Mind kui riigikodanikku on häirinud juba pikemat aega meedias levitatav idasuunaline ilkumine , mille krooniks olevat Rahvaliidu ja Keskerakonna koostööleping. Ühtegi arukat vastust pole selle levitajad andnud. Seepärast tekibki tõsine kahtlus,et see eesmärk teenib ühe poliitilise kamba huve, kellel on juba küllaldaselt teeneid käsitleda Eesti Vabariiki äriühinguna, koos tuntavate negatiivsete ja perspektiivis ka poliitiliste tagajärgedena. Oma veel realiseerimata eesmärkide saavutamiseks ongi vaja tõmmata tähelepanu ja hirmutada poliitiliste vastaste ,sealhulgas ka president Rüütli väidetava idapoliitikaga. "Valid Rüütli, valid Vene võimu Eestis", lajatab ühel päeval eetrisse professor Gräzin.Tundub ,et peataolek ja enesekontrolli puudus puudutab juba ka seni suhteliselt normaalse mõtlemisega inimesi. Reaalselt peaks Eestis olema kehtinud Vene võim siis eelnevat viis aastat, kus kõik poliitikud millegipärast tunnistavad majanduskasvu ja heaolu tõusu.Teatavasti on väidetava venelembelisuse näiteks toodud Keskerakonna koostööprotokoll Putini parteiga. Kas Eesti Vabariigi Välisministeeriumil on ainuõigus suhtlemiseks teiste riikidega ja seda ei oma parteid ,ühiskondlikud organisatsioonid jms. Nii teebki riigikodanik järeldusi paljuräägitavast demokraatiast.Kirjutise alguse juurde tulles ja arvestades et kõik eestlased ei ole haugi mäluga - tasuks meenutada, kuidas President Päts Venemaalt korduvalt nutsu sai ja mille tagajärjed on silmnähtavad meie riigi saatuses. Juulilepped, mis nähtavasti tollasele president Merile Moskva poolt peale suruti, pidid sisaldama arvuka viienda kolonni siiajäämist, mis oligi kokkuleppe mõte peale vägede väljaviimist, mis oleks realiseerunud varem või hiljem, nagu teistes vabanenud riikides. Taolise 5. kolonni aktiviseerumine on Eestis vaid ajaküsimus, mille juurde võib kuuluda Pätsu saaga kordumine. Sellest ka turmtuli meie presidendi ja tema mõttekaaslaste pihta, mida lisaks asjaosaliste kommunistitondi kultiveerimisele rahva uinutamiseks ,vürtsitatakse päevast päeva endaupitamise rahvusliku oreooliga. Kahjuks on Aleksander Einselni mõttelaadiga inimesi Eestis liialt vähe, vastasel korral poleks saadud meile pähe astuda ja meid senini lollitada.

Sm.Rüütel unustas putšiaegse reeturi nime ära. Kas ehk Keskerakonna liikmed suudavad meenutada, kes see (või need) võis (võisid) olla. Netikommentaarides avaldatakse kahtlust, et tegemist oli praeguse Keskerakonna esimehega. Mida kostate? Ei kommentaari? Ja ei lükka ümber ka?

Ma pole põhimõtteliselt nõus loo autoriga, kes leiab, et riiki hakkasid üles ehitama need, kes pool sajandit võitlesid kommunismi vastu - 15 a. tagasi oli moment soodne ja N-liit lagunes, mis andis tegijatele inimestele võimaluse teha seda mida tehti Eesti sai vabaks. Samuti ei ole päris õige, et kõik artikklid Rüütli vastu on tellitud ja mingi suur kampaania, kas loo autor selle peale ei tule, et mõni artikkli autor ise tahab Rüütli vastu meelt avaldada? See aga, et väga paljud Rüütli vastu on pööranud võib olla tingitud asjaolust, et hr Rüütel hakkas patrooniks kahe erakonna kokkuleppele - miks Rüütel, kui president ei oleks võinud olla patroon kõikide erakondade programmidele? Võibolla tunnevad teiste erakondade pooldajad end presidendi poolt reedetuna? Psühhoterror Rüütli vastu? mis jama see on, kui Rüütel ei soovi avalikel debattidel sõna võtta ja ei näita ka oma lähiajaloo tegevusega, et ta on nn vormis president, siis on loomulik et maad võtavad kõikvõimalikud süüdistused jmt. See aga, et arst ütles, mida tema arvab meie presidendi tervislikust seisundist on täiesti normaalne - lõppude lõpuks peab rahvas teadma mis seisus on president, sama kehtib kõikjal maailmas isegi Kuubas, kui aga arst laimab või valetab on võimalik Rüütlil pöörduda kohtusse ja tõestada vastupidist ehk tema mäluga on kõik korras ja vanadus ei mängi mingit rolli. Ilvese pattude kohta on võimalik inimestel ja ajakirjanikel veel küsida Ilvese enda käest nimelt ei ole see mees veel loobunud avalikkuse ees esinemisest.

Lugejale. Tegemist on jah psühhoterroriga,mis saab kord kindlasti vastutusele võetud. See on poliitiline tellimus. Rüütel käitub just reglemendi kohaselt,nii nagu käitus kunagi ka teie lemmik Meri.Kes minevikku ei mäleta,see elab tulevikuta. Täpselt sama kehtib ka sellekohta,kui Reformierkond ei võtnud osa riikoguvalimisest,sest olid kindlad oma kandidaadi Savi võidus.Siis oli kõik teie arvates korrektne või? Kõik sohk on lubatud paremerakondadele,kui seda nii nimetate teie...... Kui te ei mäleta lähiminevikku,siis lõpetage oma targutamine.Ei ole midagi uut siin päikese all,kõik mis on praegu,on kord juba olnud jne.Kes käsib teid siin oma sappi välja valamas käia. Unustage see kesknädal ja lugege teisi erapoolikuid lehti,kus lauldakse teile meelepäraseid viise..Keskerakond on ja jääb. Rüütel esines viimases ETV debatis väga edukalt ja tegi tühjaks kinni makstud eaka tohtri psühhoterrori. Mingist seniilsusest polnud märkigi.Ei usu,et teiegi mälu briljantne on ja kunagi mingeid vääratusi ei tee.Ega siinsete kommentaaride ja mõne meedias esinenu põhjal saa järeldust teha kogu rahva arvamuse ja suhtumise suhtes käesoleva äärmiselt inetu, juba pikalt ette valmistatud,presidendi vaimset represserimist ja ruineerimist. See tekitab oodatule vastupidise reaktsiooni enamuse rahvamasside seas.Egas rahvas loll ole,nagu meedia seda arvab.

Meri oli IL-i garant,mis vahet seal on.Ega presidendil tegelikku võimu ei ole.See jama,et Rüütli vastasus on tõusnud just kahe erakonna garandiks olemise pärast,on meedia mull.Rahval on kõrini spetsiaalselt ülespuššitud Rüütli vastasest hüsteeriast.Seni,kuni ei anta presidendi valimise õigust rahvale,ärgu lollitagu rahvast mingite avalike debattide nõudmisega või küsitlustega mingite kandidaadi kandidaatidega. Mis puutub Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöölepingusse,siis on selle ümber käratsemine läbinähtav paanika parempoolsete poolt.Kesk ja RL pole sellest saladust teinud,vastupidiselt IL jq RP-le,kes mängivad üldse arusaamatut mängu.Kord on nad nagu juba ühinenud,kuid kord nagu ikka kaks erakonda,kahe peaga nagu lohekoletis.Sisust ei räägita üldse,vaid taas vastandumine,millega kunagi Rp oma tähelennu teostas,kuni kiire langemiseni.Sama langust ennustan uuele moodustisele,mida rahvas kutsub koonukateks.

Ükskord me võidame niikuinii! Kuniks meil lollitatakse pealetulevat põlvkonda Laar – Vahtre ajalooluuludega ja uue „vabadusvõitlejate“ plejaadi ( Rebane, Liim, Böhm a'la Madisson) kangelastegudega" iseseisvuse taastamise 15. aastal, on võimalik sünnitada projektiparteisid, lavastada kadriorgiaid, tekitada poegade vastasseisu isadega, … Margus Saare jutusaate, Heinz Valgu, legendaarse Ükskord me võidame niikuinii autori meenutus aastatetagustest sündmustest, Eesti iseseisvuse taastamisest, 20 augustil lindistatu, tekst. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx MS Heinz Valk, kunstnik ja karikaturist, kes 1988.a. loomeliitude ühispleenumil Eesti Vabariiki taastama kutsus ja sealtpeale ise varbaist habemetutini sündmuste keeriseis tegutses ja teisigi ükskord niikuinii võitma innustas. Nüüd, suve lõpul 2006, Matsalu mail, Tamme talu katusekambris, on hea 91.a. suvepäevi meenutada. Just nii nagu mäletab ja hindab lugupeetud Heinz Valk. Kas Moskva putðipäevad kajasid Tallinna, Toompeale vastu eufooriliselt või kainestavalt? HV Vaat’ asi oli selles, 19. augustil, kui me kokku tulime erakorralisele istungjärgule ja me tõstatasime selle küsimuse, oli rahvarinne esimene, kes kohe nõudis selle küsimuse päevakorda võtmist, Eesti iseseisvuse otsuse küsimused. Me teadsime, et Moskvast võib veel kõike tulla. Veel ei olnud mingisugune 100-protsendiline võit kindel. Kuigi sellele putðile oli vastuhakk ka suurtes Venemaa linnades, Moskvas, Leningradis. Aga samal ajal, mul on hästi meeles, kui 19. augusti hommikul ärkasin ja harjunud kombe kohaselt sööstsin raadio-teleka juurde, et kuulata uudiseid. Tol ajal oli tähtis tead kõik, mis maailmas toimub, see mõjutas meid: Moskvast tuleb mingisugune ballett – jama, nüüd on mingi jama! Esimene mõte oli, kas nüüd on keegi surnud või on midagi hullemat juhtunud. Keerasin ruttu Soomele. Soome televisioonis istub kamp mehi laua ümber ja arutavad, kas tunnustada uut nõukogude Liidu valitsust või mitte. Siis jõudis minusse teadmine – nüüd on Moskvas tõesti üks idiootsus korda saadetud. Ja need Soome härrad, kes seal laua taga arutasid, leidsid, et neil midagi muud üle ei jää kui tuleb neil seda uut Nõukogude Liidu valitsust tunnustada. Ja sama ettevaatlikud olid suured lääneriigid. Ega kuskilt ei kostnud sellist negatiivset või hukkamõistvat avaldust kõrgemal tasemel. See, mis ajalehed kirjutasid, see oli midagi muud. Aga valitsuste tasandil istusid kõik tummalt ja ootasid ja kuulasid, mis edasi saab. Eks seal oli täiesti reaalne ka kolmas maailmasõda. Oleks nendel hulludel Moskvas olnud rohkem tegutsemistahet, see oleks väga kergesti võinud juhtuda. Seetõttu me 19. augustil saime aru, et nüüd algab võidujooks – kes jõuab enne – meie või nemad. Me ei teadnud veel nende kõiki kavatsusi, me ei teadnud, et nad olid purupurjus. Sest see jõuk seal ju ainult mõtles hapukurgile ja oma sajale grammile, et värinat päästa. Ja et nende tegutsemine oli täiesti kaootiline ja mittemingisuguse riigipöörde vääriline. Näiteks me saime info, nii huvitav kui see ka pole, ühelt piirivalvevägede kõrgemalt ohvitserilt, kes oli Ülemnõukogu liige, et Tallinna lennujaama maandus öösel erilennuk ühe spetsväeosaga, KGB väeosaga Moskvast, kellel on kaasas pitseeritud ümbrik nimekirjaga neist inimestest, keda tuleb Eestis otsemaid hävitada või arreteerida, kui Moskvast käsk saabub, ðifreeritud kood saabub. Nad istusid selles vanas lennujaamas, relvastatult ja ootasid. Terve transpordilennukitäis mehi, tapmiseks loodud-õpetatud mehi. Sellest oleks piisanud täielikult nii Ülemnõukogu kui Eesti Komitee, kõik muud vastuhaku pesad, ühel hoobil Eestis hävitada, sest meil ei olnud jõudu vastu hakata. MS Sa teadsid seda tollel ajal, et selline lennuk … HV Jaa, meile jõudis… ma ei tea mis eesmärgil ta selle meile reetis. Kas ta tahtis meid hirmutada, võib-olla ta mõtles, et laseme püksid täis ja loobume oma värgist. Või oli tal mingisugune kaastunne oma südames meie vastu, ma ei tea seda. Ta kadus siis, pärast seda, Eestist ja tegutseb praegu kuskil Venemaal. Aga see sai meile kohe teatavaks ja me ei teadnud siis veel, et moskva hunta on nii peata ja nii jõuetu, et ei suuda edasisi samme koordineerida ega käske edasi jagada. Ma usun, et sellised lennukid saabusid ka Riiga ja Vilniusesse ja veel mitmetesse teistesse paikadesse siin Nõukogude Liidu piires. Ja seetõttu oli meie eesmärk nüüd kiiresti Eesti iseseisvuse otsus vastu võtta, Eesti iseseisvus taastada ja viia see sõnum muule maailmale. Et, kui oleks järgmine uus, mingi tagasilöök, kui näiteks meie tollased võimustruktuurid oleks kõik hävitatud või arreteeritud, siis see juriidiline akt, mille Ülemnõukogu oleks vastu võtnud, see oleks juba jõudnud läände. Ja me ju jätsime läände sihilikult Lennart Mere kui meie oma välisministri tol perioodil, me jätsime terve rea Ülemnõukogu saadikuid. Kas oli veel mõni minister peale meri, ma enam ei mäleta. Selle eesmärgiga, kui Eestis juhtub midagi väga dramaatilist, et nendel oleks volitused, pädevad volitused, Eesti vabariigi nimel, hakata läänes tegutsema. Vastavalt sellele aktile, mille Ülemnõukogu vastu võtab. Ja siin juba, kui kogu saatus võis olla noa tera peal, võis olla, võis olla mitte. Me ei teadnud tol ajal, mid Moskva suudab veel teha. Ja siin lõi nüüd välja eestlaste vägev jonn. Sest, noh, milles oli asi? Eesti Kongressi/Eesti Komitee sisukoht oli, mida nad ka ametlikult dokumentides fikseerisid – Ülemnõikogu on punane okupatsiooniorgan, kes ei tohi tegeleda Eesti riikluse ja Eesti iseseisvuse taastamise probleemidega. Ülemnõukogu hoolitsegu ainult selle eest, et Moskvast tuleks Eestisse piisavalt bensiini ja sigade jõusööta ja kõigest muust asjast hoidku näpud eemale. See kemplemine kestis alates 1990.a. algusest kuni lõpuni. Meid sõimati kogu aeg punaseks võimuorganiks ja manitseti, et me ei tohi seda teha ja me ei tohi seda teha. Mäletan, kui taastasime nime Eesti Vabariik, kiskusime sealt välja Nõukogude Sotsialistlik välja, kui me taastasime Eesti vapi ja lipu, siis mujal lääne maailmas, mida hinnati ääretult kõrgelt, mind üllatab, ma hiljem olen lugenud nende ajaloolaste ja riigiõiguse spetside hinnanguid, millise tähtsuse vaba maailm annab sellistele sümbolitele nagu nimi ja vapp. Meie võtsime seda loomuliku asjana, et kurat aitab sellest Nõukogude Sotsialistliku nimest, viskame selle ära ,nagu Taagepera ütleb, et see nimi haiseb, et tuleb võtta ikka Eesti Vabariik. Meie jaoks oli see loomulik, formaalne värk. Siin oligi meie mahajäämus maailmas. Me ei osanud aru saada, mis on nende silmis suured väärtused ja mis ei ole. Ja niimoodi oligi: Ülemnõukogu ei tohtinud iseseisvuse otsusega tegelema hakata. Esimene reaktsioon nende poolt, Eesti Komitees oli ju terve trobikond inimesi ka ülemnõukogu saadikutest. Mart Laar oli see mees, kes ühel koosolekul, mind seal juures ei olnud, aga meile teised osavõtjad rääkisid, et te ärge tehke seda rumalust, et Ülemnõukogu võtab vastu iseseisvuse otsuse, mida ükski lääneriik seda ei tunnista, ja me oleme omadega täitsa plindris ja väga täbaras seisukorras. Aga meie oma kogemused lääneriikide poliitikutega, sest siin käisid mitte ainult parlamendisaadikud, mitte ainult poliitikavaatlejad, vaid ka juba valitsuste liikmed, kes kohtusid Ülemnõukogu liikmetega, Ülemnõukogu juhtidega ja valitsuse liikmetega jne. See läbikäimine oli ääretult tihe ja oli selge, et muu maailm aktsepteerib Ülemnõukogu otsust. Selsamal põhjusel, mis ma ennem ütlesin, et ta oli vabalt valitud rahva, kogu riigi elanikkonna võimuorgan. Ja niimoodi ka meie seisukoht oli, et Ülemnõukogu otsust muu maailm tunnustab. Ja siin tekkiski nüüd see suur kemplemine, mis on nüüd mõneti väga sogaseks aetud, hiljem mitmesuguste erinevate tõlgenduste poolest, kus nüüd Ülemnõukogu ja Eesti Komitee hakkasid n.ö. käsi väänama selle üle, mida tohib ja mida ei tohi. Kui asi läks lõpuks niivõrd öelda lausa n.ö. nugade peale, et Ülemnõukogu tollane spiiker, Ülo Nugis ütles, et kurat küll, minule see vaidlemine enam korda ei lähe, mina panen selle eelnõu hääletusele ja korjan need hääled sinna taha. Ja vahepeal veel, Rahvarinde ja Eesti Komitee vahel pendeldas tol ajal veel ühendus Vaba Eesti, kellel oli Ülemnõukogus ka päris arvukas, ligemale 20, või isegi sutsu rohkem, ei, vist siiski alla 20 liikme, mis püüdis nagu selles mängus oma mingit rida ajada ja oma huvisid välja käia ja sealt võimu juurde pääsaeda Indrek Toome eestvedamisel. Sest ma mäletan, 19. augustil, kui me hakkaasime juba sellest Ülemnõukogu iseseisvuse otsusest rääkima, siis ka see seltskond hüppas alt ära. Ka nemad ei olnud nõus sellist otsust Ülemnõukogus vastu võtma. MS Alalhoidlikud olid siis. HV Ma usun, nad ei olnud alalhoidlikud siis, nemad mängisid siis oma, kolmandat mängu, millest mina teadlik ei ole. Sest nad ei olnud lollid mehed, nad olid poliitikas kogenud mehed, partekomiteede sekretärid, Indrek Toome ja peale selle Vaino Väljas ja paljud teised olid ju kõrges poliitikas sees olnud. Igatahes nemad keeldusid ka selle otsuse poolt hääletamast 19. augustil, sest ma mäletan, kui Ülo Nugis käis koridorides ringi ja iga mehe enda käest lausa küsis: kas sa oled poolt või vastu. Siis ta tuli tagasi sellelt ringkäigult ja ütles: ma ei saa 56 häält. Täna ei saa seda otsust hääletusele panna, kukub läbi. Teeme ennast kogu maailma silmis täis. Ja alles teisel päeval, kui juba hakkas ka Moskvast tulema julgustavaid sõnumeid: Jeltsin püsib, et Moskva valge maja on kõik tankidest piiratud, kuid vallutamata, rahvas on tänaval, et isegi mõned tankimeeskonnad on rahva poole üle läinud, siis tekkis muutus ja see seltskond ka tuli meie poole üle ja siis oli hääli nii palju, noh, siis oleks ilma isegi nende Eesti Komitee pooldajateta selle iseseisvuse otsuse vastu võtnud. MS Kas siis vanade kommunistide häältega tehti ära? HV Oligi, ega midagi ei ole salata, ülemnõukogus nende 69 inimese hulgas, kes hääletasid iseseisvuse otsuse poolt, oli kindlasti, kas veel tolal või varem, Kommunistlikusse parteisse kuulunuid kõvasti üle poole, võib-olla seal isegi 2/3. MS Kui sa oled seda vabadusvõitluse aega ka varem meenutanud, siis sa oled neid aegu 18, 15 või 12 aastat tagasi meenutades öelnud, et vabadusvõitlus polnud ilus ja rahvaga üksmeelne marss vabaduse poole, oli palju vastutöötamist ja reetmist. Keeruline aeg oli see 19, 20 august. Kui vaadata pikemalt seda vahemikku, mis siis toimus, mis sa sellega mõtled? HV Asi on selles, et kui see esimene 1988.a. lahvatanud joovastus, niisugune meeletu uhkus isegi ja maast lahtiolek mööda läks, 1988.a. lõpul rahva hulgas sini-must-valge vaimustus rahva hulgas oli veel nii suur, et kõik uskusid, et järgmine aasta, kui mitte järgmine, siis ülejärgmine aasta on asi tehtud. Eks see oli meie väheste kogemuste, meie naiivsuse ja teiselt poolt tuleb tunnistada, meie ei olnud keegi poliitikud, me olime iseõppijad ja halvas tähenduses diletandid ja kobakäpad. Aga meil oli usk ja tahtmine. Need olid esialgu kõige tähtsamad omadused. Kui 1989.a. heiskasime Pika Hermani torni sini-must.valge 24. veebruaril, kui seal kõnekoosolekul juba Indrek Toome tollane peaminister ütles Eesti iseseisvuse poolt jne, siis tekkis tunne, nüüd hakkab asi tõepoolest edasi liikuma ja nüüd on ainult kuude või aasta küsimus kui kokkuleppel Gorbatðoviga asi ära otsustatakse meie kasuks. Aga siis just selsamal päeval, hetkel, 24. veebruaril 1989, korraldasid ju Muinsuskaitse selts ja Kristlik liit ja ERSP Raekoja platsil vastumeeleavalduse. Nad kutsusid ju rahvast mitte osalema selle sini-must-valge lipu heiskamisel ja üldse seda lippu mitte heiskama, kuna nende meelest see ei olnud mitte rahvale oluline hingejõudu suurendav sümbol, vaid vastupidi, vaid vabadusvõitluse reetmine. Sest nad ütlesid, nüüd, edaspidi on okupatsioon värvitud sini-must-valgeks selle lipu tõttu Pikas Hermanis. Tõepoolest, okupatsioon jätkus, aga sümbol Pikas Hermanis oli ikka see, mille poole sa võisid vaadata. Oleks see punane merega lipp jäänud lehvima, mida vaadates sülitad, ma olen päris kindel, see oleks rahva hulgas ja rahva, eelkõige tundemaailmas, küllaltki negatiivselt mõjunud. Siis, sealsamas, Raekoja platsil, kuhu rahvast eriti palju kokku ei läinud, kümned tuhanded olid muidugi Toompeal seda ülevat hetke silmitsemas, süüdistatigi oma seniseid liitlasi, Rahvarinnet ja mitmeid teisi rahvaalgatuslikke organisatsioone-liikumisi Eesti aate reetmises. Meid nimetati reeturiteks, et me julgesime seda teha, lippu sinna heisata. Ja nüüd läkski selliste vastastikuste süüdistuste ja teravuste loopimiseks. Ja läks ka täiesti selliseks ülejooksmiseks. Nii mõnigi mees, kes varem pooldas neid seisukohti, mis olid näiteks Rahvarindel, leidis järsku, et see pole õige värk ja tuleb hoopis teist asja hakata uskuma. Ma ei süüdista neid ja ma sugugi ei ütle nende kohta selles mõttes halvasti, ega tol hetkel, 1989.a.oli ju kõik suhteliselt ebamäärane. Ja me ka ise 100-protsendiliselt ei olnud kindlad, et üks või teine variant, mida me haudusime ja kavandasime, see meid lõpuks sihile viib. Aga siiski niisugused räiged ütlemised ja nagu oli, et me oleme Eesti asja reetnud, olema Kompartei käepikendus ja KGB käepikendus ja mis kõik ja selle eesmärk on ainult Eesti vabadusvõitluse lämmatamine ja õigelt teelt kõrvale juhtimine ja okupatsiooni põlistamine jne. Sellised süüdistused olid ikka päris jõhkrad. Neid tuli taluda. Ja nende süüdistuste ja ajakirjanduses ilmunud halvustuste kui ka suusõnal öeldu kõrval ikkagi oma asja edasi ajada ja uskuda, et sellega viime protsessi võiduka lõpuni. MS Kas tollane Ülemnõukogu ja Eesti kongress / Eesti Komitee on omavahel nüüd täna ära leppinud? HV Ei, mina olen küll leppinud selles mõttes, et mina suhtlen nende kõigiga ja oleme isegi päris head tuttavad, ma oli ju ise ka Eesti Kongressi liige ja Eesti Muinsuskaitse seltsi liige, üks asutajaid isegi. Kuid mõni mees ja ka mõni naine ei ole siiamaani tahtnud seda asja tunnustada ja leppida, näiteks, kui me 20. augustil koguneme, meid enam 69 ei ole, osa on juba läinud. Kui me koguneme Toompeale täiesti riigivõimu tasandil tähistamisele, iseseisvuse tähistamisele, siis ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi näinud Mart Laari, või Marju Lauristini näiteks ja veel mitmeid teisi, kes tollal küll iseseisvuse otsuse poolt küll hääletasid, kuid nüüd, takkajärgi, ei taha seda otsust ja ka kuupäeva tähtsaks pidada. Neid on paras peotäis, kes siiamaani võtavad seda asja niimoodi nagu oleks ei tea mis jõledus. Lõppudelõpuks asi on selles ju, et kui neile see asi ei meeldi, et see Ülemnõukogu, selle koosseisus oli tõepoolest endisi kommuniste, partei liikmeid tähendab, kommunist on natuke teine asi. Ja et Eesti Kongressi meelest Ülemnõukogu ei oleks tohtinud ka iseseisvumisotsust vastu võtta. Jumal hoidku! Võtku nüüd uus otsus vastu! Käigu üle, nagu öeldakse. Las Riigikogu veelkord võtab otsuse vastu, et eesti iseseisvus on nüüd ikkagi taastatud. Tahavad end maailma silmis narriks teha. Sest lõppude-lõpuks meid tunnustas, ma ei mäleta, kas 140 riiki või valitsust. Valitsust, mitte riiki. Kõik oli ju iseenesest väga õige, kõik, vaba maailm tunnustas Ülemnõukogu otsust. Ja selle juures on veel üks tõik, me oleme siin rääkinud siin taastamine või mitte taastamine. Omavahel öeldes, läänemaailmale on see täiesti ükskõik – kas me taastasime või lihtsalt – saime iseseisvaks. Mäletan, et paljud lääneriikide välisministeeriumid küsisid, et millises sõnastuses tahate diplomaatilist tunnustamist, kas me taastame diplomaatilised suhted või lihtsalt tunnustame teie iseseisvust. Nendele see ei olnud niisugune juriidiline elu ja surma küsimus nagu siin, eestlaste hulgas, üles paisutati. Ja lõppudelõpuks üks niisugune asi, neile, kes ikka veel selle üle keerutavad. Teame väga hästi: võtmeküsimus oli Moskvas. Meid tunnustasid alguses väikeriigid. Lääne suurriigid, esialgu niikaua kui Venemaa ei olnud meid tunnustanud, sealt ei tulnud ühtegi tunnustust. Ja kui saadi Jeltsini Eesti iseseisvuse tunnustus, alles selle järele USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa jne julgesid meie iseseisvust tunnustada. Aga samas Jeltsin ju oma Ukazis ei nimeta midagi Eesti riikluse taastamisest. Ta lihtsalt tunnustab Eesti Vabariigi iseseisvust. Nii, et kui sellest veel lähtuda ja omakorda sellest, et Jeltsini Ukazi tõttu ka lääneriigid seda tegid, me jääme aegade lõpuni jääda jahuma – on nüüd siis see õige Eesti Vabariik või ta ei ole ikkagi veel õige. Et mis siin juriidiliselt valesti on ja mis siin tegemata jäi jne jne. Tule taevas appi nagu ütles kadunud Lennart. Jätame nüüd need vanad asjad, mis on nüüd ilus minevik ja võib rahuliku pilguga vaadata, et olime erinevat usku ja nüüd on asjad ilusti ära lahendatud ja lepime selle olukorraga. Ütleme teineteisele kenasti tere ja joome koos õlut ja ei tee enam haput nägu.

Kuulajate ja lugejate poolt SUUR TÄNU HEINZ VALGULE 1991. aasta augustisündmuste selge ja ausa kirjelduse eest!

Kuulajate ja lugejate poolt suur tänu Servitile, kes oma nõdrameelsust levitamast ei väsi.

Suur tänu hr. Einselnile selle artikli eest.Hoolimata sm. Meri alatust käitumisest tema suhtes on ta jäänud suurmeheks ja Eesti patrioodiks. Tema peaks olema eeskujuks nendele lõmpsivatele kodueestlastele, kes oma ärategemise tuhinas ja väikluses on sageli nii madalad, et lausa piinlik hakkab! Väliseestlasena, distantsilt Eesti taasiseseisvumise sündmuste vastu huvi tundes on tema millegipärast palju objektiivsem kui kohapeal ise sündmustes osalejad, kes ei suuda üle olla oma madalatest emoptsioonidest või ka suurushullustusest. Õnneks on suuremal osal eestlastest terve talupoja mõistus ja saab ise otsustada,kes must kes valge!

Mind paneb imestama, et Keskerakond ja Rahvaliit mõistavad hukka Reformierakonna ebaeetilist käitumist eelmiste presidendivalimiste ajal ja selle asemel, et näidata inimestele oma eetilisust viitavad teiste ebaeetilisusele ja käituvad samuti. Häbi! Partei, millele läheks Eesti ja Eesti rahvas korda, peaks käituma just vastupidi. No sellise suhtumise puhul ei saa leida mingit sümpaatiat teie suhtes kui väga ka ei püüaks. Muideks, igas vastulauses oma seisukohtadele mingit parempoolsete vandenõud näha hakkab ka diagnoosi järgi lõhnama. Loen siinseid artikleid ja need lihtsalt meenutavad mulle pigem murdeealiste plikade infolehte, kus eeise gängi plikasid mustates tunduvad oma teod puhtamad ja õigustatumad (Aga vaat mis nemad tegid!). Saage ometi täiskasvanuks!

Aitäh Servitile sisuka artikli eest.Nii see tegelikult oligi ja rahvas mäletab ka seda väga hästi. Ma ei mõista seda miks peaks Eesti Vabariigi väärikas President Rüütel osalema mingil põhulõugade "debatil" ja kuulama parempoolsete rämpspoliitikute jahumist. Vaatame parempoolsete repertuaari KE kohta: sead, prussakad,reeturid ja mis kõike veel.Kas järgmisena tuleb oodata poliitilisi mõrvu? Üks tark mees on õelnud: Sureva kultuuri üheks põhitunnuseks on isikliku viisakuse puudumine. Nii et, kadu põhulõugadele!

Ma olen keskmine maamees ja tahan Teile selgeks teha, kuidas suurem enamus suhtub praegusesse poli8tikasse ja kuidas ta kaitub poliitilisel maastikul. Olen naabrimehega mestis, kes on sotside parteis automaatselt sinna liidetu, kannab Isamaalaste pluusi ja valib keskerakondlase. Isamaalastel ja nende sabarakutel on rahva haal Jumala Haal, kui vaja. Kui on valitud, siis on nendele rahva haal LAMBA haal.

to Ott. Kirjutasid 4,5 rida. Sealt kumab suurt viisakuse puudust, mida teistele ette heidad. Kes on põhulõug? Proua Ergma? Ning T.H.Ilves? Ja veel, kes parempoolsetest on nimetanud KE-d nii nagu seda kirjeldasid (sead, prussakad,reeturid). Ütle palun nimed ja kus nad seda väitsid-ütlesid.

Meie riigist on 15.-ne aastaga saanud mõnes mõttes VIHKAMISE JA HAUARÜÜSTAJATE VABARIIK! Seda tänu isamaalise, sotside, respublikaanide ja reformierakonna poliitikale, kelle käes on eesti meedia, EPL, PM. Ajakirjanduse selline ühekülgne käitumine on omane totalitaarsetes riikides, kahjuks peame tõdema, et see toimib tänapäeva Eestis.

Näiteks töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei keelagi isikute terviseandmete kui delikaatsete isikuandmete avalikustamist.Seega presidendiga käituti nüüd samamoodi kui tavakodanikuga, kelle terviseandmed on töötervishoiuarsti(õe) ja töötaja tööandja ostumüügi tehingu objektiks.Ainuke viga on aga selles, et Eesti töötervishoiu ja tööohutuse seadus on vastuolus vastava eurodirektiiviga, mis Eesti seaduste suhtes ülimuslik ja sätestab tervisekontrolli vabatahtlikuse.Lisaks on vastuolu ka põhiseadusega, mis sätestab õiguse eraelu puutumatusele ja õiguse kehalisele puutumatusele. Kui aga lähtude võlaõigusseaduse pt. 41- st ja isikuandmete kaitse seadusest, siis rikkus dr. Nurm neid rängalt. Tegemist pole mingi eetilise vääratusega.Põhiseadusest lähtuv sõnavabadus pole absoluutne. Meedikute ja jõustruktuuride töötajate sõnavabadust ongi seadustega piiratud.Pole sugugi nii, et räägin mida tahan.Sellistes kohtades on ametis pressiesindajad, kes teevad avaldusi oma ametijuhendist lähtuvalt ja kõik.Ametis on ka vastutavad andmetöötlejad. Antud juhul polnud tegemist töötajate tervisekontrolli raames tehtud tahtevastase arstliku läbivaatusega, mille käigus kogutud terviseandmeid ei peeta delikatseteks isikuandmeteks, kuigi samad andmed näiteks perearsti käes seda on!

Aleksander,Sa ei ole enamik Eesti rahvast.Lihtne,et mõista.

Saunamees sul on täiesti õigus. Millegipärast kipuvad esinema kõik "rahva nimel", nagu nad teaksid täpselt "mida rahvas tahab". Fakt on see, et suur osa nn rahvast ei taha Rüütlit presidendiks ja pole mõtet esineda kõigi nimel, st esine Einseln enda nimel, ära minu nimel esine. Minu jaoks Rüütel presidendina täiesti vastuvõetamatu. Ja hr Einseln, kui te soovite, et ilkumine lõppeks, koputage Rüütlile kui eakaaslasele õlale ja öelge, "mees ära jama, sinu aeg on möödas, ära tee oma marki täis". Olen nõus Rüütli teenetega vabaduse saavutamisel, kuid veel viis aastat sama plaati on liig mis liig. Ega ajakirjandus ei jäta, iga verbaalne koperdamine kasutatakse ära ja järjest mürgisemaks muututakse. Paremaks seal kupli all midagi ei muutu. Inimene, kes õigel ajal lahkuda ei oska, kaotab ka oma varasemad teened ja muutub vaid tüütuks-tülgastavaks igandiks minevikust. Seega hr. Rüütel, lahku, kui enamikul on veel positiivne mälestus

to trussik: /.../ "Ega ajakirjandus ei jäta, iga verbaalne koperdamine kasutatakse ära ja aina mürgisemaks muututakse." /.../ Kas sa ei arva, et ka sinu jutt muutub aina mürgisemaks. Pea ikka kritiseerimisega piiri.

Trussik on vist ka välisluure agent nagu T.H.Ilves on CIA agent. Kõik koputajad kohal!

to Juku: "Trussik on vist ka välisluure agent nagu T. H. Ilves on CIA agent. Kõik koputajad on kohal!" Ega ma seda imeks ei paneks küll, kui selguks, et Trussik on välisluure agent. Tänapäeval on kõik võimalik, isegi enne sünnitust võib naise kohta ära öelda selle, kas ta sünnitab poisi või tüdruku.