juba nende musstlastega pakutakkse üle. juudid ju sellega ej lepi et kedagi nendega vxrttselt mälästatakse, olokausst onn ikka AJNULT nende PÜHA. ükkski txsim'eelne juutt ej kannata musstlasekxrval sejjsmist minngil mälästuspääval. oleks tal rellv, ta laseks selle musstlase pigem maha.

Haapsalus hukati pärast sakslaste tulekut (sept.1941.a.)hakatuseks ILMA KOHTUTA 169 inimest. Need olid kõik naabrimehed - vanurid ja mehed-naised. Hiljem juba "kohtlikult" hulk teisi.

Meta Vannasel hea ettepanek -Massimörvade mälestuspäev!

Ilmselt käib jutt punaste riigikukutajate hukkamistest... Toetan täielikult sellist tegevust sakslaste ja patriootlikult meelestatud tõeliste eestlaste poolt. Oli ju sõja-aeg ja olud ilmselt nõudsid seda.

"Kodanlikud natsionalistid", "fashistide käsilased" - tuttavlik Stalini-aegne sõnavara. 1940-41 okupante toetanud punategelaste hukkamine sõjaoludes oli kui mitte õilis tegu, siis vähemasti loomulik reaktsioon. Ja vanal punasel on veel midagi kobiseda?!

Selliseid mahalaskmisi viisid sakslaste korraldusel läbi just vlassovlased. Jahiti ka 20. SS - Diviisist deserteerunud eestlasi.
Haapsalus aastal 1944 rivistati mässanud eesti rahvuslased üles ja iga kümnes lasti vlassovlaste poolt maha.
http://kultuur.elu.ee/ke477_pitka.htm
Võib arvata, et sama saatus tabas ka Pitkat..

"Julgeolekupolitsei ja SD" huvisfääri kuulusid peale juutide, mustlaste ja kommunistide veel rotaryd-lionsid, geid - lesbid ja prostituudid, anglo - ja frankofiilid, uusmaasaajad, saksa okupantidesse halvasti suhtunud isikud, tervisepuudega isikud, sõjavangid, jehoovatunnistajad, mormoonid, esperantistid, saksofonimängijad.
Nagu näha, tegeles ka NKVD - KGB paljude samade ühiskonnagruppidega!
Et, kes täna võtab saksofoni, see homme haarab juba vintpüssi järele!

Tõeline klapperjaht eestijuutidele algas 11. septembril 1941, kui Saksa julgeolekupolitsei andis korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Riietel tuli kanda kollast Taaveti tähte.
Eesti linnatänavate majaseintel ja tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, seda ei saa kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed. Nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased, sest enamus Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest olid eestlased (ka endised EW sõjaväelased, kapokad, politseinikud).
Eesti oli judenfrei 1941. aasta detsembris. On andmeid, et eesti vabatahtlikud osalesid juutide repsesseerimises ka teistes Euroopa riikides.
http://en.wikipedia.org/wiki/File:WannseeList.jpg
http://et.wikipedia.org/wiki/Holokaust_Eestis
Juutide hävitamine käis üle kogu Eesti: hävitati juudi kogukonnad Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941. aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa Sonderkomandosse ja Eesti omakaitsesse, algul ka metsavendade ridadesse. Hiljem leppisid Stalecker ja Sandberg kokku, et üldjuhul hakkavad mahalaskmisi läbi viima eestlased, mitte aga Sandbergile alluv Sonderkomando 1A.
Wiesenthali keskuse arvates leidsid natsionaalsotsid suhteliselt palju vabatahtlikke toetajaid just Eestis, Ukrainas ja Horvaatias. Juudid leiti üles siinsete inimeste abiga. Eestlaste ettepanekul jäeti Eesti Direktoraadis getod ja kohalik Judenrat loomata ja juudid saadeti kohe vangilaagritesse.

KN
tõnis. ANGLOFIILIDEST 2011-08-11 13:10:55
Väike lõik Sergei Soldatovi raamatust "Sinimägede taustal" Eesti anglofiilidest lk51. "Mõjuka, salongijõulise rühma moodustasid inglis-ameerika lembelised ja saksavastased anglofiilid, mida organisatsiooniliselt esindasid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, isikuliselt vast Eesti saadik Soomes A.Varma ja Eesti saadik Suurbritannias Torma. Peale 2. maailmasõda leiti selge vastus H.Riipalu ja A.Rebase oletustele. Joh. Soodla kindralinspektuuris Toompeal töötas paar eesti soost anglofiili, kes suutsid Narva rinde ja Sinimägede kõige värskemaid operatiivandmeid salaja edastada A.Varmale, kes need kähku, võibolla isegi paha aimamata, inglise luurele edasi toimetas... Sealt aga läksid nad otsekohe nõukogude kindralstaabi käsutusse...Selle pimeduse eest pidid ränka verehinda maksma paljud eesti rindevõitlejad Narva rundel ja Sinimägedes, aga ka järgneval ajal..."
----------------
Võib lisada, et 1944. aasta 14. veebruaril Ribbentrop – Uluotsa pakti alusel loodud Eesti Rahvuskomitees oli mitu omavahel rivaalitsevat grupeeringut: Pätsi ja Tõnissoni omad, eesti rahvuslased ja anglofiilid.
Saksa Abwehr lõi 1944. aasta suvel luuregrupi "Tümmler", mille eestvedajad olid endised Erna grupi liikmed Hellat ja Talgre, kes olid seotud ka Eesti Rahvuskomiteega. Hellat sõitis Rahvuskomitee esindajana Rootsi, kus kohtus Rootsi, Inglise ja USA eriteenistuste esindajatega ning edastas neile erinevaid luureandmeid ja kaarte Eesti kohta, mille need edastasid omakorda NLiidu sõjaväeluurele GRU. Seega oli Moskval teada nii Sinimägede kaitserajatiste joonised kui ka põrandaaluste gruppide nimekirjad! Näiteks kaardid jõudsid Hellati kätte eestlastest "Julgeolekupolitsei ja SD" ametnike vahendusel. Rahvuskomitee ja muu põrandaaluse liikumise kohta oli ka Hellatil endal piisavalt infot ja mõeldi, et inglased - ameeriklased hakkavad toetama. Sakslaste juttu, et Teherani konverentsi otsuste põhjal jääb Eesti NLiidu koosseisu, pidasid eestlased vaid sakslaste sõjapropagandaks.

Kas on võimalik unustada Tartu tankitõrjekraavi 14 000 mõrvatuga
Kulla Meta, kas te kujutate ette, kui suur rahvahulk on 14 tuhat ja kui väike on see kraav. Seal tapeti inimesi aga et nii palju, kahtlen.

2012-06-04 10:19:45
Suurim kuritegu oli aga lennuväe abiteenistusse võetud nelja aastakäigu eesti poiste surmamine 1944. aasta septembris. Põgenevatele laevadele võetud poistest heideti enamus Tallinna lahte. Schmiti rannas Kalamajas on seniajani palju inimluid, sh laste luid, meri uhub neid seniajani ikka välja. Kus on 1930 - 1934 sündinud eesti mehed? Meres ja mullas. Kas keegi on neid näinud? Ellu jäid vaid üksikud lapsed laevadelt, kes jõudsid Saksamaale. Miks Eesti riik sellest vaikib.
2012-06-05 09:13:48
Kahjuks on see saksa lennuväe abiteenistusse kutsutud eesti poist lugu absoluutselt tõene ja materjalid on arhiivides olemas, sh ka Tallinna Linnaarhiivis oli 1997. aastal veel Tallinna lahes merre visatud poiste kohta materjal olemas. Suurem osa poisse hukati aga Lasnamäe paekarjääris, nad tulistati surnuks, lapsed kukkusid vette ja surnukehad hulpisid seal, kuni vene väed sisse tulid. Kui olete näinud kinokroonikat, kus lillesülemitega naised Vabaduse platsi juures Pärnu maanteel vene vägesid tervitavad, siis need on valdavalt nende laste emad, kes palusid sealsamas ka vene armeed appi laste veest välja püüdmiseks ja matmiseks. Vabriku tn 31 majast, kus mina elasin, hukati Lasnamäe paekarjääris pr Reismanni 12 aastane poeg.
Lennuvõe abiteenistusse kutsuti üle kogu Eesti poisid, kes olid 10 - 14 aastased, st 1930 - 1934 sündinud poisid. Nad võeti mobilisatsiooniga 1944. aasta kevadsuvel ja hukati 4 päeva enne vene armee tulekut. Kõigi nimed peavad olema arhiivides. Alguses pandi poisse laevadele, et Saksamaale viia, aga see oli väike osa, suurem osa lasti Lasnamäel maha. Sakslased põhejndasid emadele seda sellega, et venelasele ei tohtinud sõjamehi kätte jätta. Laevadelt vette visatud poiste ja naiste laipu tuli palju randadesse, vene armee korjas need ära, osa ka tuvastati. Schmiti rannas Patarei kõrval on laste konte ikka aeg-ajalt välja uhtunud. Mu tütar on kunstnik ja tunneb luude asja, tema avastas juba mitu aastat tagasi sealt rannast laste luid, abaluu- ja õlavarre jm luid, ca 10 aastase omad. Teatasime ka politseile, kuid kellegi asi ju pole. Isamaaliit ja Mart Laar teavad seda väga hästi.
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised_kommentaar?lk=2&id=19079

Küüditamisest räägitakse aga miks ei räägita eestlaste endi kuritegudest nagu näiteks:
15.juulil 1941.a. lasid Omakaitse mehed Mõisaküla linna taha Lämba talu karjamaale kaevata 10 m pika, 2 m laia ja 2 m sügava augu.
Päikesetõusu ajal aeti Omakaitse meeste poolt augu äärde 61 kohalikku inimest ja hiljem hauast pääsenud Jaan oli kuulnud eesti keelset käsklust „Püssid palge, tuld”. Seejärel kõlaski Omakaitse kogupauk ja inimesed varisesid auku. Osa nähtavasti ei saanudki kohe surma, vaid jäid veel piinlema niikaua, kui nad lämbusid neile peale aetud mulla alla. (allikas 17.jaanuari 2002.a. Eesti Ekspress”)
Saksa okupatsiooni ajal olid vanemate jutu järgi sellised juhtumid tavalised.

Villem Vannas mõisteti surma, kuna kaebas inimeste peale NKVD-le ja osales kaküüditamises.

http://kukupai2.blogspot.com/2008/01/uusmaasaaja-lugu.html

Uusmaasaajad said riigilt 3 ha maad. Sama suur maatükk lubati lepinguga ka eesti vabatahtlikele Saksa politseipataljonide koosseisus...

Uusmaasaaja lugu

1940 andis uus võim ka temale tüki maad, ikka samas Kose vallas, kust pere pärit.
Heldur oli muuhulgas ka suur külaaktivist ja tänu maa saamisele uue võimu poolehoidja. See talle saatuslikuks saigi - 1941, pärast sakslaste sissetulekut tapeti nad naisega mõlemad. Ega tapjateks olnud sakslased, ikka omad eesti mehed. Haud ja täpne surma aeg on teadmata.

Eestis hakati poliitilisi vastaseid ääremaadele, näiteks Kihnu saarele, küüditama juba peale 1934. aasta ebaseaduslikku riigipööret.
1939. aasta sügisel küüditas Uluotsa valitsus need pered, kelle kodu jäi ette Punaarmee baaside ehitamisele. Eesti eliidile kuulunud ehitusettevõtted said häid tellimusi baaside väljaehitamiseks, mis aitas vähendada ka tööpuudust.
http://vapsid.weebly.com/

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/kull-su-ema-ja-isa-varsti-tulevad.d?id=62917530

Uusmaasaajate tapmine külameeste poolt

http://www.hot.ee/ahjakroonika/ptk45.htm
Pärast Ahja okupeerimist sakslaste poolt, augustis 1941 oli Ahjal nagu teisteski valdades moodustatud eestlastest sõjaväeline organistatsioon - Omakaitse, kes hakkas Eestimaal kaitsma sakslaste huve. Omakaitse liikmeteks said paljud endised eestiaegsed kaitseliitlased, endise fašistliku organisatsiooni „Vabadusssõdalaste Liidu” liikmed ja rikkamad taluperemehed, kes arvasid, et nüüd on tulnud aeg oma popside-uusmaasaajatega arveid klaarida.

Tegelikult oli mõrvadevoor 1941. aasta sügisest peale Eestis kurb tõsiasi - mitmel poolt, näiteks Võrumaal, läks lahti meeletuks arveteõiendamiseks, mille alusetust ja mõttetust tahetakse nüüd pigem unustada.olematuks muuta - seda enam, et otsesed mäletajad ja kannatanud on jõudnud juba teispoolsusse. Kui tollaste ohvrite omaksed oleksid kasutanud pärast sõda võimalusi oma vaenajatele kätte maksta ja karistada mõrtsukaid ja pealekaebajaid, siis oleksid mõnedki külad (nt Saru ja Mõniste) jäänud meestest pooltühjaks ja ka naisi oleks neis kõvasti vähem olnud. Õnneks jätkus 1941. aasta sügisel alanud omakohtu ja pealekaebamiste abil teostatud mõrtsukatööde ohvrite omastel kainet ja andeksandvat meelt mitte tõtata uut võimu "tervitama" rohkete pealekaebustega. Okupatsiooniaegse Võru vangla ülemad aga olla olnud lausa püstihädas. kui kinnipeetaval sai karistusaeg otsa, kuid teda ei saadud vabaks lasta, sest kodukülast oli tulnud jälle mitu kaebust teemal "oli komnoor. laulis punaseid laule ja ei nõustunud tantsima rikaste perepoegadega".

Eesti metsavennad hakkasid Pärnumaal juute ja nõukogude aktiviste tapma juba enne Saksa okupatsioonivägede saabumist.
http://eja.pri.ee/history/Parnu%20lapsed.html

http://wwx.sakala.ajaleht.ee/240906/laupaev/kodulugu/5019556_1.php
Tartusse tulid sakslased 10. ja 11. juulil, kaks päeva hiljem käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse. Varsti viidi nad niinimetatud surmabarakki ehk Lepiku barakki, erilisse juutidele mõeldud getosse Pargi tänaval.
Tartu koonduslaagri esimene ülem oli Juhan Jüriste, kes tunnistas kohtuprotsessil, et 1941. aasta juulis ja augustis ei olnud laagris mingisugust kohut, Saksa välikomandantuurile alluva eriosakonna politseinikud mõistsid inimesi, sealhulgas Tartu juute ka mahalaskmisele.

Tartu koonduslaagri asutasid Eesti metsavennad ehk spontaanselt loodud Omakaitse kohe pärast lõunapoolse Tartu vabastamist bolshevikest tõenäoliselt 14. juulil 1941. See asus kunagise Põllumeeste Seltsi näituseväljakul. Juhtnöörid saadi Saksa sõjaväelastelt, kes eelistasid sellistel juhtudel eesriide taha jääda. Tööle hakati Saksa skeemi kohaselt, eestlasliku innuga.
Üldiselt komplekteeriti mahalaskjate meeskond vabatahtlikest, kellest ei olnud kunagi puudus.
Kuulates filmiarhiivis säilinud ülesvõtteid Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle 1962 peetud kohtuprotsessilt, jäävad eriliste jõhkarditena kõlama valvurid Mark ja Robert Taska. Mark sidus nööri surmaminejate vahele, Mark lasi lapsi maha, Mark toorutses, Mark vägistas, oli alati purjus ja ähvardas. Taska peksis rihmaga, sundis külmal talvepäeval naisvangi enne tööleminekut juukseid märjaks tegema, hooples, kuidas ta tappis pussiga juudi naise. Need mehed liitusid rõõmuga mahalaskjate komandoga.

Ka 1941. aasta 23. juulil toimusid Mõisaküla elanike mahalaskmised Omakaitse poolt Lämba talu karjamaal.
Seega kokku hukati seal 113 inimest.
1945. aastal maeti mõrvatud linlased ümber Mõisaküla kalmistule.