Praegune president Ilves sai peaaegu muidu Toompeal korteri omanikuks. On võimatu, et särav sovetoloog ja kommunismi mädapaisete asjatundja poleks kapitalismist tulnuna taibanud, et Eestis tasuta kingituste nõutamine ja kiire edasimüük pole riskivaba ettevõtmine. Selle alla turuhinna sooritet tehingu lahkamine võiks olla Ilvese värskeltasutet mälu insituudi üks esimesi proovikivisid. On paradoks, et kommunismivastane ise talitas kommunistide põhimõtte järgi – igaühele vastavalt tema vajadustele. Pole ka usutav, et lääne kinnisvara omanikul Ilvesel poleks olnud usku, et NATO ja ELi poole tüürivas Eestis võiks kunagi kinnisvara väärtus kasvada, kui ta odavat korterit nõudis. Eelnev imestus kehtib juhul, kui tegu polnud teeseldud tehinguga mõnele kohalikule prominendile nimetet majas suurema korteripinna saamiseks, kus Ilvesel olnuks täita tankistiroll. Kuid seda imelikuma ja küsitavamana tunduks tankisti asumine praegusel riigipeatoolil. Ilves kui nüüdseks prominentseim erastaja võiks eeskuju andva þestina hüvitada sümboolse erastamishinna ja tollase turuhinna vahe. Ei muuda ju tehingu olemust clintonlik väide – ma ei hinganud narkotsi sisse –, et ma küll ostsin, kuid pole elanud selles korteris.

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4. Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts. Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija“ kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne. Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu. Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga. Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.

et siinsed kommunistlikud hääletorud ka ise oma plärinast ära ei tüdine ega neil iiveldus peale ei tule... T. H. Ilves on Eesti Vabnariigi iseseisvuse heaks rohkem ära teinud kui Teie ja teietaoliste ilkumine on suutnud mahalammutada ja see teid vaevabki, haletsusväärsed intrigandid. Aga teenige palehigis oma leivakõrvast edasi, iga´üks teeb seda mida tema oskused ja eetika lubavad...

et sina, arno, ka ise oma lehest lehte käivatest, rumaluseni mõttetutest, kommentaaridest ei tüdine. Selline mõttetu mulin on surmigav ja keegi ei võta sinu jama ammu enam tõsiselt.

arnole - seekord ei ole tegemist "teietaoliste ilkumisega", vaid tõsiste faktidega. Saanuks nii tõsiste rikkumistega hakkama näiteks Elmar Sepp, oleks teda juba 15 aastat mööda tribunale jooksutatud. Nii, et oleme võrdsed, aga keegi on võrdsem.

See vabadusest plärisenud raadiojaam, kus Ilves töötas, ei rääkinud kunagi Teherani ja Jalta kokkulepetest Baltikumi kohta! Ei räägitud Balti riikidest ka teistel teemadel. Näiteks kuidas lõpetasid Balti riigid Rahvaste Liidus ja miks ÜRO loomise ajal USA -s 1945. aastal baltlasi jutule ei võetud. Keelatud teema oli ka Katyn. Venekeelseid saateid tegid trotskistid. See kommunismiharu ei saanud Venemaal võimule ja seetõttu vihkas nõukogude võimu. Vene valgekaartlased, kasakad ja kapitalistid olid toetanud Hitlerit ja neid sellistesse raadiojaamadesse ei lastud.

Peaminister Tiit Vähi langemisele andis tõuke asjaolu, et ta erastas seadusvastaselt oma tütrele kahetoalise korteri Liivalaia tänaval Hansapanga peakorteri lähikonnas. Sellest puhkenud skandaal avalikustas paarsada ülimalt kahtlast korteritehingut vanalinnas, millega seostusid Vähi ja omaaegne linnapea Jaak Tamm koos abilistega. Peaminister Mart Siimann elas Roosikrantsi tänavas kahetoalises korteris ning otsustas 25 000 krooniga oma elamistingimusi parandada, ostes Müürivahe tänaval 1995. aastal rohkem kui poole seitsmetoalisest korterist. Ost tehti Siimanni sugulaselt, kes oli pinna hankimisel osavalt kilbina kasutanud 84aastast vanamemme. Odavalt saadud pinna remontimine käis aga Siimannile ta enda sõnul üle jõu ning ta müüs poolmuidu saadud pinna poolteisemiljonilise vahekasuga kohe edasi.

teile tegelike korterisahkerdajate avalikustamisel.

Eesti Vabariik valmistub tähistama oma 90. aastapäeva. Pidulike sündmuste haripunktis, veebruaris-märtsis toimub Tallinna Kunstihoones EKL-i aastanäitus, mis kannab pealkirja „Vabaduse väljak“(22.02-30.03.2008). See käsitleb omandireformiga kaasnenud UUE ÜLEKOHTU teemat. Kaks kunstnikku, Marko Mäetamm ja Anu Juurak on võtnud nõuks teha näitusele ühise töö, mis kujutab ELAVA INIMESE KEELES võimu- ja omandisuhteid - ehk tuua näitusele sundüürnike teema.

LOOD MART LAARI MAJAGA. Eesti kinnisvaraturgu ja eriti just omandireformiga seatud tehinguid iseloomustavad lõputud "käkid". Pidevalt selgub, et kui tegu pole just kriminaalsete asjadega rikastumise nimel, siis eetikast ja euroopalikust moraalist on asi kaugel. Kuid isegi sellel kaugeltki mitte eetilisel ja puhtal taustal eraldub "käkkide" seas Mart Laari maja soetamine. Juhtum nr 1. Mart Laari maja Ao 3 (endine kinnistu nr 860) kuulus Maksimilian Hans Eduard Juurik'ule, sündinud 3. novembril 1886, Pärnumaal Kaarli vallas. Vanahärra raputas sõjaajal Eestimaa tolmu jalgadelt ja meie käsutuses olnud andmetel pole rohkem Eestis käinud ning puhkab ammu Rootsimaa mullas. Ao 3 sundüürnikele kinnitati algul, et mehel pärijaid pole. Siis ilmub välja Marie-Alvine Juurik, sündinud 1890 Viljandimaal (kust juhuslikult on pärit ka Mart Laar), kes tunnistatakse endise omaniku õeks. Seejärel saab maja pärijaks tema poeg Ülo Taliga. Pabereid, mis tõendaksid, et M.-A. Juurik on endise majaomaniku õde, leida ei õnnestunud. Ka oli Tallinna Pühavaimu kogudusest kadunud just selle aasta materjalid, mil M.-A Juurik abiellus (pidi nagu abielluma?) A. Gerbersoniga (hilisem Taliga). Siit küsimus - kas üldse oligi kedagi, keda lugeda maja Ao 3 seaduslikuks pärijaks? Hästi pika staaþiga ümbruse elanikud ei mäleta, et majaomanikul oleks olnud õde Juhtum nr 2. Ao 3 esmavõõrandamisel esindas Ü. Taligat Maie Rakso, endine Rakvere valla vanem. Maie Rakso käitumist ja tema volitusi esindada invaliidist Ü. Taliga't on ajakirjanduses juba kajastatud, tõstes üles küsimuse, kas volitused olid seaduslikud või ei. Asi on kohtus, kohtuotsus oli veel hiljuti tegemata. Ajakirjanduse andmeil on küsimus selles, kas volitus esindada Ü. Taligat oli seaduslik või ei. Samuti on ajakirjanduses avaldatud arvamusi, et Ü. Taligal oli veel teisi maju tagasi saada. Juhtum nr 3. M. Rakso müüs volikirja alusel elamu 500 000 krooni eest (13.02.1997). Juba 27.02.1998 on pool (NB! mitte terve, vaid 1/2) elamut edasi müüdud 1 350 000 krooni eest ja veerand 600 000 krooni eest. Naabrite ütluste kohaselt erilisi töid seal vahepeal ei tehtud. Küsimus: kas müügihind ei olnud mitte palju suurem kui 500000? Ü. Taliga ei olnud ilmselt võimeline asju kontrollima... Juhtum nr 4. Elamu ostavad kolm sundüürnikku (Rätsep, Norman ja Sundatova), igaüks ligikaudu ¼ . Ei lähe kuigi palju aega, vaid üks kuu ja kolm päeva (30.03.1998) ning üürnikud müüvad oma osad sama hinnaga tagasi ja kolivad väga nigelatesse oludesse. (Eriti Norman). Kummaline, eks ole? Juhtum nr 5. Sundüürnike toetamiseks annab riik EVP laene. 3/4 Ao 3-st müüdi 1 950 000 krooni eest. Sundüürnikel oli võimalik võtta ca 1 250 000 krooni EVP laenu. Tagasi tuli maksta reaalselt 1/3 ehk ca 412 000 (EVP hind oli sel ajal 33 senti kroon). Riik sai kahju ca 800 000 krooni. Keegi aga võitis... Juhtum nr 6. Majast pool maksis 1 350 000 krooni. Mart Laar on aga selle ostnud 800 000 krooniga. Kas keegi oli tõesti nii loll, et loobus rohkem kui poolest miljonist kroonist? Kas aukartusest Mart Laari isiku ees? Või liikusid lisaks ametlikule ostusummale kusagil veel mõned rahad, soodustused, hankekonkursside võitmised jne. Esinedes Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni ees 11.03.2002, Mart Laar igatahes seda eitas. Ju siis müüja lasi ennast lihtsalt alt tõmmata. Juhtum nr 7. Maja ostja oli juba teada ja tehing käigus, kui viimased sundüürnikud pidid Ao 3-st lahkuma. Nagu juba öeldud, nigelatesse tingimustesse. Mart Laar väitis Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis, et see pole tema asi, kuna tema ei olnud veel lõplikult omanik. Juhtum nr 8 Korruptsioonivastase komisjoni istung veel käis, kui M. Laar oli juba jõudnud anda raadiole Vaba Euroopa intervjuu, et ta vastused olid suurepärased ja mingit korruptsioonikahtlust temal enam pole. Järgmine päev sekundeerisid sellele mõned Isamaaliidu õukonnalehed. Öeldes, et Laar andis "ammendavad vastused". Lõviosa neist ammendavatest vastustest kõlas: "ei tea". Ainus, mida Laar teadis, oli maja ostusumma ja et ta võttis selleks pangalaenu. Erinevalt kõigist varasematest komisjoni ees käinutest polnud Laaril kaasas ühtegi paberit. Huvitav, mida oleksid kirjutanud need ajalehed sõna "ammendav" asemel, kui tegu oleks olnud mõne teise Eesti poliitikuga? Järgneb.

Eesti, allkirjastades aastal 1991 Helsinki 1975 kokkulepped, tunnistas end Eesti NSV õigusjärgseks ja siit lähtub ka kogu tagastamise õiguspärasus.

1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja. Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale. Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks? Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas?

Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks. Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.

Ootame kummitajalt järge! Samuti loodame, et jätkavad "segastel asjaoludel" ja "sõprusringkondlane", et tegelikud süüdlased ka avalikustatud saaksid.