Arvata võib, et sellest raamatust leiab uusi ajalooliselt adekvaatseid vaatenurki olnule, sest koostajad olid ise nende sündmuste sees. Paraku pakutakse meile tõe pähe palju igasuguseid "mälestuste mälestusi", milles mõningailt tollastelt tõsitegijailt püütakse nende teeneid ära võtta, samas ülekohtuselt glorifitseerides ka selliseid, kes kuuluvad n.ö Talvepalee-ründajate leegioni (teatavasti see "ajalooline tõde" loodi laiade rahvahulkade meeli kujundama Eisensteini filmis "Oktoober").

http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13618
Eesti valikud
Rein Järlik
20. Augusti Klubi liige

Hoopis tõsisem asi oli aga see, et peaaegu iga ülemnõukogus vastu võetud õigusakti, mis pidi tagama üleminekut omariiklusele ja eesti rahva selget tahet maailmale veel kord meelde tuletama, mõistis Eesti Komitee hukka või tunnistas õigustühiseks või koguni kutsus rahvast üles seda boikoteerima.
1990. aasta mais vastu võetud sümboolikaseaduses, mida rahvas tervitas ja millega riigi nimest jäeti ära sõnad “nõukogude sotsialistlik” ning lõpetati Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine riiklike sümbolitena, nägi Eesti Komitee katset nõukogulik vabariik lihtsalt ümber nimetada, selle sisu muutmata.
Nõupidamisel osalenud Ignar Fjuk on meenutanud, et eestikomiteelaste vastuseis 20. augusti iseseisvusotsusele oli otse jahmatamapanev. Jüri Rätsep, kes ühena paljudest oli kindel, et iseseisvusotsus tuleb kiiresti vastu võtta, on hiljem 19. augusti õhtust kirjutanud: “Arutlus alati kaalutleva Tunne Kelamiga sel teemal pani teda mulle tõsiselt otsa vaatama ja kahtlust avaldama, et Eesti Komitee võib anda sellele teole Eesti vastuolusid süvendava kurja hinnangu.” (Seitse Päeva, 21. veebruar 1992.)
Ülemnõukogus ringles idee ka nn kolmanda vabariigi väljakuulutamisest, selleks oli vastav eelnõugi koostatud, ning ilmselt loodeti Eesti Komitees, et ülemnõukogus saavad sisevastuolud määravaks ja ta ei suudagi mingit otsust vastu võtta. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et kui kõigi punktide sõnastuses oli kokkuleppele jõutud ja kohad olid jagatud ka moodustatavas Põhiseaduse Assamblees ning kooskõlastatud otsus lõpuks istungisaali viidi, lahkus üks eestlasest ülemnõukogu liige siiski enne hääletamist saalist. Kaido Kama, prominentsemaid eestikomiteelasi, Eesti Kongressi ideolooge, jäi Toompea lossis seega ainsana truuks Eesti Kongressi joonele.

Kaido Kama on läinud selle teoga ajalukku - häbiväärselt...