda vähem veenvalt kui väike-Reiljan ehk Karel Rüütli Rahvaliidu juhina. See kamp, mis Savisaarest pärast tema lahkumist järgi jääb, on juhitamatu, peab mõned sama totakad koosolekud nagu olid Rahvaliidu omad pärast Reiljani kukutamist ning lõpuks ühineb aktiivsem seltskond sotsidega, võibolla mõned ka Reformi või Uus-Isamaaga ning ülejäänud valguvad laiali nagu värske kevadine sitt peldiku seinal.

Keskerakonna liikmed ja Väli-sugused kiibitsejad peavad leppima sellega, et Savisaar on veel aastateks erakonna etteotsa laulatatud ning selle asemel, et otsida võimalusi, kuidas temast lahti saada (mis suurendab veelgi Savisaare poolehoidu), leidma võimalusi, kuidas selle olukorraga kohaneda. Pealegi on see ka õiglane, sest olgem ausad, Keskerakond ON Savisaare erakond, tema enda loodud ja kasvatatud ning kõik, kes selles nö pettunud, võiks sirge seljaga välja astuda ja luua oma erakonna. Kui tähele panete, siis seda ei tehta. Isegi Laanet, vana kaval rebane ei tee seda, sest ta teab väga hästi, et ka tema on ilma Savisaare aupaisteta poliitikuna ümmargune null.

Keskerakonna telgitagused, VI
28. Mar 2012 | Inno

Millalgi 2008. aastal tuli Keskerakonna juht Edgar Savisaar välja vaba ühiskonna teemaga ning hakkas koguni tähistama vaba ühiskonna päeva. Päev ise pidi olema 4. märtsil, ehk päeval, mil vahistati 2003. aastal Savisaare sõber, Tallinna abilinnapea Vladimir Panov. Nagu Savisaar armastas öelda, pandi mehel telekaamerate ees käed raudu. See toimus vahetult pärast Riigikogu valimisi ja oli kaudseks põhjuseks, miks toonane president Arnold Rüütel ei soovinud teha valitsuse moodustamiseks ettepanekut mitte Savisaarele, kelle erakond oli napi eduga valimised võitnud, vaid hoopis Juhan Partsile, kelle juhitav Res Publica oli platseerunud valimistel kohe Keskerakonna järele. Savisaarele see asi loomulikult ei meeldinud, et tal uks nõnda nina ees kinni löödi, ning ta tegi oma õnnetuse tarbeks päeva, millele kleepis külge Panovi sildi. Etteruttavalt olgu öeldud, et selle vankri ette õnnestus Savisaarel rakendada isegi mind koos Irjaga, aga sellest lähemalt edaspidistes peatükkides.

Niisiis, tol 2008. aasta algul olime Irjaga mõnusalt Reformierakonna tümitamise lainel. Miks? Olime ju ise valinud Tartus Riigikokku südika linnapea Laine Jänese, kes, nagu hiljem selgus, oli oma abikaasa kõrvalt tiiba ripsutanud hilisema peaministri Andrus Ansipiga, mistõttu mees ta maha jättis. Reformierakonna puhul torkas aga vahetult pärast valimisi silma erakordne ülbus. Kuna see ülbus oli suunatud peamiselt venekeelse elanikkonna suhtes, siis eestlasi see veel ei morjendanud ning valitsuse sammudele kiideti pimesi takka. Seda ka näiteks Pronksiöö puhul, mis oli tegelikkuses Reformierakonna juhitud valitsuse suur ämber, sest ei suudetud tagada kõige tähtsamat – turvalisust. Venelaste kõrval väänati käed selja taha ja seoti kapronpaelaga kinni ning keerati näoli porri ka täiesti süütud eestlased ja välismaalased, kes olid tulnud Tõnismäele lihtsalt uudistama, ent kelle ees hiljem isegi ei vabandatud. Vahetult enne tähtpäeva samba eemaldamisega sülitati venekeelsele elanikkonnale asja eest teist taga näkku ja tekitati ülbe suhtumisega asjatuid pingeid, nii nagu nüüd sülitatakse kõrge kaarega näkku juba eestikeelsele elanikkonnale. Naljakas oli ka see, et ajakirjandus ei pööranud Reformi telgitagustele mingit tähelepanu, kuigi tegemist oli võimuerakonnaga, millele arenenud Läänemaailmas pöörab ajakirjandus eriti teravdatud tähelepanu. Eestis on tavaks, vana hea nõuka aja kombe kohaselt, et ajakirjandus kiidab võimukandjatele takka. Tõsi, selles osas on viimasel ajal märgata paranemist, aga see pole ka suurem saavutus, sest opositsiooni populaarsus on juba tükimat aega olnud valitsusliidu omast suurem. Nõrgemat on ajakirjanduse jaoks taas turvaline peksta. Aga see selleks.

Mis oli 2008. aasta puhul huvitav, et pärast Irja isa surma, kui olime hingeliselt muserdunud seisundis, tegi Savisaar järsku üllatava käigu ja kiitis oma blogis meie blogi. Ma pean ausalt tunnistama, et mina ei osanud sellest midagi välja lugeda, aga Irja oli väga liigutatud. Et ajal, kui ta oli kaotanud oma isa, kes teda alati kõiges toetas, oli ta justkui leidnud uue toetaja. Märkasin, kuidas Irja suhe Savisaaresse soojenes ja ta hakkas blogi sissekannetes Savisaart isegi kiitma. Mis seal salata, eks Irja kõrval sulasin ka mina. Tundus, et Savisaar, kes muidu oli olnud vana vigurivänt, on tõesti end muutnud ja temast on saanud tõeline vabaduse rüütel. Kuivõrd vabadus on nii minu kui Irja jaoks väga oluline teema, siis oskas Savisaar kui vana kaval rebane väga oskuslikult naha vahele pugeda. Tema suurim trump on, et ta oskab väga hästi inimesi mõjutada ja vähemalt mõneks ajaks nad enda külge naelutada. Tegemist on ikkagi romantikuga, kuigi see romantika on sügava kultuurikihi alla mattunud ja täidab mitte just kõige õilsamaid eesmärke. Ent siiski oli miski, mis suutis mehe ellu äratada. Algul arvasin, et see miski on Inno ja Irja blogi.

Suhe Savisaarega püsis platooniline kuni ajani, kui olime kutsutud mingile Rahvarinde üritusele 2008. aasta sügisel (See oli ametlikult 14. novembril 2008.a. Kumu kunstimuuseumis toimunud Ärkamisaja filmifestivali lõpetamine ning Rahvarinde 20. sünnipäeva tähistamine). Seal oli Vilja veel truult Savisaare abikaasa, kuid vastavalt varasemale pikaajalisele kogemusele ei olnud nad seltskonnas koos. Lõpuks jäigi ühte väiksemasse ruumi üks seltskond, kes ei tahtnud kuidagi ära minna ja kes justkui kedagi või midagi veel ootas. Vilja, kes kandis kaunist roosat kleiti, suhtles ühes laudkonnas ühe tol ajal veel tundmatu, ent karismaatilise meesterahvaga, kellest hiljem sai eesti rahva üldine lemmik. Tema nimi on Mikko Fritze ja temast sai Tallinna kultuuripealinna projekti juht. Samas lauas oli ka Tallinna linna ametnik Jüri Jõgeva, keda tol ajal seostati suhtes Viljaga. Kohal oli Anna-Maria Galojan, kes tol ajal käis koos tuntud uuriva ajakirjaniku Virkko Lepassaluga. Etteruttavalt olgu öeldud, et just Galojan oli see, kes edastas meile kutse sellele Rahvarinde üritusele, palus tungivalt kohale tulla ja küsis korduvalt, kas me ikka tuleme, nii et teda võib pidada meie ja Keskerakonna hilisema koostöö ristiemaks. Kohal oli Karel Rüütli, kellest oli saanud Rahvaliidu juht pärast Villu Reiljani kohtu alla andmist. Kohal olid mõned Tallinna linna ametnikud, siis ajakirjanikud Krister Paris ja Manona Visnapuu, kes olid siis just käima hakanud. Kohal oli ka näiteks europarlamendi liige Siiri Oviir, kellega põgusalt juttu ajasin ja isegi ühe pildi peale jäin. Delfi fotograaf pildistas üles pea kõik näod, ka meid Irjaga. See pilt on tehtud siis, kui sättisime juba lahkuma, sest ei jaksanud enam ära oodata seda, mida too seltskond ootas. Olime Irjaga juba poolel teel garderoobi, kui järsku tuli meile trepil vastu Tema Ise – Edgar Savisaar. Ta oli lõbusas meeleolus ja tervitas meid joviaalselt, Irja kätt pigistas eriti pikalt ning ütles: “No mina olen teie blogi kõige suurem fänn!” Meil võttis selline aus ülestunnistus muidugi suu kinni. Ta küsis vist ka, miks me juba lahkume. Ütlesime siis, et peame kahjuks minema hakkama, meil pikk sõit veel ees koju Rakverre. Siis ütles ta veel, et kohtume kindlasti veel edaspidi.

See oli esimene lähem kokkupuude Savisaarega ning mulle tundus, et sellest suhtest võib veel asja saada.

Keskerakonna telgitagused, VIII
15. Apr 2012 | Inno

Järgmine kokkupuude Edgar Savisaarega tuli rutem kui Irjaga arvata oskasime. Nimelt helistas ükspäev Tallinna linnavalitsuse sekretär, etteruttavalt olgu öeldud, et sellelt numbrilt hakati peagi meile ülepäeviti helistama, helistas sekretär ja ütles, et härra linnapea soovib meiega kohtuda. Et linnapea soovib meile pakkuda jõululõunat ja et see võiks toimuda reedel, 19. detsembril kell 13. Pidasin Irjaga veidi nõu ja vastasin, et miks ka mitte. Raskel ajal abiks ikka, tasuta lõuna, loodetavasti linnapea enda kulul. Saab teada, mida linnapea mõtleb ning minu jaoks lisas asjale muidugi vürtsi see, et mind kutsus külla mees, kes veel mõned aastad tagasi ei kannatanud mind silmaotsaski. Olin tähelepanust meeldivalt üllatunud, ütleme nii. Otsustasin seda mängu edasi mängida ning ootasin huviga, milleni see lõpuks viib. Olgu öeldud, et ma ei pidanud pettuma.

Üksikutest kokkupuudetest Keskerakonna juhiga arenes midagi väga erilist, mis lõpuks viis igapäevaste telefonikõnede ja iganädalaste, vahel lausa ülepäevaste kohtumisteni, mis lõpuks päädis sellega, et härra Savisaar soovis, et Irja liituks Keskerakonnaga ning hakkaks käima Keskerakonna üritustel, mille taga oleme Irjaga tagantjärele näinud katset Irja minu tagant ära kaaperdada. Olgu öeldud, et see oli aeg, mil Savisaar oli veel Viljaga ametlikult koos, ent tegelikkuses enam loomulikult mitte. Viljat seostati tol ajal ühe tema linnavalitsuse alluva Jüri Jõgevaga, ent ju siis polnud selles suhtes seda erilist särtsu, kui Vilja otsustas jätkata Edgariga abielu etendamist ning lahutas vaid siis, kui hakkas koos elama Taimo Toomastiga. Loomulikult võis tol ajal, 2008. aasta lõpus Viljal oma “klaveriõpetaja” Toomastiga juba suhe susiseda. Edgar kogenud inimesetundjana nägi sella ära ning tema huvides oli leida omale kiiresti uus kaaslane, et iga hinna eest Viljast ette jõuda. Siis tuligi mängu Irja, kes välimuselt meenutab Viljat, selline Vilja noorem väljalase, mis oleks loomulikult olnud nii Viljale kui Eesti ühiskonnale mõnus ninanips. Igal juhul tegi Edgar tol ajal asju, mis on iseloomulikud vaid armunud inimesele ning arvestades, millise pühendumusega Edgar tol ajal Irjaga suhtles, võib sellest välja lugeda vaid ühte. Loomulikult on see nüüd takkajärgi tarkus, tol ajal uskusime veel, et Edgar soovib tõepoolest meie mõlemaga sõbraks saada ning on meie mõlemaga suhtlemisest huvitatud.

Keskerakonna telgitagused, X
1. May 2012 | Inno

Järgmine kõne linnakantselei numbrilt tuli mõned päevad pärast kohtumist Tallinna linnapea kontoris. Ettepanek oli, et kohtuda hr. linnapeaga Rakveres, Villa Theresa restoranis. See on õdus koht Rakveres, otse kuulsa tammiku ääres, oli juba varem üks meie vaieldamatutest lemmik-kohtadest Irjaga. Tol ajal oli see koht just remondi läbi teinud ja veel enne nii restorani kui samanimelist hotelli pidanud firma pankrotti minekut. Igatahes tuli ettepanek kohtuda selle kohas, pühapäeval, 18. jaanuaril, ehk siis nädal pärast meie kokkusaamist linnavalitsuses. Vastasin taas, et tuleme kohale.

Olime Irjaga enne kohtumist kahtlemata erutatud. Mina vähem, Irja rohkem. Tema paistis olevat Edgarist väga sisse võetud, sest tegemist oli ikkagi suure ja populaarse erakonna juhiga ning ta oli ilmutanud tähelepanu meie blogi suhtes. Küllap oli ta kiitnud ka Irja kirjutisi, see tõstis Irjat veelgi kõrvust.

Savisaare huvi meie blogi vastu oli ka põhjendatud. Nimelt oli just oma meediafirma kinni pannud Savisaare sõber Oliver Kruuda. See oli Keskerakonnale suur löök, sest Kruuda meediafirmale olid pandud suured lootused. Savisaar oli juba aastaid soovinud luua oma meediaimpeeriumi ja kui see läbi Kruuda ebaõnnestus, siis ajast ette rutates olgu öeldud, et linnavalitsuse kaudu hiljem õnnestus. Savisaarel on üleriigiline telekanal Tallinna TV, lisaks üleriigiline ajaleht eesti keeles -Pealinn, ja üleriigiline ajaleht vene keeles – Stolitsa. Mis sa hing veel ihaldad, eksole?! See, mis ei õnnestunud Kruudal 150 miljoni krooni eest, on õnnestunud Savisaarel Talinna maksumaksja raha eest. Küll väga algelisel tasemel, aga ikkagi. Ja selles loomulikult ei saa “süüdistada” mitte kedagi teist peale Tallinna maksumaksja. Tõsi, eks selles mängus olid kaasa tegevad ka Tallinna sotsid nagu Hannes Rumm ja Jaak Juske, kelle heakskiidul ja soovitusel Tallinna televisioon sündis. Mis tegelikkuses tähendas, et sotsid vahetasid Tallinnas oma põhimõtted raha vastu, küll lühikeseks ajaks, aga ikkagi. Sellest piisas, et Savisaare plaan nö rehabiliteerida ja see on põhjus, miks ei saa sotsid tänaseni Keskerakonda Tallinnas korralikult kritiseerida – partners in crime.

Nagu Savisaar juba meie esimesel kohtumisel, aga ka järgnevatel kohtumistel korduvalt mainis, oli Inno ja Irja blogi tollal ainus laiema lugejaskonnaga valitsuskriitiline infokanal. Mis tähendas, et see kanal võib mõjutada valimistulemusi ja kui valitsusparteid sellest aru said, asusid nad blogi kallal võtma. Isegi nn allikakaitse seadus valmis väidetavalt sellesama blogi pärast. Seaduse esialgses, Rein Langi ministeeriumis väljatöötatud variandis võis valitsust kritiseeriva ajakirjaniku või blogija ennetava meetmena lausa vangi panna. Võib ette kujutada seda hirmu, mis valitsuserakondades valitses ühe blogi pärast ja eriti pärast seda kui saadi teada, et ka Savisaar toetab seda blogi. Nõnda sündis valitsuse plaan see blogi maha tõmmata, maksku mis maksab, mis oli iseenesest naljakas olukord, sest tülikaks muutunud blogi taga oli vaid kaks inimest, selle vastu suunati valitsusasutuste mitmesaja inimese kahuritorud.

Saabusime Edgariga kokkusaamisele kokkulepitud ajal kell 18. Panin tähele, et Irja tahtis talle head muljet jätta, mistõttu pani selga minikleidi ja värvis huuled. Edgar oli juba laua taga ja tema kõrval istus üks ontliku olemisega noormees. See noorsand oli Priit Toobal, Keskerakonna peasekretär.

Keskerakonna telgitagused, XI
12. May 2012 | Inno

Priit ja Edgar olid end sättinud istuma Villa Theresa restorani akna-alusesse lauda. Nad istusid akna pool nii et meile jäid paremad kohad, vaatega akendest välja, imekaunile Rakvere tammikule.

Irja istus Edgari vastu, nii et mina sain Priit Toobalit lähedalt silmitseda. Nägin teda nii lähedalt esimest korda. Esmapilgul paistis igati sile ja nägus noormees, kes küll vaatas pidevalt Edgarile suhu, aga selles pole midagi imelikku, sellised need tänapäeva noored on, harjunud vanematele alt üles vaatama. Nii Edgar kui tema kandsid tumedat ülikonda. Särgid ilusti triigitud, juuksed kammitud ja kingad viksitud, nagu koolipoisid, kes valmis esimest päeva kooli minema.

Edgar küsis mesimagusa häälega, et kuidas meil läheb. Mind üllatas tema soe ja isalik toon. See oli hoopis teistsugune kui tal kõnet pidades või televisioonile intervjuud andes. Tõtt-öelda nägin ja kuulsin sellist Edgarit esimest korda, kuigi olin käinud mitmeid kordi teda kuulamas ja intervjueerimas linnavalitsuse pressikonverentsidel. Edgar oli elevil, põsed õhetasid, paistis, et ta on õnnelik, vähemalt tundus nii.

Edgar oli Toobaliga juba midagi ära tellinud, supi, kui mälu ei peta, ja ka prae. Valisime Irjaga samuti road, võtsime oma tookordset lemmikut, lambaliha ja eelroaks salati. Me ei tarbinud juba siis piimatooteid, supid olid kõik tehtud kas koorevõi või puhta koorega.

Edgar küsis oma traditsioonilise küsimuse, mis uudist Reformierakonna kohta. Paistis, et see teema huvitas teda kõige rohkem ja see oli ka üks põhjusi, miks talle meeldis meie blogi. Mind ausalt öeldes üllatas kui vähe Edgar ise Reformierakonna tegemiste või üldse oma konkurendi kohta teadis. Näis, et ta suhtles väga kitsas ringis vaid oma usaldusisikutega, mistõttu ta oli väljaspool seda ringi asuvast väga vähe informeeritud. Ta oli teatud mõttes kapseldunud, mis sellise kaliibriga poliitiku puhul oli minu jaoks üllatav. Sain aru, et meie blogi oli Edgari ja tema mõttekaaslaste jaoks nö aken maailma. Edgar ei väsinud kordamast, et esimene asi, mille Riigikogu liikmed tööle tulle arvutis lahti teevad on Inno ja Irja blogi. See võis isegi tõsi olla, sest põhiline jutuaine blogis oli Riigikogu liikmete eraelu.