Kasutades keskkommijate stiili:
Tõnn, sul on midagi varjata, miks muidu hakkasid sedasi vingerdama...sulle ei meeldi kostruktiivne kriitika...

Sa lihtsalt oled rumal. Ei saa ütlemata jätta. Ka see ütlus on juba liigne. Mõtle ise.

Tõnis Viilol ütleb : "Et venelased siia elama trügisid, selles ei ole midagi arusaamatut. Siin oli ilus maa, kultuur, parem pala laual ja korterid lihtsalt saada. Nüüd eestlased hädas ja otsivad paremat elukohta nagu venelased seda tegid. Mis siis eestlased paremad on? Meie võime ja nemad ei võinud."

Siin ongi see küsimuste küsimus. Kui muidu kogu aeg käib üks süüdistamine, et Savisaar müüb meid Putinile jne, aga nüüd ollakse vait kui sukk - Eesti riik jookseb noortest tühjaks ja mitte keegi ei süüdista tänaseid valitsejaid, et miks meile kodus nii võimatud elamistingimused loodud on ja peamine - miks me vabatahtlikult nüüd loovutame oma kalli kodumaa igasugustele senistele ja tulevastele migrantidele ning meie omadest veel odavamale tööjõule, mille sissevedu juba päris tõsimeeli meie "isad" plaanivad. Kas on raske ette arvata, et sellise odava tööjõu mentaliteet on vaid põletatud maa taktika: omamata mingitki patriotismi tunnet siinse vastu lagastatekse maa ja siirdutakse edasi paremaid jahimaid otsima. Kas selline näeb välja meie Eestimaa tulevik? Miks te nüüd vaikite, rahvuslased? Kas ise saate ka aru, kui mõttetut jura ja vaid ajuloputust ajate, et Savisaar müüb meid venemaale?!?

Huvitavad laenud Pekinäol...kas vastutasuks teened või tegu hoopis rahapesuga????

kommaja tase. Pane Savisaar Lasngi kõrvale ja anna kaalude vahele hinnang. Küsi ka Laarilt tema vara kohta. Varandustel ikka suur vahe. Laari maja, mille ta survega sai, on palju kallim kui Savisaare ja veel paar ümbruskonna talu kokku. Sulimisega invaliidilt see maja välja peteti.

Meedias 2010-10-14 13:37:15
on toodud ära ka Lennart Meri varaline seis. See oli ju üle miljardi.
---
Vene meedia? Valetamise asemel oleksid võinud tegeliku numbri ise deklaratsioonist järgi vaadata. Kas saad valetamisest rahulduse?

vaagija 2010-10-14 16:44:38
Tõnis Viilol ütleb : "Et venelased siia elama trügisid, selles ei ole midagi arusaamatut. Siin oli ilus maa, kultuur, parem pala laual ja korterid lihtsalt saada. Nüüd eestlased hädas ja otsivad paremat elukohta nagu venelased seda tegid. Mis siis eestlased paremad on? Meie võime ja nemad ei võinud."
-----------
Tõsiasi, et esimese 50 okupatsiooniaasta jooksul Venemaa asustas Eestisse rahvusvahelise õiguse vastaselt ligemale 600 000 asustuskolonisti, pikemat kommenteerimist ei vaja – tegemist oli pikaajalist strateegiat silmas pidades Eesti venestamise esimese avakäiguga, mille olemus ja isegi meetodid järgneva 20 okupatsiooniaasta jooksul praktiliselt muutunud ei ole. Olemasolevale vundamendile on juba kerge maja püstitada ning mida aeg edasi, seda pakilisemaks okupeeriva riigi jaoks see vajadus muutub, sest

Venemaa tühjeneb venelastest.
Majanduslik krahh sundis Vene impeeriumile peale 1991.a. augustiputši suurejoonelise lavastuse etendamise maailmale, kelle rahakukkur hirmust laguneva tuumaimpeeriumi ees seepeale kiiresti avanes. Kuid reformid Venemaal tõid kaasa nähtuse, mille ulatust toona SRÜ stsenaristide poolt vaevalt ette prognoosida suudeti. Nimelt järgneva aastakümne jooksul sai Venemaast ÜRO andmeil maailma suurim põgenike eksportija Euroopasse, mida Moskva endastmõista varjata püüab („Postimees” 20.11.2003). Arvestatavad Vene kogukonnad peale Eesti ja Läti tekkisid Austrias, Belgias, Küprosel, Norras, Tšehhis, Soomes, Suurbritannias, vähemal määral teisteski Euroopa riikides. Põhimõtteliselt on nad juba jõudnud isegi poliitiliselt organiseeruda, luues Euroopa Liidu Vene Partei („Postimees” 04.06.2004), kuhu kuuluvad esindajad ka Eesti ja Läti asustuskolonistide hulgast.

Loomulikult pole Euroopa riigid ainsad Venemaalt väljarännumaad, nad imbuvad pea kõikjale, ainuüksi USA-sse ühe aasta jooksul 190 000 venelast („Postimees” 13.09.2004). Venelaste emigreerumine järgneva 5 aasta jooksul Lääne-Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse on jätkunud samas tempos ja ainult sõjategevus Iraagis, Afganistanis etc on langetanud Venemaa põgenike poolest lähtearvult teiseks riigiks maailmas („Eesti Päevaleht” 18.03.2008).
Siit tuleb muidugi otsida ka põhipõhjust, miks Putin käivitas 2006.a. kaasmaalaste tagasikutsumise programmi Venemaale, sest selleks ajaks oli läände 15 aasta jooksul emigreerunud juba 30 miljonit venelast („Eesti Päevaleht” 28.06.2006). Nagu teada, edutult, sest kahe aasta jooksul pöördus Venemaale tagasi vaid 143 leibkonda („Eesti Päevaleht” 25.01.2008). Venelasi ei meelita Venemaale tagasipöördumiseks miski - vastupidi, emigreerumine jätkub endises tempos. Kuna tänaseks on Venemaal juba veidi alla 100 miljoni etnilise venelase, siis sama tempo jätkudes pole 50 aasta pärast Venemaal enam ühtki venelast!

Venemaa paratamatu lagunemine
SRÜ on sisuliselt juba lakanud eksisteerimast, näha on veel vaid üksikuid rebenenud traagelniite. Venemaa tühjenemine venelastest endist toob endaga aga paratamatult kaasa impeeriumi märksa ulatuslikuma lagunemise. Kui lõunapiirkondade lahkumisega leppis Venemaa sealse islamirinde tõttu sisuliselt (mitte küll lõplikult) juba 10 aastat tagasi („Eesti Päevaleht” 12.09.2000) ja käesoleval ajal seisab analoogilise dilemma ees Kaug-Ida suhtes, siis lähema kümne aasta pärast seisab ta silmitsi juba samade probleemidega keset Venemaa Euroopa osa. Kuna praktika on tõestanud, et oma eksistentsiks Venemaa ulatuslikku sõda islamiga pidama ei hakka, siis jääb venelastel üle valida kahe ülejäänud võimaluse vahel: kas assimileeruda islami rahvustega, kelle osakaal Venemaa Euroopa osas kasvab geomeetrilises progressioonis või oma asualalt taanduda.
Kuna ajalugu on korduvalt tõestanud, et assimileerumine on viimane, mis ühe rahvusega juhtub, siis on loogiline oletada, et kõige tõenäolisemalt valivad venelased n.ö. taandumise oma seniselt asualalt, mida ju ka viimase 20 aasta jooksul aktiivset juba ellu on viidud. Mingi protsent muidugi assimileerub kohapeal asenduva islamiga. Taandumine itta on välistatud, tänane tendents näitab vastupidist – Kaug-Idast taanduvad venelased hiinlaste eest Kesk-Venemaale („Postimees” 13.11.2003). Siis kuhu? Endastmõista eelkõige nendesse paikadesse, kus vene kogukonnad on juba ees ootamas – seega siis põhiliselt Lääne-Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, kus neid ootab taolise totaalse killunemise ja negatiivse iibe tõttu paratamatult varem või hiljem ees assimileerumine.

Uus Venemaa
Tuhat aastat Venemaa ajalugu on meile tõestanud, et oma impeeriumi eest võlgneb Venemaa tänu taktikale, kus ta sadu endast väiksemaid rahvaid on alistanud ja endaga assimileerinud ning naiivne on oletada, et eranditult kõik venelased emigreeruvad eelpoolmainitud riikidesse, kus nende järeltulijaid ootab ees paratamatu assimileerumine.
Loogiline on eeldada, et märkimisväärne osa venelastest rakendab elujõu säilitamiseks ja suurendamiseks vana äraproovitud taktikat. Nn. uue Venemaa sünd on teoreetiliselt võimalik piirides, mis hõlmab jämedalt võttes tänase Venemaa läänepoolseid piirkondi, millele lisanduvad veel Eesti ja Läti.
Seega seisab Eesti katsumuse lävel, mis pole teda ohustanud eestlaste siia Läänemere kaldale asumisest saadik 5000 aasta jooksul. Sest vundament asustuskolonialismi näol on Venemaa esimese 50 okupatsiooniaasta vältel Eestisse rajatud, vene kogukond ees ootamas ning väidetavalt (rahvastikuteadlase Kalev Katuse sõnul) on siinseil venelastel Venemaal 1,5 miljonit lähisugulast („Postimees” 22.03.2002).

Surmaoht Eestile
Ligemale 600 000-st asustuskolonistist naasis 90-ndate aastate algul Venemaale vaid ca 30 000 inimest. Kuid kolonisatsioon idast pole kunagi lakanud, esialgu ta asendus vaid perekondade taasloomise ühinemise sildi all nn. uuskolonisatsiooniks. Ainuüksi aastail 1997-2002 tuli Eestisse perekondade ühinemise sildi all 15 000 kolonisti („SLÕhtuleht” 11.04.2002). Olgu siinjuures ära märgitud, et piirangud nn. perekondade taasühinemiseks kaotas Toompea valitsus aastal 2000, vastava eelnõu autorid olid keskerakondlased Mihhail Stalnuhhin ja Vladimir Velman („Eesti Päevaleht” 21.11.2000), eeskujulikud kolonisaatorid niiöelda, sest viimaste ülesanneteks koloniseeritaval maal ongi ette valmistada paremad tingimused koloniseerimiseks.
Kuigi väidetavalt on siinseil venelasil Venemaal 1,5 miljonit lähisugulast, siis vaevalt nad muidugi kõik tulevad, piisab kui kümnendik. Lõppeks on edukalt rakendatud tänasel nn. uuskoloniseerimise perioodil teisigi vahendeid, mida kasutatakse mujalgi maailmas – fiktiivsed abielud jms., samuti pettusi võltsitud dokumentide näol, mis näitavad tulnuka päritolu „sünnijärgse EV kodanikuna” („Eesti Päevaleht” 14.10.2002). 2002.a. lõpus suurendas Toompea valitsus ka sisserände piirarvu 678-le („Postimees” 16.12.2002).

Kuid alates 1997.aastast hakati lisaks eelpoolmainitule juba rakendama migratsioonipumpade meetodit stagnaaja parimate mallide järgi. Nii nagu omal ajal olid kolonisatsiooni põhiteostajaiks kohalikud suurettevõtted, hakkasid möödunud sajandi lõpuaastaist töölisi idast sisse tooma mitte ainult tänased suurettevõtted, vaid ka keskmise kaliibriga ja mõned väikeettevõttedki. Puudub igasugune ametlik statistika, palju neist on osutunud ajutiseks tööjõuks ja kui paljud on suutnud erinevail meetodeil paigale jääda. Nagu puudub ka igasugune ametlik statistika kolonisatsiooni ulatusest idast üldse alates käesoleva aastatuhande algusest, sest Mart Laari võimuloleku ajal lõpetati vastava statistika pidamine sootuks. Ilmselt vastavad näitajad muutusid juba taolisteks, mida enam valju häälega välja öelda ei saanud – ületas ju aastatuhande vahetuse kolonisatsioon idast juba stagnaaja näitajad: kui võrrelda võrreldavaid, siis aastail 1997-2002 tuli perekondade ühinemise sildi all viie aasta jooksul idast sisse 15 000 inimest, rekordarv Laari valitsuse ajal anno 2000 oli see arv 6848, aasta keskmine migratsioonisaldo seega 3000. Võrdluseks siis aastad 1986-1990, mil keskmine migratsioonisaldo oli 1502 inimest. Seega ületas uuskolonisatsioon keskmiselt toonast perioodi juba kahekordselt.

Kokkuvõtteks
Arvestades Venemaal toimuvaid protsesse, võib eeldada, et jätkuv kolonisatsioon idast on võtnud viimase kümne aasta jooksul täistuurid peale, mille kohta puudub adekvaatne ülevaade ning mida aasta edasi, seda ulatuslikumaks ta kasvab. Probleemi aitab omaltpoolt mõnevõrra hägustada seegi, et mida aasta edasi, seda rohkem venelasi eestistab karjääri huvides oma nimesid („Eesti Päevaleht” 20.01.2003). Kuigi nähtus on üldkokkuvõttes marginaalne, ca 500 inimest aastas (tegelikult pea poole rohkem, sest venelastest ja eestlastest nimevahetajad jagunevad enam-vähem pooleks), annab ta oma panuse üldpilti siiski. Seda enam, et venelastel on viimasel ajal muutunud trendiks kuulutada end asukohamaa rahvuse esindajaks. Alles hiljuti oli Soomes skandaal ühe venestunud ingerlasega, kes muud keelt peale vene keele ei osanud ja oli solvunud, kui teda ingerlaseks nimetati – ta nõudis enda nimetamist soomlaseks. Kuid ehedamaks näiteks on vast siiski Ukraina viimane rahvaloendus, kus üle 2 miljoni venelase kuulutas end ukrainlaseks („Postimees” 14.01.2003).
Ja kui venelastel on muutunud kombeks Soomes kuulutada end soomlasteks, Ukrainas ukrainlasteks, Ameerikas ameeriklasteks, siis miks see peaks Eestiski teisiti olema. Antud trendi ei kasuta endastmõista kõik, kuid selguse, palju Eestis on eestlasi ja kui palju venelasi või muu rahvuse esindajaid, ajab ta küll lootusetult sassi.

Asustuse kujunemise poolest on Peipsi läänerannik üks huvitavamaid piirkondi Eestis. Tegemist on vene ja eesti asustuse läbipõimumisega, kusjuures erineva rahvusega külad ja väikelinnad on omavahel selgelt eristunud. Põline eesti asustus on olnud järve läänerannikul Kodavere ümbruskonnas, kus paremad põllumaad ulatuvad järve kaldani. Hiljem, 16. ja 17. sajandil jõudsid Peipsi lääne- ja põhjakaldale vene asunikud. Nende hulgas oli rohkesti vanausulisi, kes lahkusid Venemaalt tagakiusamise tõttu. Venelaste külad tekkisid peamiselt veidi kõrgematele liivastele kaldaaladele, mis ei olnud sobivad põlluharimiseks, küll aga juurviljakasvatuseks.

Põhiliseks elatusallikaks on vene külades ajalooliselt olnud kalapüük, kuid olulist lisa on andnud sibula- ja kurgikasvatus. Need tegevusalad on jäänud põhilisteks tänaseni. Praegugi ilmestavad siinseid külatänavaid üksteise lähedale ehitatud majad, mille vahel ja taga laiuvad suured sibulapeenrad ja kilest kasvuhooned, mis loovad väga omanäolise külapildi, mille sarnast mujal Eestis ei leidu. Sajanditevanused kombed ja traditsioonid on vanausulistel säilinud tänapäevani. Mustvee lähedal paikneb piki Peipsi kallast ligi 4,5 km pikkune Raja küla, mis on pikim küla Eestis.

Piirissaar
Peipsi järve lõunaosas asub madal ja soine Piirissaar, mille pindala järjest väheneb. Kuna Eesti territooriumi põhjapoolmikul on maakoore neotektooniline tõus suurem (2–3 mm aastas) ning lõunapoolmikul see peaaegu puudub, siis kaldub Peipsi järve pind aeglaselt lõuna suunas. Järve lõunaosas seega veetase tõuseb ja Piirissaare madalad kaldad jäävad pikkamööda vee alla. Saar on olnud sajandeid vene vanausuliste asualaks. Praegune elanikkond koosneb põhiliselt pensionäridest, sest nooremad inimesed on saarelt lahkunud ja käivad kodukülas peamiselt suvepuhkuse ajal. Jäävabal ajal on Piirissaarel laevaühendus Tartuga. Soodsate jääolude korral peetakse suure maaga talvel ühendust jäätee kaudu.

Narva jõgi ja piirilinn Narva
Narva linna kujunemine on olnud seotud tema loodusliku asendiga. Linna kohal on jõeorg kõige kitsam, kujutades endast kohati kuni 10–12 m sügavust kanjonorgu. Mõlemal pool jõge olevad kuivad ja tasased alad ulatuvad just siin jõe kaldale välja. Piki jõge linnast alla-, eriti aga ülespoole laiuvad ulatuslikud soostunud alad, mis takistasid liiklemist.

Narva tööstusliku arengu eelduseks oli vee-energia olemasolu. Rohke veejõu tõttu tekkisid siia saeveskid ja villavabrikud. 19. sajandi keskel ehitati Narva Euroopa suurimaid tekstiilivabrikuid, mis kasutas toorainena puuvilla. Tekstiilikäitis Kreenholmi Manufaktuur tegutseb praegugi ja on Eesti üks suurimaid tööstusettevõtteid, kus tööliste arv ulatub 5000ni.

Barokkstiilis Narva vanalinn, mida peeti üheks ilusamaks ja suuremaks kogu Põhja-Euroopas, hävis peaaegu täielikult Teise maailmasõja ajal 1944. aastal. Nõukogude võimu tingimustes uuesti ehitatud linnal pole midagi ühist endise Narvaga ja ta kujutab tüüpilist sotsialismiperioodi tööstuslinna. Linna elanikkond kujunes peamiselt Venemaalt sisserännanuist, keda Nõukogude Liidu keskvalitsus suunas Eestisse organiseeritult, sest uute suurte tööstusettevõtete jaoks oli tööjõudu tarvis. Tänases Narvas on eestlasi ainult 3–4% elanikkonnast. Linna peamiseks vaatamisväärsuseks on Hermanni kindlus, mille vastas jõe paremal kaldal, aga juba Venemaa piires, paikneb Ivangorodi kindlus. Nii on sattunud Narvas üksteisele kõige lähemale euroopalik ja aasialik maailm, mida lahutab teineteisest 120 m laiune Narva jõgi. Jõgi ei ole mitte ainult riigipiiriks, vaid on olnud pikka aega ka usuliseks ja kultuurilooliseks piiriks.

ja nüüd võiksid kesikud tõesti vaagida miks nad kotipoiste jooksupoisid on.

Meri kohta ei ole võetud andmed vene infost vaid meie endi meediast. Ära häma oma sõnumitega.

veeti arenenud teemast meid eemale. Toodi mängu vene ajalugu ja kalditi meie endi teemast eemale. Nii tegutsesi ka vene ajal ideoloogia töötajad. Käekiri sama.

Nii nüüd teemast eemale vedamine käib. Paneb siia kirja kogu vene ajaloo mis temale pähe tuubiti. Järgmine põrutab Ameerikaga otsa ja esimene ots kadunud. "Torujüri " ei ole suuteline vene ajaloost möga ajama.