ma-sen-dav...

Olen räuskav pensionär, endisaegne ekskrement, Lenini revolutsionäär, Stalinisse armund ent. Mind köidab suur poliitika - IDEE, mis tagant torgib mind ei ole demokraatia, vaid teiste õnne hind. Ma haridust ei suuda salli - miks õppida kui ise tean! Mul oma arvamus on kallis ja seda pealesuruma ma pean. Tööd teinud pole eales peaga - see pole mingi õige töö! - vat linnavolikogu hoones sa proovi räusata üks öö! Need tänapäeva noored - kõik Siberisse saatma peaks - et aru saaks nad kannatusist, kibedust et tunneks-teaks. "Noormees anna suitsu!", "Ära pahanda!", "Laena viinaraha juntsu!", "Palun pudel samakat!". Ma ennast ealeski ei pese, sest talulõhn kaob muidu ää, ja euronormidel ma sülgan, mis sest et täisid täis mu pää. Ma õnnlike noori kogu rinnast vihkan, ma põlgan rõõmu, naeru suul, ma nende verist piina ihkan, kui kihutaks neist läbi kuul. Ma teiste rikkust taluda ei suuda - kuis võimalik et võtsid rohkem must! Ta peaga töötab, mina raskelt vehin luuda - ma palka rohkem saama peaksin just! Ma majandusliku progressi, ja arengut ei talu - kuis võimalik - neil noorukeil saab parem minust saama elu! On kadedus ja kibedus mul sügavuti hinges, ma misantroop ja egoist-sadist, mul vihkamine on vereringes. "Noormees anna suitsu!", "Ära pahanda!", "Laena viinaraha juntsu!", "Palun pudel samakat!".