alljärgnevalt mõned Oskar Rütli mälestused ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist:

„K. Pätsi hakati nüüd erakondade ringkondades diktaatoriks nimetama. Tartus selle vaimu mehed ei tahtnud K. Pätsi nime suhugi võtta, juba seda kuuldes sattusid nad vihahoogu. ... Rahvas aga ei pannud erakondasid palju tähelegi. Selleks olid rahval ka omad põhjused.... Oli küll palju vabadussõjalasi ja nende toetajaid, kes küll K. Pätsi toimingutega rahul ei olnud, aga mingil tingimusel ei soovinud erakondade võimulepääsemist, endisi lehmakauplemisi Riigikogus ja alalisi valitsuskriise. Selles asjas oli rahvas K. Pätsi poolel. Ka oli majanduslik seisukord riigis palju paranenud, võrreldes 1931.-1933. aastatega. ... või ja liha leidsid välisturul mõõduka hinnaga ostjaid. ... Tööpuudus kadus ja riigil ei olnud enam tarvis töötatöölistele suuri summasid maksta. Lisaks sellele oli valitsus stabiilne ja võis asjadesse ja töösse süveneda. Teda ei ähvardanud mingi kriis. Ta võis kindla käega riigiasju korraldada, tööstuse ja kaubanduse alal määrusi anda ja tootmist suurendada. Iseäranis võeti valitsuse tähelepanu alla põllumajandus, karjakasvatamine ja karjasaaduste müük. Sellel alal saavutati häid tulemusi.
Kõik need asjaolud mõjusid rahva meeleolu pääle rahustavalt. Valitsuse pääle vaadati sõbralikult ja K. Pätsi toimingutega oldi rahul. Õige on vanasõna, et söönud koer ei urise. Rahval oli tööd ja oli ka leiba."

http://vapsid.weebly.com/paumltsi-diktatuur.html#.WKgAqoGLTcs

Konstantin Päts loovutas 21. juulil igati rahumeelselt oma ameti Johannes Varesele, kutsudes rahvast üles valitsust igakülgselt toetama. Oma viimases ametlikult avaldatud pöördumises Eesti rahva poole ütles Päts: „Ühtlasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mida ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks”. President Päts ütles seda 21. juulil 1940. aastal.
President Päts lahkus Eestist erivagunis ja Leninigradis korraldas kohalik parteiaktiiv talle vastuvõtubanketi..
Pätsi ei arreteeritud ega pandud vangilaagrisse. Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel.
Aastal 1953 saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri:
"Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri seltsimees Konstantin Pätsi pidamisele Eestis."
Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest seltsimees Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud.
Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.
Kui poleks puhkenud sõda, oleks K. Pätsi autasustatud Lenini ordeniga. V. Molotovi poolt olid vajalikud ettevalmistused juba tehtud.
Päts ja Stalin olid samaaegselt aastal 1910 Peterburi Krestõ vanglas.
Päts oli ajalehe "Teataja" vastutava toimetajana avaldanud aastal 1905 sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutseid, mille eest ta algselt koguni surma mõisteti ja oli sunnitud välismaale põgenema nagu paljud bolševike juhidki.
Stalin oli vahistatud kui Peterburi bolševike ajalehe "Pravda" toimetaja.

„personaalpensinäri“ meenutatud K. Pätsi pöördumine Eesti kodanike poole suhtuda täie usaldusega oma asetäitja kõikidesse sammudesse pärineb tegelikult tema viimasest käskkirjast nr 175, antud 21.07.1940., millega ta pani ise maha oma volitused vabariigi presidendina, andes need ülesanded üle J. Varesele. Nii et osaliselt oli tegemist ka tavalise viisakusvormeliga. Kuid isegi selline sõnastus uut võimu ei rahuldanud. „Riigi Teataja“, milles see avaldati, trükikojast kaugemale ei jõudnud. Nõukogulased ei võta armuande, võis nende käitumisest välja lugeda.

Millega seletada K. Pätsi tegutsemislaadi alates lisavägede saabumisest kuni 21.07.1940?
Tuleb arvestada, et muutunud rahvusvahelises olukorras, pärast Inglise-Saksa mereväekokkuleppe sõlmimisest, millega kontroll Läänemere üle anti saksalastele ehk siis alates 1935ndatest hakati Eestis tasapisi silma heitma uuele kasvavale suurjõule Euroopas millega seoses võib mainida mitmeid saksa sõjalaevade visiite Tallinna, Saksa maavägede staabiülemat F. Halderit Eesti-Vene piiril, Abwehr`i ülem admiral Canaris külastusi jmt. Ühesõnaga, Pätsi arvates oli vaid aja küsimus, kui sakslased siit venelased välja peksavad, nii et järele neist jääb vaid sinine suits. Nagu teame, laias laastus nii ka läks, kuigi see võttis Pätsi arvatust kauem aega. Seni aga, kuni sakslased polnud veel tulnud, tuli võimalikult valutult täita kõik NLiidu nõudmised.
See oli arukas strateegia mõningate teisejärguliste liialdustega mille üle täna hea irvitada.

1905nda aasta revolutsioon oli aga toore tsarismuse reformimisele suunatud käärimine rõhuga maa-küsimusel – teemal, mis nii Pätsile kui tulevasele põllumeeste erakonna juhile kui kogu Eesti maarahvale kindlasti kallis oli; revolutsioonist mõjutatud isevalitsus andiski Oktoobrimanifestiga kodanikele mõningad demokraatlikud vabadused, seadusandliku duuma, kuhu ka Eesti ala kubermangudest saadikuid valima hakati ning tekitas uusi poliitilisi parteisid (nagu kadetid ja oktobristid Venemaal); osavõtt 1905nda aasta revolutsioonist tähendas kuulumist ühiskonna uuendusmeelse osa avangardis

Lugupeetavad otse loomulikult võib iga poliitilise tegelase suhtes võtta teat seisukoht ja igaühel on selleks õigus. Samas peame lähtuma faktidest - sisuliselt Konstantin Päts oli vahi all ja seda ilmselt koheselt Andrei Ždanovi saabumisel Tallinna 19. juunil. Ilmselt selle eest hoolitses teat üksus NKVD liinis kes ka Johann Laidoneri kureeris. Kuidas see kõik vormistati teema omaette - kõik pidi toimuma igati korrektselt teat protokolli järgides. Võimaldati viibimine Kadriorus ja Kloostrimetsa talus kuni siis spetsvaguniga Ufaasse saatmiseni. Laidoner koos abikaasaga Pensasse. Loomulikult võib väita, et kuni Saksa-Nõukogude sõjapuhkemiseni Päts ja Laidoner olid nn vabakäigu mehed kuid tegelikult olid nad NKVD pideva jälgimise all ja sisuliselt vangid, tõsi mitte otseselt halbades tingimustes. Sõja puhkemisel Päts vangistati, samuti Laidoner abikaasaga. Vangistati ka poeg Viktor ja tema abikaasa ning Pätsi teenijanna. Viktori mõlemad pojad lastekodusse...selle perekonna saatus vägagi traagiline. Täpselt nii nagu paljudel teistel. Teat erand olevat tehtud poeg Leole, vähemalt uurimustes on seda väidetud. Kes siis suutis pageda ilmselt Soome ja siis Rootsi. Lihtsalt asjaolude selgitamiseks, Pätsi tegevus on teema omaette.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aidi-vallik-kaljulaid-on-asunud-presidendi-sumbolit-lammutama?id=77273620

President Kersti Kaljulaidi otsus loobuda kiriklikust ametisseõnnistamisest ja keelduda Konstantin Pätsi monumendi avamisest on presidentuuri kui sümboli lammutamine ning see võib viia presidendi rolli ümbermõtestamisele.

Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui Saksamaal erinevaid sõja – ja luurekoole või kursuseid lõpetanud ohvitserid eesotsas sõjaväeluure juhi kolonel Richard Maasinguga said juhtivatele ametikohtadele.

1936. aasta 14. novembril algas kindral Reegi ja kolonel Maasingu kaks nädalat kestnud salajane visiit Saksamaale. Sõlmitud kokkulepe andis Saksamaale õiguse kasutada Eesti territooriumi Nõukogude Liidu vastasteks sõjalisteks operatsiooonideks. Saksa pool andis garantii, et Eesti iseseisvust ei likvideerita ja Saksa väed lahkuvad peale sõjalise operatsiooni lõppemist.
(Rahva Hääl, 25. mai 1937, Norras. Brodovski päevik 2.01.1937)

27. aprillil 1937 autasustati Abwehri juht Wilhelm Canarist Eesti Kotkaristi II klassiga. Aastast 1939 töötas Canaris aga Inglise luure kasuks ja inglased edastasid ka NLiidule vajalikku infot Baltikumis toimuva kohta.

1937. aasta 3. detsembril teatas sõjaväeluure juht kolonel Richard Maasing Briti sõjaväeatašee Westile, et Saksamaa on teatanud valmisolekust garanteerida Eesti iseseisvus, mitte aga Läti ja Leedu oma.

1938. aasta märtsis enne Memeli piirkonna okupeerimist teatas Saksamaa esindaja, et Balti riikide erapooletus eelseisvas sõjas on „undenkbar“ ja soovitas Leedul langetada otsus – „entweder – oder“, lisades, et Eesti on selle küsimuse juba lahendanud positiivselt.

1938. aasta 27. septembri Itaalia Tallinna saadiku memo Rooma.
Eesti, Läti ja Poola on valmis võtma enda peale Saksamaa kaitsmise, kui Nõukogude Liit peaks ründama Saksamaad läbi Balti riikide.
1938. aasta detsembri keskel kohtus Maasing Saksa mereväeatašee Boniniga.
Otsustati, et Eesti ja Soome püüavad säilitada näilist neutraliteeti, et vältida Nõukogude enneaegset rünnakut, samas peab ajakirjanduses vältima Saksa vastaseid avaldusi.
Maasing ei pidanud Rootsist saabuvat abi millekski: vabamüürlaste keskus, kust põhjasugulase maski varjus destruktiivsed sotsialistlikud ideed Balti riikidesse levivad.

15.06.1939 “The News Review”: natsionaalsotsid näevad Eestile vaadates juba riiki, mis on nii poliitiliselt kui ka majanduslikult nende pihus.

Kui mitu korda sa seda haiget möla siia juba toksinud oled? Viiskümmend tuleb vist ära...

Huvitav asjaolu selgub riigikontrolör Karl Soonpää kirjapandust 28. aprillil 1940, kui ta koos president Konstantin Pätsi ja Saksamaa saadiku Hans Frohweiniga ühte söögilauda oli sattunud. Nimelt rääkis president Päts lauavestluses, et pärast ilmasõda sünnib ühine Euroopa. «Praegune sõda loob vist Euroopa ümber – Pan-Euroopa suunas. Väikesed riigid näevad, et neutraliteedikinnitused ei suuda midagi päästa – ainult Union.»

Suur-Soome idee populaarseim versioon oli ühendada Soomega piirnevad alad, kus elasid soomlased ja karjalased. Mõned idee pooldajad lisasid ka Ingerimaa, Eesti, Põhja-Finnmargi ja Tornio jõe oru.
Suur-Soome idee pooldaja Eestis oli Konstantin Päts, kes tegi korduvalt ettepanekuid Eesti-Soome ühisriigi loomiseks.

Dr. Hjalmar Mäe kirjutas oma memuaarides, et kõik oli 1940. aasta juunis vaid päevade või isegi juhuse küsimus. Rohkem ei täpsustata.
Nõukogude allikad teatavad, et Balti riigid astusid 12. juunil sisuliselt sõtta NLiidu vastu.
Selle tõttu kehtestas NLiit 1940. aasta 14. juunil Baltikumis õhu - ja mereblokaadi, sest 15. juunile oli väidetavalt planeeritud riigipöörded Balti riikides samal ajal toimuvate spordifestivalide varjus, mille tulemusena võimule tulnud jõud pöördunuks Saksamaa poole abi saamiseks.

_Venelased teavad hästi oma positsiooni nõrkust, mis ilmnes viimati 2015. aastal, kui Ühendriigid täpsustasid oma teoreetilist hinnangut 75 aastat tagasi toimunule_

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite USA ja NSV Liidu vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994).
See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Okupatsiooni eeltingimuseks on sõjategevus riikide vahel ja ka pagulasvalitsuse saab moodustada vaid sõja olukorras. Sõjategevust Eesti ja NLiidu vahel aga ei olnud.
Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.
USA president George Bush teatas veel 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps. („Päevaleht” 24.09.1991).
USA lähtus Teheran – Jalta konverentside otsustest, mille järgi kuulus Baltikum nõukogude mõjusfääri.
USA keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918 vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.
1918. aasta 17. juuli USA – Jaapani ühismemorandumis teatatakse, et Nõukogude Venemaa poliitika ja territoriaalne suveräniteet jääb puutumatuks.
1918. aasta 17. oktoobril Wiliam L. Soundersi kiri USA presidendile Wilsonile: kommunism on Venemaa jaoks parim riigikord. Toetati Trotskit, Pöögelmanni & Co.
http://www.reformation.org/wall-st-bolshevik-rev.html
http://www.paksplace.com/skull&bones.htm

Pärast vabadussõdalaste kõrvaldamist poliitikast otsustas Eesti kaitsevägede staap 1935. aasta septembris luua sidemeid Abwehriga, et alustada luurealast koostööd Nõukogude Liidu vastu. Ei ole selge, kas algatus tuli Eesti või Saksamaa poolelt.
1936. aasta mais saabus Canaris Eestisse eraviisilisele külaskäigule, kus ta kohtus ülemjuhataja Johan Laidoneri, staabiülem Nikolai Reegi ja sõjaväeluure ülema Richard Maasinguga.
Kohtumisel lepiti kokku sõjalise teabe vahetamises. Samuti pidi Abwehr varustama Eestit tehniliste vahenditega.
Abwehri huvitas Nõukogude Liidu transpordisüsteem. Abwehr rajas Eestisse luurekeskuse Grupp 6514. Eesti ja Königsbergi Abwehr II sideagendiks oli Andrei von Uexküll.

1940. aastal oli rahvusvahelises õiguses okupatsiooni mõiste hoopis teine.
Selle järgi toimus okupatsioon vaid tingimusel, et okupant haarab sõjaliselt okupandi territooriumi või osa sellest ning kehtestab seal sõjalise administratsiooni võimu (klassikaline näide: Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944, Nõukogude-Briti okupatsioon Iraanis II maailmasõja ajal).
Eesti liideti Nõukogude Liidu poolt lepingute, mitte sõjaga. Eesti valitsus nõustus vägede paigutamisega ilma mingite protestideta, J. Vares sai ju peaministriks Pätsi dekreediga ning Riigivolikogu, mis esitas palve Nõukogude Liitu astumiseks, valimised kuulutati välja Pätsi dekreediga, sõjavägi relvitustati Laidoneri käsuga jne.
Eesti Wabariik oli Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks, seoses liitumisega NLiiduga.
Seega, Rahvasteliit tunnustas Eesti NSV-d Eesti Wabariigi õigusjärglasena.
Kui EW pagulaspoliitikud üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud.

19. nov.1919.a. "Daily Herald": Me kontrollime Baltikumi, Soomet ja Poolat. Nende riikide iseseisvus on mõistagi vaid tinglik. Mitte ükski neist ei saa teha midagi ilma meie nõusolekuta. Sealsed valitsused olid võõra poliitika objektideks, mitte aga subjektideks, mida kasutati suurriikide omavahelistes poliitilistes mängudes.

1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule ja selle salaprotokollile, mis kohustas Eestit koordineerima NLiidu vastaste kaitserajatiste ehitamise Saksamaaga.

1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile.

Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning NLiidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik NLiidu esitatud nõudmised, oli allakirjastamiseks valmis.
Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles: Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud.
Euroopa suurriigid said Londonist salastatud teate: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." (vt. Documents on British Foreign Polici 1919-1939, Vol.VI, ss. 764-782.)

1939. aasta 15. – 18. august: NLiidu, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväesinduste kohtumine Moskvas. Arutati olukorda, mida teha, et vältida Saksamaa kallaletungi NLiidule läbi Poola ja Baltikumi.

NSV Liidu suursaadik telegrafeerib 9.oktoobril 1939 Londonist Moskvasse:
" First Lord of the Admiralty Churchill lähtub seisukohast, mida ta kaitses ka varem, et tänapäeval ei põrku Inglismaa ja NSVLiidu huvid kusagil kokku. Samuti pole Inglismaal alust vastu vaielda NSV Liidu tegevusele Baltikumis. Muidugi võivad mõned sentimentaalsed liberaalid ja leiboristid valada pisaraid seoses "Vene protektoraadiga" Eesti ja Läti üle, kuid sellesse ei saa suhtuda tõsiselt. Churchill mõistab suurepäraselt, et NSV Liit peab olema Balti mere idakalda peremeheks."

http://www.eesti.ca/n-liidu-ja-laaneriikide-salajane-koostoopakt/article37185

to nemo 2017-02-16 00:30:06

Aastail 1917 - 18 oli Nõukogude Venemaa hümniks Suure Prantsuse revolutsiooni hümn "Marseljees". Hiljem aastani 1944 aga Prantsuse Kommuuni hümn "Internatsionaal".

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=32592
Jurjevi off-shore – kas Eesti kaasaegse ühiskonna sünnitrauma?

http://www.postimees.ee/1396447/tartu-rahu-tegi-eestist-bol-evike-kullapesula
Kullavihm meelitas Tallinna avantüriste ja aferiste igast maailma otsast, siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui «rahvusvahelist kloaaki».

http://pseudology.org/Bank/Balt-off_shore.htm
Punane lord.

http://uueduudised.ee/varia/satiir/kalle-malberg-patsi-monument-adaverre/
Kui Eesti riik oli kogu rahva pingutusena täisjõu kätte saanud märgati äkki, et Harju Pangas liigub palju bolševike verist raha ning riigijuht Päts on ühtäkki verivaenlaste naftasündikaadi jurist ja konsultant.

http://www.postimees.ee/2021245/paetsi-ringkond-laenas-tuehjaks-vabadussoja-jaergse-eesti-panga
On tähelepanuväärne, et 1920. aastatel töötas Eesti majanduse läände pööramisele vastu sama poliitikute grupp, kes järgmisel kümnendil pidurdasid ka Eesti krooni hädavajalikku devalveerimist ning osutusid hiljem autokraatliku režiimi tuumikuks - Konstantin Päts, Johan Laidoner, Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) ja August Jürman.

_Kirjutan siia, kuna tsensuuri tõttu ei saa Postimehes vastata E. N. Krossile, kes kaitseb Konstantin Pätsi täna (7.02.) eriti moskvalikult ehk sõna fašism demagoogilise ülepruukimisega ja ründab inetult president Kersti Kaljulaidi._

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=21754
25. septembril 2013 a. nõudis Eerik-Niiles Kross venekeelse Postimehe online-väljaandes, et Tallinnas olgu eesti, inglise ja vene keel võrdses kasutuses. Pealkiri on sõnastatud kogu IRL-i nimel - „IRL: Tallinnas peab olema kolm kohalikku keelt - eesti, vene ja inglise".

http://www.ohtuleht.ee/406865
Erik-Niiles Kross: Savisaar on venemeelne kaabakas!

Kuidas eesti keel sai Tallinna linnas ametlikuks töökeeleks
Roheline Pealinn 24. aprill 2015

1917. aasta 6. augustil toimunud Tallinna volikogu valimistel võitsid vasakpoolsed.
Volikogu esimeheks sai enamlane Jaan Anvelt, aseesimeheks esseer Jakob Ümarik ja linnapeaks enamlane Voldemar Vöölmann. Tuli otsustada 101 liikmelise volikogu töökeel. Vasakpoolsed hääletasid eesti keele, parempoolsed eesotsas Konstantin Pätsiga aga vene keele poolt.
Ka Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska tsirkulaar sätestas töökeelena vene keele.

Rootsi sotsialistide häälekandja “Aftonbladet”, 14.11.1994: EL-i puhul on tegemist trotskistliku idee teostumisega.
USAst koos Hans Pöögelmanniga saabunud “permanentse revolutsiooni” pooldaja Lev Trotski oli juba 1917. aasta oktoobris sel teemal sõna võtnud. Nõukogude Liidus nimetati ka teatud sioniste trotskistideks.
Hitleril oli kava teha III Reichi auaarialasest sefard Trotskist võidu korral Venemaa asevalitseja. See näitab sedagi, et neil olid ühed ja samad peremehed.
http://tayni.info/20140/

http://balder.org/judea/Richard-Coudenhove-Kalergi-Practical-Idealism-Vienna-1925.php

http://blog.balder.org/?p=404
Coudenhove-Kalergi, credits the Jews with most of the European civilizations philosophical and humanistic attainments, and literally states that: 'Europe has been conquered religiously by Jews'.
Europeans are described as slave people who damaged 'the spiritual master race', always jealous of the Jews, therefore eternally seeking to exterminate them.
Then there is Coudenhove-Kalergi's vision of the future population of Europe as 'A Eurasian-Negroid race of the future, similar in its outward appearance to the Ancient Egyptians', and his odd ideas about breeding useful races.

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/akadeemia-nr-1-pingelisest-ajaloost.d?id=67582904
Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid.

http://en.wikipedia.org/wiki/Percentages_agreement
Üks Stalini – Churchilli saladokument mõjusfääridest Euroopas.

https://www.youtube.com/watch?v=Xez4g4hol7w
Hardi Tiidus - Viis kupleed Teise maailmasõja teemadel.

Kõikidel siin kommenteerijatel on õigus, millest nähtub, kui vastuoluline isik oli Päts. Muide, ajaloolased otsivad siiani Eesti Pangast enne sõda kadunud raha Euroopa pankadest, kuhu Päts olevat meie rahaga tahtnud kindlustada omale muretut elu.
Päts juba tsaari ajal tegi koostööd venelastega (juutidega), saades neilt raha ja see kestis kuni 2.M.Sõjani.
Olid tal nüüd teened Eesti Vabariigi loomisel, eks seda uurivad välja ajaloolased. Ta oli küll meie esimene president, aga sama vastuoluline isik, nagu ka L.Meri (KGB ristitud nimega agent Nikolajev).
Eestlased on üldse väga lojaalsed oma võimule. Sellepärast ehk ongi nii palju erinevaid mälestusi Pätsust. Mõni lapsena mäletas, kuidas ta pead silitas neil (nagu Lenin) ja küsis, kuidas te elati. Muidugi kena mälestus. Eks ajalugu tuleb ikka loogiliselt võtta, toetudes reaalsetele sündmustele.
Mis nüüd NSVLiidu valitsusse ja üldse nn.kommunistidesse puutub, siis vaadates Poliitbüroo koosseisu, näeb seal põhiliselt juute. Ka Jeltsin oli juut ja tema ministrikesd olid kõik juudid. Gulagidesse olid põhiliselt pandud venelased.
Putin oli see, kes puhastas valitsuse juutidest, kes koos Jeltsiniga armutult varastasid vene rahvast.
Ka Lennart Mere ema oli juut, Ilvese ema oli juut, praeguse presidendi abikaasa on juut. Juudid valitsevad tegelikult tervet maailma. Ukraina oligarhid, eesotsas Porošenkoga on kõik juudid, kelle taskuid ka meie loll riik täidab tänu suurtele valedele.

NATO vägede ülemjuhataja Kosovos kindral Weseli Clark tunnistas CNN-i saates juulis 1999: "Moodsas Euroopas pole homogeensetel rahvusriikidel kohta. See oli XIX sajandi idee, XXI sajandil aga viljeleme me multikulturalismi, rajades multietnilisi riike."
http://whitegenocideproject.com/about-white-genocide/
Seega on õige suund Euroopa Ühendriikide loomine.