Eesti ühiskonnas viimastel nädalatel nii palju kirgi kütnud Tõnismäe Pronkssõduri probleemile mõeldes ja sellele lahendusi otsides on mulle ikka ja jälle meenunud üks pooleteise aasta tagune artikkel: TÕNU VIRVE: Pronksmehe saladus (Eesti Päevaleht, 20.12.2004) (http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=281057)... Pean märkima, et kui veel mõnda aega tagasi tundus mulle selles kirjutises välja pakutud idee ehk pisut raskesti teostatavana, siis mida aeg edasi, seda arvestatavamaks on see ettepanek minu meelest muutunud. Nimelt tuli mulle ühel hetkel mõte, et see idee oleks realiseeritav ühe, esmapilgul ehk üsnagi primitiivsena tunduva võtte abil - olemasoleva kuju võiks KOPEERIDA ning paigaldada nõnda saadud figuur monumendi teisel küljel asuvasse nišši. Nii nagu kunstnik Tõnu Virve on ette pannud. Täpsemalt öeldes tähendab see niisiis seda, et kopeerima peaks muidugi sõduri kui inimese - tema pea, käed, ilme, poosi, kehahoiaku, suuruse jne., - täpselt ja kuni viimase üksikasjani. Erinevad oleksid ainult detailid, ehk siis munder, saapad, üle õla heidetud relv ja paremas käes olev kiiver, mis pärineksid vastavalt Saksa poolel sõdinud meeste varustusest. Ning täieliku tasakaalu saavutamiseks peaksid ka sõdurile omistatud autasud olema sama klassi ja järgu omad nagu Punaarmees sõdinud mehe kujul. Ma ei oska küll täpselt öelda millised, aga näiteks Raudristi puhul ei tekiks vist ka poliitilise korrekstsuse probleeme, sest minu teada ei ole selle aumärgi kandmine vähemalt Eesti Entsüklopeedia andmeil ka Saksamaal keelatud - küll sellise klausliga, et alates 1957. aastast saab kanda Raudristi ainult ilma haakristi kujutiseta (Või käis see Rüütliristi kohta, kahjuks peast ei mäleta). Aga nende pisiasjadega saaks osav kunstnik ju ometi hakkama. Ma ei oska küll täpselt öelda, kuidas kunstnikud niisugusesse varianti suhtuksid, aga minu teada ei ole teadlikus kopeerimises midagi eriti taunitavat, erinevalt plagiaadist. Ja vähemalt siiani on kunstiajaloolased seda monumenti küll kunstiliselt õnnestunuks pidanud. Põhimõtteliselt võivad samaks jääda ka monumendil olevad kirjad "Teises Maailmasõjas Hukkunutele" - ühel poolel on need eesti ja vene keeles ning teisel poolel võiksid olla siis eesti ja saksa keeles. Minu meelest üsna suurepärane tulemus, ehkki ma küll ei oska öelda, mida "laiad rahvahulgad" sellest arvata võiksid. Lisaks tuleks lahendada veel ainult kogu pargi üldine kujundus ja anda monumendi mõlemale küljele sarnane perspektiiv ja vaadeldavus - nii palju kui see antud üsna kitsastes oludes võimalik. Minu meelest sobiks see kompositsioon Eesti ajalooga päris hästi. Kaks endist sõjameest jälle seljad vastamisi tööd tegemas ja oma elu elamas - ükskõik mis ka vahepeal ei juhtunud ja ükskõik milliseid raskusi ka üle elada ei tulnud. Muide, ma olen isiklikult ka selliseid mehi näinud - kaks mõnusat vanahärrat, kes olid aastakümneid koos potseppadena töötanud, kusjuures üks neist oli sõdinud Vene ja teine Saksa poolel. Ei ole neid nüüd juba aastaid näinud, vaevalt et nad enam pliite laovad, aga ehk on veel elus. Neil oleks vast küll niisugusest lahendusest hea meel.

mine palun õige p.....sse.

Mind sa sinna ei saatnud kuid ära saada inimesi sinna- kuhu ise minna ei taha.Ole viisakas.