Näiteks ainsa vabamüürlaste organisatsioonina tegutses Saksamaal Hitleri ajal sionistide B´nai B´rith.
Kuigi sioniste pooldas vaid mõni protsent Saksamaa juute, said just nemad õiguse esindada sealset juudi kogukonda! Juudi ajalehtedest jäi Saksamaal ainsana ilmuma vaid sionistlik "Jüdische Rundschau".
Nüüd mõistavad B´nai B´rithi allorganisatsioonid ADL, Wiesenthali keskus jt hukka eestlaste samalaadse tegevuse.
http://kultuur.elu.ee/ke483_friedman.htm
Viini ülemrabi Moishe Ayre Friedman: "Põhiline süü holokausti eest lasub sionistidel!"
http://www.lastsuperpower.net/docs/nzccontents
http://www.rusprav.org/2008/September/CollaborationWithNazis.html
Natsid - sionistid....

http://regnum.ru/news/polit/1322786.html
Поддерживаемый МИД России Русский конгресс Аргентины увековечил нацистских коллаборационистов и предателей.
http://www.scepsis.ru/library/id_1400.html
Памятник нацистам в Москве.
Гельмут фон Паннвиц (1898 – 1947) – группенфюрер (генерал-лейтенант) СС.
Краснов Петр Николаевич – один из руководителей Белого движения.
Султан Келеч-Гирей – князь, генерал –майор Белой армии, эмигрант.
Шкуро Андрей Григорьевич – генерал-лейтенант Белой армии.

See peaks Boriss Kovaljovi jaoks olema igati soliidne algallikas.

Цезарь Солодарь.
Темная завеса
Москва; "Молодая гвардия" 1982
http://www.kulichki.com/moshkow/POLITOLOG/solodar2.txt

Запроданные нацистам
Вспомним 1933 год. В нацистский Берлин приезжает X. Арлозоров, один из видных деятелей набиравшего тогда силу Еврейского агентства -
пресловутого Сохнута. Он, заведующий политическим отделом агентства, привозит план организованного вывоза еврейского населения из Германии в Палестину. И фашистские власти с некоторыми поправками утверждают
такой план. Ведь это помогло задобрить зарубежных еврейских капиталистов, угрожавших им экономическим бойкотом.
Планы сионистской колонизации Палестины уже тогда предусматривали изгнание коренного арабского населения и насильственного захвата его наиболее плодородных земель еврейскими колонистами.

Каинова печать
Кастнеровский комитет "спасения" выдал гестаповцам мужественных парашютистов.
--
Английские колониальные власти, обнаружив на пароходе оружие с клеймом заводов "третьего рейха", запретили пассажирам "Патрии" высадку в подмандатной Палестине и приказали капитану отвести судно к острову Маврикия.
В ночь на 25 ноября 1940 года молодчики из террористической службы "Игумене-Лемех" по заданию тайной разведки "Хагана" (так
назывались вооруженные силы сионистских колонизаторов в Палестине) пустили ко дну "Патрию". Пароход унес с собой в пучину более двухсот
человеческих жизней.

Шестиконечная звезда на мундирах полицаев

ответвлением львовского юденрата стала "служба порядка" - еврейская полиция "дистрикта Галиция". Форменные фуражки семисот с
лишним полицейских были увенчаны шестиконечной звездой с буквами "ЮОЛ", что означало "Юдише орднунг Лемберг" - "еврейский порядок
Львова". Безотчетно распоряжаясь подведомственной им тюрьмой для евреев и стараясь любой ценой выслужиться перед начальниками зондеркоманд, сионистские полицаи с помощью массивных резиновых палок
наводили угодный оккупантам "порядок" среди еврейского населения Львова.
Завершая далеко не полный рассказ о тесном сотрудничестве сионистского юденрата и его полицаев с гитлеровскими оккупантами во
Львове, сошлюсь на обнаруженный в архиве доклад начальника СС и полиции группенфюрера Катцмана. Он рад был доложить начальству, что в "дистрикте Галиция" к 23 июня 1943 года "все еврейские жилые районы очищены".

Seega tehti Galiitsia piirkond ebasobivatest juutidest nö judenfreiks sionistide endi kätega!

Hellol soovitan luurekoolis loengutest mitte puududa ja vähem õlut juua. Teie pingutused eestlasi kroaatide ja väikevenelastega võrdväärsete juudivihkajatena kujutada on Eesti pinnal haletsusväärsed. Veelgi totakam on Teie põhjendus "Tšehhi põrgu" kohta. 1945 aasta tšehhid ei teadnud eestlastest mitte midagi, kuid nad vihkasid sakslasi (just etnilisi sakslasi, mitte niivõrd natse) ja Saksa mundris inimene oli nende silmis eelkõige sakslane. Juute ja mustlasi ei sallinud enamik tšehhe siis ja ei salli tänapäevani. Eestis elavate eestlaste ja venelaste suhted on lausa eeskujulikud, kui võrrelda seda Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastevahelise "vennaliku sõprusega". See ei tulene mitte siinsete elanike kaasasündinud paremusest, vaid sellest, et tegelikult meil pole erilisi probleeme ja minevikustki pole kmmalgi rahvusel teineteise tervikuna vihkamiseks midagi võtta. Tšehhide kombel tervet naaberrahvast ja lausa omakandimehi saatana sigitisteks pidamist pole siin maanurgas kunagi olnud.

See on tõsi ,et tšehhid ei teadnud eestlastest mittemidagi ja vastupidi kui eestlastel õnnestus tšehhidele selgeks teha ,et nad ei ole mittesakslased vaid eestlased suhtuti neisse leebemalt kui saksarahvusest sõjavangitesse . Olenes milliste tšehhide kätte sõjavangi sattuti . Sellest on palju raamatuid kirjutatud -lugege .

Okupatsioon ja kollaborandid 2010.a.
Veider on lugeda kuidas jõutakse lõpmatuseni oma viha ning sappi valada 1939.-1949.a sündmustele Eestis ja keegi ei näe Eesti tänast 2010.a majanduslikku kolonisatsiooni ja eestlastest kollaborante multinatsionaalsete firmade teenistuses.
Justkui Eesti oleks täna vaba sõltumatu iseseisev riik ja ise otsustab oma elu ja saatust. Kui viimast väidet tõena võetakse siis on tegu kas juhmi ja lapsiku mitteteadliku idealistiga,
Mis ma tahan öelda? Ikka seda , et kollaborante - mahamüüljaid on täna PALJU enam kui 1940. või 1945.a Eestis. Aga see teid ei eruta. Tuhnige minevikus edasi! Pimedad on pimedad!

Mis need kollid-laborandid Teilt jälle ära müüsid? Kui jälle auto rooli ja piduripedaali, siis ilmselt istusite tahaistmele. Mitu korda Te McDonaldsi teenindajaid juba multinatsidega kokkumängus süüdistanud olete? Kas Teie olete see, kes paneelikasse kuivkäimla ehitas, kuna eestimaist WC-potti ei leidnud? Kas iseseisev on ainult see, kes kodumaisest lepast prill-laual istub? Ja erutub?

to Teine Jaan (to hello) 2010-09-20 15:52:21

1960.aastal laulupeole tulnud tšehhi lauljad tundsid ära Ralf Gerretsi, kes oli tulnud rongkäiku vaatama. Tšehhid olid olnud Eestis II maailmasõja ajal koonduslaagris, kus neid represseeris ka gestaapolane Ralf Gerrets.

ÜRO sotsiaal- ja humanitaarküsimuste komitee toetuse saanud resolutsioon mõistab hukka Waffen-SSi ülistamise ja natsismiga võitlejate mälestusmärkide hävitamise.
Resolutsiooni täispealkiri on "Rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia nüüdisaegsete vormide ja nendega seotud vaenu õhutamist soodustavate tegevuste lubamatusest".
ÜRO väljendab suurt muret organisatsiooni Waffen-SS natsistliku tegevuse ja endiste liikmete ülistamise pärast, sealhulgas mälestusmärkide avamise ja natsistliku mineviku, natsisliku liikumise ja neonatsismi ülistamiseks korradatavate avalike demonstratsioonide kaudu," seisab resolutsioonis. Samamoodi mõistab resolutsioon hukka katsed nimetada rahvusliku vabastusliikumise kangelasteks inimesi, kes tegid koostööd natsionaalsotsialistidega ja võitlesid Hitleri-vastase koalitsiooni vastu.

Näiteks eestlaste politseipataljon nr 36 osales Poolas - Valgevenes Nowogrodeki ja Zdžiecioli mahalaskmistes, politseipataljonid nr. 37 ja 38 Vilniuse ja Riia getodes. Sealsed elanikud veeti Eestisse Vaivara stammlaagrisse ja sealt juba edasi.
Eestlastest ja lätlastest koosnenud politseipataljon "Ostland" tegutses Ukrainas. Lvivis koos ukrainlastest koosnenud pataljoniga "Nachtigall". Žitomiris hävitati sünagoogid ja hiljem laagerdati pikalt Babije Jari koonduslaagri juures. Just "Ostlandi" pataljoni eestlased panid aluse okupatsiooniväeosale "Eesti Leegion" Poolas Debnicas ja nendest moodustati juba rindeväeosa pataljon "Narwa", mis saadeti Ukrainasse tagasi.
Velikie Luki all üle tulnud eestlased saadeti politseipataljoni nr. 287, mis tegeles vangilaagrite valvamisega Eestis, ka Kloogal. Eestis oli tollal 160 erinevat kinnipidamiskohta, neist 60 tsiviilisikutele.
Pihkva oblast oli aga Eesti ja Läti Julgeolekupolitsei ja SD alaline tegevuspiirkonda. Seal hukkus sõja ajal 350 000 inimest ja oma osa on siin ka eestlastel ja lätlastel.

to Esimene Jaan 2010-09-20 19:46:26

Põhiline osa 20. SS - Diviisi koosseisust ei sattunudki tšehhide kätte, vaid andis end ümberpiiratuna Praha lähedal 8. mail Punaarmeele vangi.

Juba "Mein Kampfis" kirjutas Hitler, et Saksamaa peab laienema muistsete ristirüütlite teekondade suunas.
1933. aasta 5. oktoobri "Die literarische Welt" teatas: "Kui mingi lause on maksev Ida jaoks, siis kõlab see nii: alguses olid sakslased!... Ta rahvad, olgu lätlased, eestlased, leedukad, poolakad; tšehhid, jugoslavlased või rumeenlased - on saanud ja arenenud selleks, mis nad on, tänu sõltuvusele ja suhtlemisele üldsaksa maailmaga."
Samas ajakirjanumbris soovitab K. Seidelmann artiklis "Välispropaganda" hakata Lääne - Euroopale püsivamalt pähe taguma mõtet Saksamaa kolonisatsiooni vältimatusest Baltikumis, et Lääne sümpaatia ei kuuluks põrmugi enam väikestele orirahvastele ja nende tühistele liialdatud pretensioonidele olla sõltumatud.
Kuni 1934. aasta diktatuuri ja tsensuuri kehtestamiseni Eestis tõid ka Eesti lehed ära sarnaseid natside jultunud avaldusi.
Nürnbergi protsessil avalikustatud Ameerika süüdistuse dokument tõi päevavalgele, et juba 1941. aasta 2. aprillil oli III Reichi üks ideolooge ja peaokultist, Tallinnast pärit Alfred Rosenberg langetanud Balti riikide suhtes surmaotsuse: "Nende maade suhtes on küsimus selge, et neist saavad tulevikus Saksa maad ja rassiliselt paindlikumad elemendid assimileeruvad... Tuleb suunata suur hulk saksa talupoegi kolonistidena neisse maadesse... Võimalik, et selleks võivad küsimusse tulla Volgamaa sakslased... Me võime veel koloniseerida taanlasi, norralasi, hollandlasi ja pärast sõja võidukat lõppu ka inglasi. Niisiis võib Baltimaad ühe või paari inimpõlve jooksul liita Saksamaa külge uue Saksa territooriumina.

1941. aasta 22. septembril esitas Inglismaa Soomele noodi, milles nõuti sõjategevuse lõpetamist NL-i vastu ja taandumist 1940. aasta Talvesõjaga määratud piiridesse.

Järjest huvitavamaks läheb. Kirjutavad nii laia teadmistega persoonid, kes pakuvad kuhjade viisi linke kust iga asjast huvitatu saaks end harida kui ka mingid seinapraost kiljuvad prussakad kes joodiku järjekindlusega jauravad oma päheõpitud mantrat küll SS pataljonidest, küll politseipataljonidest kes olevat ei tea kus ja keda küll valvanud, küll sadade tuhandete kaupa maha lasknud - küllap neil prussakatel kratsivad hinge nende endi VERETÖÖD siin ja seal ja selle kratsimise rahustuseks jaurataksegi igasugust põheõpitud loba. Needsamad PLÄTRAJAD võiks(kui nad vaid viitsiks või julgeks) läbilugeda osakesegi siinesitatud linkidest ja nad saaks teada toonaste sündmuste tagamaad ja niiditõmbajad - aga mis neil sellest - nemad teevad oma PÜHA ÜRITUST - plätravad terviseks sest seda neilt oodatakse ja loodetakse ...

Maragratt to 18.11.2008.Teie mõtes siis on OK mäletada Pastarnaki ja teisi punaseid mõrtsukaid?!!!

Ralf Gerrets polnud gestapolane ja Kalevi-Liival töötas ta raamatupidajana. Nagu enamik laagriteenistujaid ei tahtnud temagi rindele minna ja mingi tagalatöö tundus esialgu hea võimalusena. ....Kuni selgus , millega tegemist. Ralf oli pärit kadakasaksa perest, kuid abielus eestlannaga ja arvatavasti seetõttu ei läinud 1939 koos lähisugulastega "nach Vaterland". Kuid Saksa kodakondsuse ta võttis ja seega ei läinud ta Saksa väkke vabatahtlikult nagu eestlased enne 1944.a. suurt moppi, vaid kutsealusena. Ta vanem vend oli Saksamaal sõjaväkke võetuna surnud kopsuhaigusesse ja nooremat venda oli tabanud sama saatus juba 16 aastasena. Seega oli tal alust kaevikusõduri elu karta. Kultuuriliselt oli Saksa kodanik R.Gerrets baltisakslane, kelle hulgas sarnaselt eestlastele antisemitism ei olnud levinud . Ja miks oleks rassipuhtuse teooriad pidanud huvitama noort meest, kelle perekonnanimi oli pärit Hispaania mustlasest lamburilt. Kui keegi väga tahab tõestada, et Ralf, erinevalt oma teistest sugulastest oli antisemiit, siis võib ta midagi ehk leida tema ja ta isa raamatupidaja elukutsest ning vanema venna ebaõnnestunud katsetest ärimaailmas. Erinevalt tavalisest Eesti elanikust oli neil juutidega palju rohkem kokkupuuteid. Kuid samas teadsid nad tavainimestest paremini, et eesti juudid jagunesid kaheks väga erinevaks ja omavahel vaenutsevaks kogukonnaks. Heebrea keelt pooldavad juudid olid väga eestisõbralikud ja riigitruud ning üldiselt ka üsna jõukad ning haritud. Kommunistlikud vaated olid populaarsed vaid mõnede jidišikeelsete juudi perekondade hulgas ja sealt võrsusid enamus kurikuulsaks saanud punavõimude kollaborante. Gerretsid teadsid, et punajuudid kiusasid eelkõige heebreakeelseid rikkaid juute, mitte eestlasi ja seega on väheusutav, et isegi 1940-41 aasta sündmused võisid Ralf Gerretsist antisemiidi teha. On saatuse iroonia, et kõige kuulsamaks"eesti natsikurjategijaks" on saanud kadakasaksa perest Saksa kodanik, kes püüdis Suur-Saksamaa suurtest üritustest kõrvale hoida. Oleks ta jäänud Eesti kodanikuks ja 1940-41 sündmustest ajendatuna püüdnud kommunistlikku suurriiki hävitada, nagu vabatahtlikult relvaga Nõukogude Liidu vastu sõdinud eestlased, siis oleks ta võib-olla langenud Sinimägedes või elanud rahulikult kõrge eani mõne ameerika suurfirma raamatupidaja heast pensionist.

Küsimus landesknechti käest.Sa kirjutad,et kui julmad olid 36 ja 37 pataljoni mehed!Kas sa isiklikult tunned mehi,kes teenisid nendes pataljonides või sa ainult kirjutad mida sa oled lugenud punaste ajaloost?Kui vana sa olid 1945.aastal?Nüüd vähe selgitust.Minu vanem vend teenis 36ndas pataljonis ja ta sai endale TEISE KLASSI RAUD RISTI!Ta ei teeninud seda vangilaagride valvamise eest ta teenis selle oma vapruse eest.Kui ma kohtasin teda ,kui ta tuli tagasi Stalingradi rindelt siis ma ei tunnud teda ära.Iga sakslane kes tänavapeal vastu tuli sai vastu nina.Ma tahtsin teada miks?ta ainult ütles selle eest,mida nad Stalingradi ligital tegid.Ta palju rohkem ei rääkinud.Mis puutub 37nd pataljonisse siis selle pataljoni juht oli üks tubli Eesti ohvitser ja kui rinne purunes ta andis oma meestele valiku,kas jääda Eestisse või minna vastu tundmatu tulevikule.Üks kuulus punane eestlasest verekoer ajas majorit taga-major sai haavata ja laskis endale kuuli pähe-tibla sõdur laskis mojori tütrele kuuli näkku.Ja see on üks minevik,mille osavõtnute read vähenevad iga päevaga.Ka teiesugused kaovad ühel päeval ja järgijääb haisev minevik!

Õiged tsitaadid ja neist teeb iga mõistusega olend järelduse, et eestlased, lätlased, slovakid, soomlased ja enamik mittesaksa rahvaid sõdisid sakslastega koos Punase Venemaa vastu mitte natsismist, antisemitismist või russofoobiast ajendatuna. Mitte Suur-Saksamaa üritus vaid terveid rahvaid ja kogu maailma haritlasi hävitada ihkava Punase Diktatuuri kukutamine oli nende sihiks. Ja kõigil neil oma kodumaa päästmise nimel sõdivail meestel oli hinges üsna põhjendatud lootus, et saksa kindralid kukutavad Hitleri ja natsirežiimi. Mida tundnuks need mehed, kui nemad oleks relva haaramise asemel metsa varjunud ja Hitler oleks tapetud 1944 a. suvel, kuid Punavägi oleks jõudnud selleks ajaks juba Eesti ja Läti vallutada? Samas lootust, et Stalinile tehakse atendaat, polnud mingisugust või kui oligi, siis oleks see tähendanud vaid diktaatori asendamist samasuguse julmuriga ja veel suurema maailmavallutamisest unistajaga.
Seda teavad hästi ka Rein Ruutsoo ja teised punaprofessorid, kes eestlaste ja lätlaste laimamisega oma igapäevast leiba teenivad.

Viie Saksa okupatsiooniaasta jooksul tapeti Prantsusmaal 441 660 prantsuse kodanikku. Pärast õiendati omakorda arveid Vichy režiimi pooldajatega ja vähemalt 500 000 tapeti ilma igasuguse kohtu otsuseta.
Itaalias represseeriti 1.milj. fašisti, kellest 300 000 lasti maha ilma kohtu otsuseta kohapeal.
Ka Jugoslaavias hävitas Tito enamuse sakslastega koostööd teinud tšetnikutest.
Kokku hävitasid antifad Läänes sedasi 2 milj. inimest, 20 000 saksa last tapeti gaasiga, enne kui hakkati ka mingitest seadustest kinni pidama.