Mina sügavalt austan Riigivanem K.Pätsi ja president A.Rüütlit, vivat neile.

Ma ei kirjuta üks eestlane Harjust, sest ma ei karda selle eest vastutada, mida ma kirjutan. Olgu inimesed vähemalt endi vastu niipalju ausad, et iseennast karta vaja ei ole. Pole vaja seda kirjutada, millepärast oma nime avaldada ei julge. Neid ilkujaid, solvajaid, laimajais, parastajaid on neti kommentaarides niigi anonüümsetena esinemas küllaga. Sina üks eestlane Valgast kirjutad õiget juttu, mis on siiras ja tuleb südamest. Ilmselt sellepärast Kn. ta ka anonüümselt nõustus avaldamast. Samas jääb lugejale mõistatada, mida see inimene kardab? Õigemini vist keda kardab? On tal tööl sellised ülemad, nagu siin neti kommentaaris anonüümsed ilkujad? On ta tagaotsitav? Oletada võib paljus. Saan aru, et elame maffias, kus politseiriigis kõigile seadused ei kehti. Mõni võib inimesi invaliidistada, tappa ja mis iganes. Näitlikud, tähtajatud kohtueelsed ja kohtulikud menetlused (Kui neid üldse toimub) lõppevad venitamistaktikat kasutades nii või naa null tulemusega. Kahtlemata, kui võrrelda kahte kõrgetel ametikohtadel olnud kommunisti Rüütlit ja Ansipit, siis pole Ansipil mitte midagi positiivset Rüütlile vastu panna. Tänu Rüütlile õnnestus see diktatuuripartei viia Eestis lagunemisele. Tänu tema erakordselt heale diplomaadile, erakordse tunnetusvõimeja taktitundelise käitumisega Moskvaga, tundes kindlalt millal tohib kui kaugele minna. Imetlesin tema Moskvaskäiku kui kõik mõtlemisvõimelised teadsid, kui ohtlik seekord see käik oli. Ta teatas Gorbatsovile sirgeseljaliselt, et ta peab alluma oma rahva tahtele. Ei hr. Ilves, see ei olnud selline Moskvaskäik, mida Teie tegite tunamullu 9. mail. Teie ei ole minu president, oleksin õnnelik kui Teie asemel oleks edasi olnud Rüütel. Mitte ainult harituse ja hariduse poolest, pole ta Teiest mäekõrguselt üle vaid ka inimesena südame ja esinemisoskuse (esinemiskultuuri) poolest. Rüütlilt oleks mõeldamatiu kusagil välisriigis kedagi ebasündsate sõnadega öösel sõimamas näha. Rüütel pole kedagi niimoodi taga rääkinud nagu Ilves, kes avaldas, et kandideeris ainult sellepärast presidendiks, et kommunist Rüütel ei saaks teiseks ametiajaks presidendiks. Ometi presidendina oli Ilvese prioriteediks isikliku heaolu kindlustamine. See, et Ilves teiseks ametiajaks määrati (ei valitud) presidendiks, on ilmekas näide meie rahva teadvusest ja annab vastuse küsimusele, miks me oleme seal, kus me oleme. Niisugustest asjadest ehk õnnestub kirjutada ainult siin, sest seda ükski toimetus ei avaldaks. Ilmselt on äraostetuid ja ausad kardavad nagu siin see eestlane Valgast?

Sellist kommentaari on hea lugeda. Hea kui inimesed on ausad ja otse ja keerutamata oma arvamusi avaldavad. Muidugi ei avalda ükski toimetus selliseid lugejakirju. On veel Eestis häid ja julgeid inimesi, et nendega ei juhtuks nii halvasti nagu Tiit Madissoniga tehti. Rahvas ongi väga ära hirmutatud. On ju selle 22. aasta jooksul palju ülekohut nähtud.

Kuigi olen veendunud russofoob siis president Rüütei oli tõesti väärt president eesti rahvale . Kahjuks ei saa ma seda näiteks Meri kohta öelda kelle sõrmed nähtavasti olid KGB "sahtli vahel" . Sest muidu oleks kainele mõistusele vastuvõtmatu jätta Eestisse "viienda kolonnina" Venemaa sõjaväe pensionärid koos peredega. Samas kui Rahvusvaheline seadus lubab kõik vene okupandid kes Eestisse tulnud Venamaa okupatsiooni ajal (peale 1940 aastat) Eesti riigist väljasaata tagasi oma kodumaale ! L Meri ei teinud seda ja nüüd kannatab kogu eesti rahvas nende sovietide ülbitsemist ja nõudmisi siin Eesti Vabariigis . Endise NSV Liidu Aasia vabariigid sellist viga ei teinud ja sealt saadeti venelased viimaseni oma kodumaale .

Kuule Jaak sa tuled võrdlema kesikud reformikaga. Need on ju meeleliselt nagu meetilk ja tõrvatilk erinevad. Venelane ütleb: Prisol hui s paltsem sravnajad. Üks on eestlane, teine välismaalane, kes nagu kunagi Kogan, ei teadnud oma rahvust juut või mingi tatarlaste segu. Jänki on sündinud välismaal ja seal kogu Eesti okupatsiooniaja elanud. Mida ta Eestist teab, seda mida lugenud on. Ise oli ta Narvas slaavi verd, lätis käies läti verd. Tõeline eestlane ei reeda nii oma perekonda ega hakka teise naisega elama, oma naisest lahutamata. See on ju reetmine. Kui ma abielumehena hakkaksin alati selle naisega elama, kes mulle meeldima hakkab, siis oleks mul vist neid reetmisi saja ringis. Kas Evelinil kordagi süda ei valuta teise perekonna lõhkumise pärast? Ta hakkas ju elama mehega, teades, et ta on abielus ja kahe lapse isa. Mis kuradi Eesti esileedi selline on? Selline see Eesti on. Varsti seadustatakse ka homoabielud. Eks see peegeldab meie seadusandjate tegelikku nägu.

Jutt jumala õige. Muide õigusteaduste doktor Ando Leps valgustas Nõmmeraadios (mujale teda ei lastud esinemavist) dokumentidele viidates Lenard Meri seotust kgb-ga ja selle õigsust kinnitas Meri ise oma käitumisega. Jeltsin oli kõva napsumees ja tegus president oleks oskuslikult seda nõrkust ära kasutades saanus Jeltsiniga kõiges kokkuleppele. Meri oli oma luukeredega väga valel ajal Eesti president, nagu see poisikese meelne Laar peaminister. Nii see maffia kokku klopsiti. Kes vähegi õigesti orienteerub, see ju näbe, mis siin 22 aastat toimub.

Ants ega mitte ainult sõjaväe pensionärid viiendat kolonni moodusta. Kõik pensil ja veel täies keskeas ohvitserid, kes töötasid siseministeeriumi ametkondades, tuletõrjes, kinnipidamisasutuste valitsuses, raudtee miilitsas ja kus iganes, umbkeelsed venelased ja teistest LV rahvustest, jäid Eestisse ja omavad kortereid Tallinnas, Narvas, Kohtla Järvel, Sillamäel j.t. linnades ning samal ajal Moskvas ja teistes vene maa linnades, kus paljudel elavad nende pered ja vaneman jne. Eestis töötavad erinevates firmades, kus nüüd ka kgb kaastöötaja Pihl lõpuks kanda kinnitas, kui Tallinna asemeeri kohalt lahkus. Niipalju sellest viiendast kolonnist ehk Venemaa kgb osavasti sepistatud luurevõrgust.

Nagu selgub, ei tea rahvas seda, millega kommunist Arnold Rüütel riskis kui ta käis Moskvas aru andmas iseseisvustaotluste pärast. Nüüd nimetavad Enn Tarto, Mart Niklus ja Lagle Parek endid vabadusvõitlejaiks, ehkki nad olid lihtsalt dissidendid, ei organiseerinud nad mingeid võitlussalku. Tegelikud vabadusvõitlejad old eesti kommunistid Moskvas, kes kartmata ähvardusi jätkasid vabadusvõitluse teed, sest vabadus võis tulla ainult oskuslikult poliitiliselt esinedes ja paljastades Eesti vägivaldset liitumist NSVL-iga sellisel suurel kogul nagu Rahvasaadikute Kongress, mida jälgis terve maailm. Ainult tõe päevavalgele toomine Moskvas lõi meile eeldused vabanemiseks. Aga Eesti Komitee vorbitud loosungid ei huvitanud kedagi, Moskvasse ei julgenud ju Tunne Kelam pöörduda ja seal poleks teda keegi kuulanud. Ikkagi eesti kommunistid tõid meile vabaduse.

Täiesti õige jutt, aga Laar ei olnud kommunist. Ometi alles 20. Laari valitsusest möödunud aastat, tähistas meedia sellise entusiasmiga, nagu just tänu Laarile saigi Eesti vabaduse ja "uhke" riigi. Vaino Väljast ei meenuta ükski molu meedias, aga suveräänsusdeklaratsiooni väljakuulutaja- kes oli? Ega peale Laari, Kelami ja muidugi aeg ajalt võetakse sellelt Parekilt intervjuusid, kui suurelt tegijalt. Tegelikult oli ta üks nendest rumalatest mässajatest, kes jooksid mõttetult peaga vastu seina. Parek müüs Venemaa vangilaagris ennast kgble maha, muidu ta amnestiaga vabaks poleks saanud. Selleks pidi end süüdi tunnistama, kahetsema ja edaspidi olema lojaalne sellele korrale. Seda see Parek ka oli kui 1987.a. lõpus Tiit Madisson talle Pärnus ettepaneku tegi MRP- AEG avalikuks moodustamiseks, saatis Laglekene ta kuu peale. Ka Enn Tartost sai Kelami Tunne moodi suur tegija, kui oli vaja isiklikku karjääri teha. Kes ta tegelikult oli, näitab see kui ta riigikogus kapo tegevuse üle järelevalve komisjoni esimehena võimaldas koos kapoga Simmidel riiki reeta üle tosina aasta! Kõik nad on ainult suured lõuapoolikud. Tegelikud tegijad vaikivad ega kelgi niimoodi.

Kui tanketid mööda vurasid, olin telemaja ees. Kui kuulsime, et sõdurid siirdusid Tondi kasarmust teletorni juurde, läksin sinna. Rahvast oli kogunenud palju. Keegi sõdur jooksis majast välja ja raporteeris oma ülemale, et lift ei tööta. Ilmselt sai uue käsu ja jooksis uuesti teletorni. Mingi aeg mõtlesin, et õnneks on rahvast palju, vaevalt nad julgevad relvitu rahva pihta tuld avada. Siis sõitis üsna kiirelt uste ette auto. Välja hüppas peaminister Savisaar. Hoogsalt uksest sisse tormates, lükkas küünarnukkidega uksel seisvad soldatid kahele poole ja sisenes torni. Õnneks veidi hiljem saabus sõduritele käsk rünnak lõpetada. Kuulu järgi olla Laaril hirmust kõht lahti läinud. Kodus paksu madratsi all olle püksid täis teinud. Kuulda polnud sellest mehikesest ka siis midagi kui Lõssenko internatsionalistid Toompead ründasid. Riigireetur Herman Simm näitas oma reeturlikku palet juba siis 15. mail 1990.a. kui lõssenkolastele Toompeal raudväravad avas. Oli õigustanud sellega, et muidu oleks maha lõhutud. Tegelikult oli see signaal kgble, et olen teiega. Saigi samal aastal polkovniku kupu peale. Aga meie kapo ja Laari onu ei saanud sellest sammust midagi kahtlast aru ja meedia on nende, nii Pihli kui Simmi tegusid aina kiitnud. Kas see on juhus? Kus on see suurte kogemustega Pihl praegu? Kus on asendamatu meediale õnne õuele toonud Laar praegu? Kas see on kõik juhus?

Eelmise jutt jumalasti õige. Mina olin ka nii mõlemis kohas ja ise nägin seta kõike pialt. Mina olen eestis sündind ja kotune keel on eesti keel õpisin vene koolis. Isa venelane eka eestlane, aga ma Lõssenkot ei salli.

Üldjuhul pole igatlaadi foobidega suurt midagi rääkida. Need tegelased on silmaklappidega, vähese lugemusega ja vaid nö ühe mõtte inimesed.

President Meri võis ettepanekuid teha aga need kiitis heaks Mart Laari valitsus ja ratifitseeris Riigikogu.

President Rüütel loobus aastal 2011 vabariigi aastapäeva tähistamisest koos president Ilvesega, kes oli tema kohta USA saatkonnas nii mõndagi rääkinud ja nimetanud teda kolhoosi esimehe mentaliteediga isikuks.
President Ilves jättis aga lisamata, et kolhoosid loodi NLiidus just kibutsite eeskujust lähtuvalt ja et EW - ajal oli siin 57 riigimõisat, mis Nõukogude ajal nimetati ümber riigimajanditeks ehk sovhoosideks.

1991. aasta 24. augustil olid Moskvas Vene NFSV president Jeltsini juures Arnold Rüütel, Indrek Toome, Rein Müllerson, Advig Kiris, Arno Almann ja Leivi Šer, kes tegid Vene NFSV presidendile selgeks, miks on vaja tema poolt tunnustada Eesti iseseisvust ja kutsuda ka teisi riike üles tunnustada Eesti iseseisvust. Jeltsin nõustus ja vastav ukaas koostati veel samal päeval. Jeltsin käis vahepeal koos Rüütliga putši ajal hukkunute matustel ja tagasi tulles kiitis koostatud teksti, lisades, las lätlased koostavad samasuguse.
Vene NFSV välisminister Andrei Kozõrev oli juba 21. augustil teinud Pariisis esinedes üldavalduse kolme Balti riigi kohta, milles tunnustati nende riikide iseseisvust.
Kui Eesti delegatsioon 22. augustil Moskvas suurriikide saatkondades käis ja tunnustust iseseisvusele ei leidnud, siis minnes nüüd uuesti ja näidates president Jeltsini poolt allkirjastatud dokumenti, oli suhtumine hoopis teine. Pärast Jeltsini üleskutset hakkasid välisriigid ridamisi Balti riikide iseseisvust tunnustama.
Eesti Vabariigi iseseisvumine toimus NSVL-i konstitutsioonist lähtunud õigusele, mitte et oleks lõpetatud okupatsioon nagu see oli Austria (1954.a.) ja Saksamaa ( 1990.a.) puhul.
1991. aasta 6. septembril allkirjastas president Gorbatšov, kes kuulus koos 12 liiduvabariigi esindajaga NSV Liidu Riiginõukogusse, NSV Liidu Riiginõukogu nimel otsused № ГС-1, № ГС-2, № ГС-3, vastavalt Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta.
Lisatud oli NSV Liidu Välisministeeriumi toetus ÜRO-le Balti riikide liikmeks võtmise suhtes, samuti Euroopa julgeolekustruktuuridega ühinemiseks.
--------------
Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi Seadlus Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse tunnustamisest
1.Seoses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega riikliku iseseisvuse väljakuulutamise kohta tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
2.VNFSV Välisministeeriumil viia läbi vastavad läbirääkimised ning kirjutada alla lepe diplomaatiliste suhete kehtestamisest VNFSV ja Eesti Vabariigi vahel.
3.Kutsuda NSVL presidenti üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja viima läbi läbirääkimisi riikidevaheliste suhete reguleerimiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel.
4.Kutsuda maailma riike üles tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.

VNFSV president Boriss Jeltsin
Moskva, Kreml
24.augustil 1991

P.S.
Selle dokumendi punktid 3 ja 4 kirjutati sisse A.Rüütli palvel.

Ka omandireform näitas ilmekalt, et Eestis nõukogude okupatsiooni polnud. Omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti ise NLiidu õigusjärglane.
Erinevalt paljudest põliseestlastest (sundüürnikud) sain nn tsiviilokupandid ja Venemaa sõjaväe pensionärid elamispinna ja maa evp hinnaga erastada ja muutuda omanikeks ja peremeesteks Eestis.
Ühiselt parseldati maha ka võõrvägedest maha jäänud elamispinnad. Osalesid Vene sõjaväelased, kohalikud omavalitsused ja kinnisvarafirmad.

1991. aasta 14. jaanuaril saabus Arnold Rüütli kutsel Eestisse Boriss Jeltsin. Veel samal päeval allkirjastasid osapooled lepingu, milles tunnustati vastastikku Balti riikide ja Vene NFSV suveräänsust.

Ükski teine institutsioon peale 1990. aastal valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poleks saanud Eestit Nõukogude Liidu koosseisust rahumeelselt ja verevalamiseta välja tuua.
Eesti Komitee oli rahvusvahelises plaanis mitte keegi. Eesti Komitee inimesi ei tuntud ega respekteeritud välismaal, nagu respekteeriti Ülemnõukogu liikmeid
1991. aasta 20. augusti variandid:
1. Taastada Eesti riik 1938. a. põhiseaduse alusel.
Praktiliselt osutus see võimatuks, sest täielikult puudusid tolleaegsed võimuorganid ja struktuurid. Ei olnud valitud presidenti, kahekojalist parlamenti, alates 1934. aasta 12. märtsist oli Eestis võimul ebaseaduslik režiim jne.
2. Kuulutada välja uus riik Leedu eeskujul. Sellel oli toetajaid, kuid ka palju vastaseid.
3. Leida kompromiss, mis arvestaks õiguslikku järjepidevust ning oleks ka praktiliselt realiseeritav.

Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.
http://www.nommevalitsus.org/?p=306

Lõpetage kord juba IDIOOTSUSE rääkimine ---Eestis polevat olnud VENE OKUPATSIOONI !?? -mis siis teie arvates oli kas eesti rahvas ise võttis võimu oma kätte nagu kirjutati Nõukogude aeg ??? . Kui vene tankid poleks okupeerinud Tallinna juunis 1940 ja võim nende käes ei oleks olnud ainult siis võiks veel vaielda ---polnud vene okupatsiooni . Nüüd tunnistab KOGU MAAILM ,et Vene okupatsioon oli . Eesti pole mingi Nõukogude Liidu õigusjärglane see on lausa naerukoht vaid Eesti Wabariik loodi Vabadussõja tulemusena ja oli okupeeritud 50 aastat Nõukogude Liidu poolt . Mõtetut möla pole ka vaja siia kirjutada vaid rääkige tõtt kuidas oli .

1988. aasta 24. veebruaril toimus Vabaduse väljakul veoauto kastis kontramiiting vastulöögi andmiseks USA
balti päritolu senaatoritele, kes sekkuvat Eesti NSV siseasjadesse. Selle organiseerisid partei -, kultuuri - ja
spordiringkonnad (esinesid Rüütel, Põldroos, Talts jne).
Mati Talvik ja Trivimi Velliste esinesid Tammsaare pargis.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/sergei-stadnikov-kogu-tode-mati-talvikust-jaan-taltsist-enn-poldroosist-ja-trivimi-vellistest-ehk-paevast-tana-25-aastat-tagasi.d?id=65726096

Mis Vene okupatsioonist sa jälle jahud?
Eestlaste alad läksid 1721. aasta Nystadi rahuga Rootsilt Venemaale, lisaks maksis Venemaa Rootsile korraliku summa kuldmüntides ja tagastas Rootsile vahepeal vallutatud soomlastega asustatud alad. Ja nii kestis see aastani 1917. Siis hakati Venemaal kehtestama rahvusvahelise majanduseliidi projekti & eksperimenti, nõukogude ühiskonda.