Urmasele "Venemaa astus välja Nõukogude Liidust 12 juunil 1990 . Nõus, kuid ehk Urmas vastab kes siis olid need venelased Pihkva dessantdiviis kes Eestisse sõitsid augustis 1991 a. kui iseseisvunud Venemaa sõdurid --siis kas seda võtta " sõjakuulutamisena" isesisvunud Venemaa poolt ? Need sõdurid olid kindlalt kõik Venemaa kodanikud ! Ja kuidas lugupeetud Urmas seletab mulle seda fakti ,et vene tankid väljusid "baasidelepinkut" rikkudes oma asukohast Paldiskist ja okupeerisid Tallinna Eesti Wabariigi pealinna ,samalajal "täiendavad " vene sõjaväeosad teised tähtsamad Eesti linnad . Kui see pole okupatsioon -siis kuidas oskad seda teisiti nimetada ? "nagaani toru" kuklas oli Päts nõus rääkima mida tahes ja allakirjutama millele tahes . Kuid sellised allkirjad on ÕIGUSTÜHISED mis väljapressitud ähvardustega . Kogu maailm tunnustab praegu balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt . Lausa naeruväärne ,et leidub veel selliseid kes räägivad Eesti "VABATAHTLIKU" Nõukogude Liitu astumisest . Siin on tegu kas idioodi või provokaatoriga .

Kui siin mõne pläägutaja kirjutisi loed,siis tekkib mõte,et milleks sellisele sitapeale üldse ajaloost rääkida?On teised,kelle kirjutisi lugedes kaldud arvama,et neil pole lood korras ajaarvestusega ja nad arvavad,et möödas on juba 100 aastat ning nemad on ainsad,kes sellel 1991 aastal toimunust midagi mäletavad ja et nüüd juba võib pasandada mida iganes.Arvestades iibe langust,siis jutupaunikud ärge unustage,et neist 1991 aasta sündmusi mäletab veel pea pool Eesti elanikkonnast ja saastajalugu on veel liiga vara kirjutama hakata.

Ikka ja jälle küsin: miks süüdistab muigaja Vilniuse veresauna korraldamises tollast Leedu siseministrit?

Ka Pihkva õhudessantdiviis allus ainult Nõukogude Liidu keskvalitsusele, mitte aga selle liiduvabariikidele nagu Eesti Vabariik või Vene NFSV

Kes see tark arvas ,et Pihkva õhudessant diviis ei allunutki Venemaale !? --- aga miks nad siis Jeltsini käsu peale kohe Eestist lahkusid kui nad Venemaale ei allunud ??

lugege korralikult teid huvitavatel teemadel ilmuvad lood läbi ja püüdke oma peaga samuti kaasa mõelda. Ei tasu uskuda kõike kommentaaridesse kirjutatud, sest seda teevad sagely elukutselides provokaatorid, kes saavad selleks õpetust, juhendust ja ilmselt isegi palka rikastest parteikontoritest.

Täpselt. Mõelge oma peaga ja kasutage mõistust, kontrollige fakte ja te leiate, et kommentaarides on tõtt rohkem kui mingisuguses kesknädala üllitises.

Üldiselt on kummaline, et kesksektikummardajad näitavad tihtipeale ennast idiootidena. Mis sunnib neid seda tegema? Või ....

to Ants
Jaanuaris 1991, kui sõjavägi hõivas Vilniuse telekeskuse, sõitis Vene NFSV president Jeltsin Tallinna. Seal kirjutati alla mitmele leppele Eesti, Läti ja Leeduga.
See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.
Sel perioodil, kui Gorbatšov oli aresti all, võtsid paljud kindralid isesisvalt otsuseid vastu.
Näiteks kindralid Lebed ja Kobets teatasid, et nemad lahkuvad üleliidulisest alluvusest ja tulevad üle Vene NFSV poolele. Pihkva õhudessantdiviis lahkus Eestist vastavalt Gorbatšovi korraldusele, kes tänu Jeltsini tegutsemisele Moskvas sai Foroselt korraldusi andma hakata.

ei saa aru, mis sellel KN lool viga on? Keegi süüdistab autorit mingites räigetes vigades, aga millistes ikkagi?

http://www.eesti.ca/kui-vaadata-kaasaegse-soja-rindetuupe-siis-mingit-taasiseseisvumist-pole-olnudki/article37196

Taasiseseisvumisaja üleminekuvalitsuse peaminister 1990–1992

http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=27715
Tiit Made: Eesti Komitee ei olnud vedur, vaid pidur.

19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu.
http://www.pealinn.ee/index.php?pid=132&nid=7754&lang=5&jsback=1

1991. aasta 20. augustil toimusid Leningradis ja Moskvas suured miitingud ГКЧП vastu.
Samal päeval pidid Kasastan, Valgevene, Usbekistan, Tadžikistan ja Venemaa allkirjastama uue liidulepingu, mis aga jäi ära. Venemaa oli deklareerinud enda iseseisvust juba 1990. aasta 12. juunil ja polnud liidulepingust huvitatud, pealegi, milleks jagada oma loodusrikkusi teistega! Las ostavad turuhinnaga!

20. august ehk edgaripäev kuulutati vaatamata nn isamaaliste erakondade vastuseisule riiklikuks pühaks aastal 1998.

21.08.91 Teletornis toimunu
http://www.levira.ee/dyna/site/696est.html

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/usa-viimane-suursaadik-noukogude-liidus-keeldus-augustiputsi-telesaates-osalemast.d?id=55626420
USA viimane suursaadik Nõukogude Liidus Jack Matlock keeldus osa võtmast 1991. aasta augustiputšile pühendatud telesaate lindistusest.
Matlock märgib ka, et saatesse ei ole kutsutud uurijaid, kes putšiga tegelesid. Kutsutute hulgas ei ole endise suursaadiku sõnul ka Gavriil Popovi, kellel oli informatsioon plaanitava riigipöörde kohta. „Teie saate osalejate hulgas on kõige järgi otsustades üks riigipöörde organiseerinud grupi liige (Jazov) ja mitmed Jeltsini kaastöötajad, kellest kaks reetsid ta 1993. aastal, tegutsedes selgelt ebaseaduslikult. Kus on aga need, kes seisid lähedal Gorbatšovile ja kellelt võib oodata vähem tendentslikku käsitlust tollaste sündmuste kohta?“ küsis Matlock telekanali NTV esindajatelt.

ttp://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15279
Tõsiasi on, et Eesti pagulasorganisatsioonide toetatud Eesti Komitee ei suutnud korraldada ühtegi üldrahvalikku vabadusüritust või koguda rahvast mõnele suurele avalikule okupatsioonivastasele meeleavaldusele. Eesti Kongressi juhtivad tegelased hoopiski tulid koos Kogani ja Lebedeviga, koos interliikujatega 15. mail 1990 Toompea lossi esisele platsile meelt avaldama Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse vastu.

http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13615

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu välispoliitiline tegevus 1990–1992
Ülo Nugis
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja 1990–1992, Riigikogu liige 1992–2003 ja esimees 1992–1995

Eesti Komiteel puudus mandaat

Lõpetuseks ei saa jätta peatumata Eesti Komitee omaaegsel rivaalitsemisel ülemnõukoguga ning selle ühiskondlik-poliitilise institutsiooni liidrite siiani jätkuvatel katsetel ületähtsustada Eesti Kongressi ja Eesti Komitee rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.
Minult on korduvalt küsitud, miks polnud enne 20. augustit 1991 midagi kuulda Eesti Komitee liidrite kontaktiotsingutest Nõukogude Liidu liidritega, et läbi rääkida Eesti iseseisvumise tingimuste ja ajakava üle. Samuti ei olnud midagi kuulda Eesti Komitee esindajate ametlikust kutsumisest mainekate rahvusvaheliste organisatsioonide foorumitele, kus käsitleti Balti riikide lahkulöömist Nõukogude Liidust. Võib-olla oleksid Eesti Komitee liidrid olnud igati valmis saatma oma läbirääkimisdelegatsioone Moskvasse, Washingtoni, Pariisi, Brüsselisse ja kuhu iganes, kuid rahvusvahelises plaanis polnud nad mitte keegi. Eesti Komitee inimesi ei tuntud ega respekteeritud välismaal, nagu respekteeriti ülemnõukogu liikmeid. Eesti Kongressi liikmetel puudus seadusandlik mandaat. Nad hoopis boikoteerisid ülemnõukogu valimisi ja mängisid end sellega ise auti.

Eesti Komitee jäi selgelt alla ka Rahvarindele, mille tegevus äratas rahvusvaheliselt palju suuremat tähelepanu ning mille ridadest kasvasid välja paljud tollased ülemnõukogu ja Eesti valitsuse liikmed. Kui Eesti Komiteel oligi mingi roll Eesti välissuhtluse korraldamisel, siis oli selleks kontaktide loomine pagulaseestlastega ning nende huvide esindamine Eesti sisepoliitikas. Kuid ka ülemnõukogul olid pagulaseestlastega head kontaktid. Rahvusvahelises plaanis olid väliseestlased ja nende organisatsioonid hoopis mõjukamad tegijad kui Eesti Kongress ja Eesti Komitee.
Kokkuvõttes oli ülemnõukogu üks ja ainus riigiõiguslik organ, kelle otsustustel oli rahvusvaheliselt aktsepteeritud jõudu ning need tagasid iseseisvuse taastamise. Mis tahes teised institutsioonid ja rahvaliikumised poleks saanud Eesti iseseisvust taastada ja teda Nõukogude Liidu koosseisust rahumeelselt ja verevalamiseta välja tuua.
Mitmetel rahvusvahelistel kohtumistel on hiljem muidugi avaldatud imestust, et kuidas ikkagi ülemnõukogu sadakond poliitiliselt mitte eriti kogenud inimest suutsid nii operatiivselt orienteeruda Nõukogude Liidus kujunenud olukorras, võtta vastu Eesti riiki taastavaid seadusi ning selle kõrval arendada intensiivset välissuhtlust. Tagantjärele võib muidugi nii küsida, kuid 17–18 aastat tagasi polnud kellelgi mõtteski niisuguse küsimusega välja tulla. Meid kannustas eesti rahva üks ja ainus soov ning tahtmine – taas vabaks rahvaks saada. See sisendas tegevusiha ja entusiasmi ning sundis jätma tähelepanuta personaalsed repressioonid, mis võinuks Eesti iseseisvaks hääletanud 69 ülemnõukogu liiget sündmuste halbade stsenaariumide arenemise korral ohustada.