Teatud (suur)ärimehed, kes on vajalikul hetkel miljoneid teeninud kipuvad ikka "arvamusliidriteks" tükkima. Mõned on koguni poliitkasse roninud (Seli, Mõis, Palts, Taal...). Teised targutavad eemalt, nt Vähi, Sõõrumaa, Kilk, ... Kruuda näide on vist kõige muljetavaldavam! Mõni hoiab ka targu suu kinni. Kui toetad erakondi, miks mitte õilis tegu, kuid samas täiesti vastandlike erakondi üheaegselt, siis on juba korruptsiooni mik asjal juures.
Lähtume edaspidi emerituse seisukohast, et on vaja "head diktaatorit", jõuamegi sinna, et häda on ajanud ka suhteliselt arukad inimesed lolli juttu ajama pannud.
OK läheneme loominguliselt Rooma vabariigis sai senat anda konsulile diktaatori volitused, kuni hädaoht läbi oli. Ei ole kindel, aga vist oli Sulla see, kes neist ei loobunud, edasi tuli juba väikese vaheajaga poolkeiser Caesar (st keiser)...
Demokraatia häda on see, et pead kellegiga (koalitsioonipartnerid, valijad ...) arvestama. Kuna Eestis on permanentne valimisperiood kogu aeg, hädapärast pooleaastase hingetõmbeajaga, siis tegelikult kriis saab ainult süveneda. Siiski olen valmis sellega leppima, et elu on s...t, kui mulle jagab jaburaid käske gauleiter Jaanus Mutli või Elmar Sepp.

Ari Välja peaks vist pöörduma Lemme Krimmi poole. Tema on just õige inimene, kellega ülemaailmse valitsemise (Vabamüürlaste maailmavalitsus) üle arutleda.
Ülemaailmne finantskriis mõjutab kaudselt kõike. Mõju ulatub paraku ka tehasteni väikestes linnades, mis tuleneb globaalsest tarbimise vähenemisest (tehase toodangule on vähem tellijaid ning hinnatundlikkus on suurem). Laenubuum tekitas inflatsiooni, mis omakorda põhjustas palgaralli. Viimane kätkeb endas suurt probleemi tehasele väikeses linnas, kuna suurenevad kulud kergitavad omahinda. Tegemist on väga laiaulatusliku ning sügava probleemiga, mis mõjutab kõike meie ümber.
Süüdlaste otsimisest on täna vähe kasu. Kui ehk, siis vaid niipalju, et tehtud vigu analüüsida ning üritada neid tulevikus vältida.