Kui tahetakse minna mööda õigusorganitest, siis polegi midagi teha, kui karjuda ja sõimata, et kõik teised on lollid. Kui puudub otsus, mida protesteerida, siis ei saagi ju keegi lillegi liigutada. Tainapead!

Oma asjaajamiste tulemuse ja kogemuste põhjal võin öelda, et praeguselt Eesti Vabariigilt maa tagasisaamise ainukeseks võimaluseks on see ise tagasi võtta. Eesti Vabariik ei ole endale võtnud mingit kohustust õigusjärgsetele omanikele nende maid tagastada, vaid otse vastupidi, väiksemagi inimliku eksimuse või valvsuse kaotamise puhul on omandan7ud silmapilgutamatagi võõra vara ja tituleerinud õigusjärgse omaniku oma varadest loobunuks. Kuidas üleüldse endise Eesti Vabariigiaegsed kinnistud riigi omaks said ja kuritegeliku reformimise alla sattusid-siiani selgusetu. Õiguskantsleri haledatest kombineeritud aiaaugust vastustest võib ainult lugeda, et rahvalt vägivaldselt ära võetud ja natsionaliseeritud maad jäävad praeguse Eesti Vabariigi omandisse ja kõik. Võõra kinnisvara ülevõtmine on pikk ja keeruline protsess, aga mitte praeguse Eesti Vabariigi jaoks. Kuigi natsionaliseerimise dekreet kuulutati õigustühiseks, ei tähendavat see seda, et muutuksid omandisuhted õigusvastaselt võõrandatud varale. Tegemist on tõesti Nõukogude võimu järjepidevusest Eestis, sest kehtima jäi okupatsioonivõimude 23.07.1940.a. maade natsionaliseerimise dekreet.Veelgi pidulikum on õiguskantsleri vastus, et Eesti Vabariigil ei lasugi kohustusi ennistada endiste omanike ja nende õigusjärgsete pärijate õigussuhteid muutmata kujul, sest kontinuiteet toimib koos actus contrarius"e doktriiniga ja nende koostoime on nii tugev, et Eesti Vabariigil on täielik õigus omastada võõras vara ja seda hakata reformima, niisuguse suurepärase reformiga nagu seda on -MAAREFORM. Et seda kõike siiski tehti, siis olid inimesed sundkorras sunnitud omad varad ja maad usaldama riigi korraldusse, kes võttis aga omale isetegevuse korras õiguse lajatada ultimaatum üheaastaseks avaldamiseks, restitutsioonist loobumiseks ja tsiviliseeritud euroopa omandiõiguse normidest mittekinnipidamiseks, kus nõudeõigus omandile kaob 10 aastaga. Samuti puudub õigus agressiooni käigus röövitud vara kasutamine oma hüveks. Võin samuti öelda, et ametnikud on omavahel mestis, kohtusüsteem on naerukoht ja sedustes puudub loogika, mõistus ja südametunnistus. Kuidas muidu on järsku meie perekonnale üle saja aasta kuulunud kinnistu sattunud praeguse Eesti Vabariigi omandisse ja õigusjärgne omanik oleks nagu oma teadmata ja nagu viimane nõdrameelne sellest vabatahtlikult loobunud.Seadused, millega sellist teguviisi on õigustada püütud ei ole midagi muud olnud mõistsevastased seaduste nikastamised.

Kinnistud kõik arhiivis kirjas, sealt saab vaadata täpselt, kelledele kinnistud kuuluvad. Omandiõigust saab minu teadmiste kohaselt rohkem kui 10 aastat taastada. Teema pakub mulle huvi, andke rohkem informatsiooni kaotsi läinud kinnistu kohta. Kus asub?

Kinnistu mere ääres Kakumäel. Ei oleks küll elus uskunud, et Eesti Vabariik nii nahaalselt ja labaselt võõra vara kallale läheb. Tohutu rahaahnus. Pole ime, et meid mujal maailmas juba kohtlaseks peetakse. Nendel inimestel, kellede käes võim ei anna enam üldse aru, mis teevad, mõistuseta valetajad, keerutajad, kuritegelikud elajad.

Kas siis kõik Eesti ametnikud on sulid juba selle pärast et nad ametnikud on? Ametnikud on üks osa sellest samast Eesti rahvast ja peegelpilt kogu ühiskonnast. See, et üks või teine ametnik kellega teil kokku on tulnud puutuda suli on või, et ta teile ei meeldi, ei tee kõigist ametnikest vargaid ja pätte. Aga ebaausaid vallaametnikke saab kõige lihtsamalt tööle panna või lahti lasta vallavolikogu. Nii et mõelge järgi keda te valimistel toetate.