Eestis tuleks see Omandireformi jama ja seda saatev poliitikute kahekeelsus ning moraalsed topeltstandardid ükskord ära lõpetada! Igaüks kes viitsib järele vaadata, võib veenduda et üks ja põhiline Eesti Vabariigi poolt tehtud reservatsioon Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga liitumisel on seotud (nii on seal ka must-valgel sisse kirjutatud)Omandireformi läbiviimisega. Sellest tuleneb otseselt järeldus, et sellise Omandireformi läbiviimisega otsustati minna Euroopa inimõiguste põhimõtteid rikkuvat teed. Nüüd on ehk aeg selgelt neid rikkumisi tunnistada ja kannatanutele heastama asuda. Kindlasti tuleb selgelt defineerida ja heastada sundüürnikele, inimõiguste rikkumisega tekitatud ülekohus, Euroopa konventsiooni mõistes! Kindlasti ei tohiks Eestis enam minna seda teed, et veel hakata kellelegi midagi veelkord tagastama ja sellega kogu see õudne ring uuesti käima panna! Tulge mõistusele ja käituge Eurooplastena!

Gutachten zu Ansprüchen aus Deutschland gegen Polen in Zusammenhang mit dem Zweiten Weltkrieg wrstattet im auftrag der Regierungen der Bundesrepublik deutschland und der republic Polen

Eesti Valitsuse tellimusel õigusteadlaste poolt koostatud eksperhinnangus on selgelt öeldud, et 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppekohaselt läksid ümberasujate kogu vara ja varanõuded ning 1939.a. kokkulepete alusel Saksa Usaldusvalitsuse käsutusse antud vara üle NSVLiidule, mille eest pidi NSVLiit tasuma 200 miljonit riigimarka. See tasu hõlmas ka Moskvas sõlmitud kokkuleppe artikkel 6 kohaelt vara, mis kuulus muidu natsionaliseerimisele. (das der Nationalisierung unterliegende Vermögen der Umsiedler).Seega saavad kui tahavad kõik need ümber- ja järelasujad oma mammonat nõuda ikka ainult nendelt, kellele nad selle ise üle andsid. Seega nõudku nad, kui julgevad, seda ikka venemaalt ja saksamalt!

Sundüürnikud, kui peamiselt nõukogude eluasemepoliitika tagajärjel vanades viletsates korterites virelejad, ei olnud alguses sugugi populistlike, vasakpoolsete ega venemeelsete parteide pooldajad. Samuti ei olnud neil enamasti midagi vara õiglase tagastamise põhimõtte vastu. End parempoolseteks nimetavate parteide tegevusetus sundüürnike ja nende majaomanike probleemide lahendamisel ning samaaegne aktiivne toetus turumajanduse põhimõtetega absoluutses vastuolus olevale eluasemete erastamispoliitikale on kõigepealt sundüürnikest ja hiljem ka nende majaomanikest teinud paremerakondade vihased vastased. Kuna mõlemal sundüüri küsimusest vaevatud huvigrupil on tõsine majanduspoliitiline põhjus osaleda poliitikas ja käia valimas, siis pole neil tegelikult mingit muud valikut, kui toetada Keskerakonda. Viimane on ainuke poliitiline jõud, kes sundüüri küsimust praegu lahendab (kallilt ja aeglaselt, aga siiski) ja kelle suu kaudu see probleem üldse uudistekünnist on ületanud. Nn. parempoolsed on suu lahti teinud vaid oponeerimiseks, mitte oma algatusel. Parempoolsed ja samuti mõõdukad on sundüürnike ja lõpuks ka nende majaomanike hääled lihtsalt maha maganud - ükskõiksusest, hoolimatusest ja laiskusest, aga võib-olla ka leidlikkuse puudusel. Rahvaliit on viimasel ajal taibanud, millise võimaluse ta maha magas ja pingutab sellel suunal tõsiselt. Parempoolsetel pole mingit õigust sundüürnikke ja majaomanikke kommarluses või aadete reetmises süüdistada, sest nii tõsise majandusliku probleemi korral kaaluvad majandushuvid alati rohkem, kui meelsus või poliitilised põhimõtted. Riik on meilgi nüüd nii vana, et valija saab otsustada poliitikute tegude, mitte nende sõnade järgi. Näiteks õigusjärgne omanik on kogenud, et Reformierakonna poolt suure meediakära saatel Elamuseadusest üüri piirmäära kaotamine oli vaid tühine sõnademäng, mis teda sendi eestki ei aidanud, kuid Keskerakonna algatusel ehitatud munitsipaalelamutesse on reaalselt kolinud juba mõnigi tema üürnik. Tänaseks on õigusjärgsed omanikud taibanud ka seda, et teised nn. vabade üüridega majade omanikud ja kinnisvaraarendjad kardavad sundüüriga pindade turuletulkuga kaasnevat hinnalangust ja kuna parempoolsetes erakondades on neil konkurentidel suur mõju, siis sundüüri küsimuse reaalset lahendust sealtpoolt ei tule. Keskerakonna retoorika, üldine poliitika ja juhid võivad sundüürnikele ja nende majaomanikele üldse mitte meeldida, kuid hetkel on Keskerakond nende ainuke ja ainuõige valik.Pragmaatiliselt.

andke mulle midagi

Mis trall nende sunniviisiliste üürnikega küll toimub? Okupatsiooni ajal said tasuta omaniku korterisse sisse kolida...ja nüüd on väljakolimisel jälle vaja tasuta korter saada? Mis ime pärast siis ülejäänud kodanikud oma eluaseme pärast rabelevad ja ehitavad ja pangalaenude all ägisevad? Andke mulle ka tasuta korter või miskit eluaset....vanuse tõttu ei saanud okupastiooni ajal kohvritega korterit valimas käia ja vanemad olid ka natuke teisest puust, tegid endale kodu OMAENDA kätega.

Omaniku korterit oli ju üks maja kohta ja mõni maja oli ainult üürikortereid täis. Üürnik olemine pole iseenesest mingi patt. Kõik üürnikud ei taha sugugi endale omanike vara. Nad tahavad tükikest riigivara, et uues ühiskonnas alustada uut elu. Teie vanemad ehitasid individuaalelamu küll oma käega, aga riigi maale. Said selle maa tasuta ja umbes samasugust kingitust vajavad ja sundüürnikud.

täiesti nõus, lahendusigi on (www.e-hydepark.com, restitutsioonist), kuid pole parteid, kes neid pakkuma kipuks. Praeguste poolt võib neid ootama jäädagi, munitsipaalkorterid pole sundüürnikele lahendus, see on vaid teatud partei moodus omadele odavaid kortereid (ebaselged jagamispõhimütted,netis puuduvad avalikud nimekirjad riigi rendikorterite saajate nimedega) suunata ja hankida sel moel nn püsivalijaid.

riigi vara on jätkunud kõigi valitsuste ajal nii äras- ,eras- omas- kui ka varastamiseks küll ja küll. Seda tükikest riigivara oma elu alustamiseks aga pole ükski neist valitsustest nn sundüürnikele täinud anda. Ahnepäitsudest poliitilised närukaelad on siiamaani hõivatud vaid oma taskude täitmisega, taolised laulavadki seda laulu, et omandireformi ebaõiglust ei saa enam kuidagi heastada. Kui sai heastada mitu põlvkonda tagasi tehtud ülekohut õigusjärglastele , siis seda vajalikum, õigem ja lihtsam on heastada viimase 15 a ebaõiglus seni igavestele elu üürnikele, lihtrahvale. Kellede vanavanematel polnud oma järglastele jätta miskit pärandvara, kui ka neile, kel sovjetiajal polnud soont või võimalusi vara soetamiseks.Igas ühiskonnas on elanud inimesi, kel materiaalsete väärtuste kokkukrabamine pole olnud elu eesmärgiks. Tõtt öelda ongi see sort sümpaatseim . Just seetõttu tuleks nyyd ka neile nende eve peede eest võimaldada riigi varadest eluasemete eraärastamist ( privatiseerimist, misiganes)Ja pole vaja kiunuda, et riigil ei jätku , et riik on vaene jne. Kui jätkub...siis peab jätkuma ka selleks !

Kui ES, JR ja teised Riigikogu liikmed leiavad, et ümberasujate majades elavatele üürnikele saab Riigikogu kodu kinkida küll, siis tavalistele sundüürnikele vastavad nad :"Vaadake Eesti ei ole nii rikas, et kõigile soovijatele poole miljoni väärtuses vara jagada." Ometi hääletasid nad mõneteistkümne aasta eest, kui riik oli nii vaene, et ähvardas kartulikoorte kallale minek, ORASE poolt. Seaduse poolt, mis kinkis kodud ligi miljonile kodanikule ja sadadele tuhandetele mittekodanikele. Praegugi jagavad nad eripensione presidendiprouadele ja lisatasusid iseendale. Mis teha, et nad tööle panna?

Alustada tuleks hoopis Omandireformi algusest ,kus Laari - Kallase ja CO Valitsus viis läbi Omandireformi võimu haarates endi või kildkonna kätesse või võttes vähemalt kontrolli alla ja nimelt välistati protsessist põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks seaduslikkuse kontroll Õiguskantsleri välja lülitamise teel ja väideti,et n.ö Õiguskantslerit asendab maavanem ,kuid maavanem sai endale ka täidesaatva võimu õiguse ja ka järelkontrolli ,kus juures ükski instants k.a Riigikontrollil ei olnud õigus kontrollida maavanemat ehk omavalitsust.Seega õigusriigi tagamiseks ette nähtud institutsiooniline baas rikuti. Näen suurimat ebaõiguslikkust ja võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist selles,et kui omanik ilmus,siis ta "sõi " üürilise välja näit.võttes appi Nõmme-Est või muu õigusbüroo ,aga kui NB! omanik ei ilmunud välja ,siis võis erastada EVP-de eest nagu oleks ta korterit või maja omanud.See on Vene rulett ,aga mitte õigusriik.Mitteomanik sai endale korteri või kogu maja nn.omaniku majast EVP-de eest nagu nõuka aegsetes majad elanud üürilised,aga täiesti tühjade käteta jäi omaniku välja ilmumisel üürilised ,kes olid seal hoidnud korras korterit ja seega kujunes paljudele Omandireform ruleti mängimiseks. Samuti tuleks kehtestada tagasiulatuvalt mingi piirmäär üürilistele kui paljude EVP-de eest oli õigus erastada korter kasvõi näit.3 toaline korter aga mitte 7-8 toalist või suurt maja ja ülejäänud osas maksab maja saanud mitte omanikuna vaid üürilisena elanud ,kui õnnelikult ruletti läbi saanud uus omanik turu hinna oma maja või suurkorteri eest ja saadud raha eest saavad korteri sundüürilised. Eesti meeleheite olukorra nende sundüürilistega tekitas tolleaegse reformiministri L.Hänni suutmatus lugeda Eesti riigi varasid ,kes ei hoidnud eesmärki,et igale kodanikule peab jääma katus pea peale ei oleks tohtinud lubada tekkida olukorda,kus nn.reformi läbi kaotas elamise eakas korralik ja lojaalne tööinimene.

Põrsakari. Mida teate teie aususest. Te ju vaid vaatate , kuidas penskareid oma 500-tega tillitada ja riigi vara röövida saate. Aus tulevik tuleb siis , kui oma tiblast riigikogulase Belõi tagasi kutsute ja lõpetate linna risustamise lollide projektidega.

Eestlased võivad vist selle omandireformiga üksteise peale karjuma jäädagi! Sundüürnikud, raevus hirmust ja vihast oma seadusliku kodu kaotamise eest, olukorras kus nende seaduslikult saadud kodudega teatud poliitiline seltskond hasartses meeleolus poliitiliste otsuste läbi mingit veidrat õnnemängu mängib. Kõikki sundüürnike ilma igasuguse vastutustunde ja põhjenduseta endisteks kommunistideks ja NKVD-lasteks sõimab. Teine pool hirmus ja paratamatus ebakindluses ajaloolise objektiivsuse ees, teades vääramatut fakti, et 1991.a. ei saanud keegi ega mitte kuidagi tagastada mitte kellelegi enam 1941.aasta vara (ja liiatigi veel võlgu mitte arvestades). Iga normaalse demokraatliku riigi tsiviil- ja asjaõiguse loogika välistaks sellise "õigusjärgseks omanikuks saamise" õiguspärasuse jalamaid. Võib-olla on kogu selles asjas parimaks vahemeheks see objektiivne teadmine, et mitte ükski teine riik Euroopas pole omale niisugust "õiglust" ja niisugust Omandireformi lubanud. Ei tea, kas nad on siis meist nii palju rumalamad? või vajaks meie arusaam õiglusest ja seaduslikkusest natuke korrigeerimist?

Kui üks inimene on veendunud, et temal on õigus saada endale vara, mida ta kunagi ostnud ei ole ja mida eelmine omanik talle kunagi kinkinud ei ole ja kui ta on sama veendunud et teised inimesed samasugust kingitust ei vääri, sest sattusid elama valesse kohta, siis on see inimene KOMMUNIST hoolimata oma erakondlikust kuuluvusest. Kui üks inimene treib seaduse, mis soosib teda ennast ja NKVDlasi, kes hõivasid teiste vara, hävitades omanike suguseltsi täielikult, siis see inimene on ise ka võrdväärne NKVDlasega. Üürnikke lihtsalt üürnik olemise pärast pole keegi ei siin ega kusagil mujal halvustanud ja sundüürnike õigust saada teistega võrdne osa riigivarast pole ka keegi eitanud. Eestlased oleks omandireformi palju õiglasemalt lahendanud kui nende hulgas oleks olnud vähem neid, kes ainult oma korteri või suvilakrundi erastamisest unistasid. Selliste inimeste ahnus viis uppi reformide põhiosa ja ei luba mõistlikult lahendada ka sundüürnike õnnetust. Teiegi jutust on selgesti tunda, et kui Teie erastamisunistus oleks täitunud, siis oleks Eesti maapealne paradiis ja ORAS kõige õiglasem seadus maailmas, Euroopast rääkimata.