![]() BNS pronkssõduriparteide teenistuses
oh teid küll
2007-02-21 14:43:56
Kuna Adamkus vene ega eesti keelt ei mõista ja uudist oli
vaja ju ainutl Eestile, siis sellest selline viga tehtigi.
Leedu ega inglise keeles ei saanud sellist viga teha, sest
Adamkus oleks protestima hakanud.
trussik
2007-02-25 20:37:31
Paranoia külvamine on vist KN-le peakorterist antud
ülesanne. Täna esines Adamkus TV3 uudistes, kus teatas, et
pronksjama on Eesti enda asi, st ise teavad, mis oma
monumentidega teevad. Kuna rääkis leedu keeles, siis
eeldades, et ka TV3 on "kallutatud" võis ka TV3
Adamkusele sõnad suhu panna. Nii, et uurige järgi. Üldse,
ei tasu ITAR-TASS'i baasil koostatud uudiste põhjal
"uuriva ajakirjandusega" tegeleda. Lugege neid
www.itar-tass.com ja mõtisklege. Muidugi, kui te neid
tõsiselt võtate saate mõne poliitilise vastase kohta
toredat komprat.
NB! Oluline artikkel!
2007-02-27 13:58:51
27. veebruari Eesti Päevalehes ilmus lavastaja Merle
Karusoo kirjutis "Lilled pronksist sõdurile", millega
peaksid tutvuma kõik, kes Pronkssõduri suhtes nii
vaenulikkust kui ka mõistvust tunnevad. Karusool on muu
seas öeldud: Praeguste eestimaalaste rännuteed Eestisse
algasid Gulagi arhipelaagist. Kas vaarvanemad olid
poliitilised või kriminaalid, vangid või vangivalvurid,
polegi nii tähtis. Vanavanemad olid igatahes juba Suure
Isamaasõja kangelased. Nendest alandatute ja solvatute
poegadest said Suure Isamaasõja kangelased. Suure
Isamaasõja sangarid olid NL-i pantvangid. Pantvangi
sündroomi aga iseloomustab see, et ohvrid lähevad üle
terroristide poolele; vägistatu hakkab vägistajale
õigustusi otsima. Meie rahva hulgas on mitmeid, kes võiksid
selle kohta tunnistust anda: küüditatud lapsed, kes pidid
alguses kohanema näiteks Siberi või Kasahstani võõras
keele- ja kultuurikeskkonnas; siis aga siin, Eestimaale
tagasi jõudnuna või tooduna. Me oleme vähe rääkinud neist,
kelle jaoks tagasitee oli traagiline lahtirebimine sellest,
mida oldi juba harjutud pidama koduks. Paljud keeldusid
tulemast, paljud põgenesid arhipelaagi tagasi, paljudest
said NL-i ohvitserid ja nad suunati elama teistesse
liiduvabariikidesse. Nüüdseks on neist saanud venelased.
Paljud vajasid ja mõned vajavad praegugi psühhiaatrite abi.
Just niisuguse saatusega oli suur hulk Suure Isamaasõja
sõdureid. Milline motivatsioon võiski olla meestel, kelle
ukrainlastest, soomlastest, sakslastest vanemad küüditati
näiteks Ukrainast, Ingerimaalt, Volgamaalt Siberisse ja
kelle perelt olid ära võetud kõik maad ja majad? See on
Suure Isamaasõja kangelaste lugu. Ja pole vaja kahelda, et
nad olid kangelased. Jah, nad tapsid tsiviilelanikke,
röövisid, purustasid, vägistasid mehi, naisi, lapsi ja
loomi, aga see oli sõda ja sõda ongi niisugune. Sõjas on
ainult omad ja võõrad, ja võõraste suhtes ei ole kunagi
kehtinud mingidki reeglid, ükskõik mis konventsioone me
selle kohta rahuajal sõlmime. Kes tahab sõduri üle kohut
mõista, peab enne sõtta saadetama. Sõjas pead sa tulistama
esimesena. Sõda liidab mehi rohkem kui miski muu ja miski
muu ei saa enam kunagi nii oluliseks kui see liit. Sest
sinu elu on su kaaslase kätes. Ja meest, kelle kätes on su
elu, ei kritiseerita. Kes korrakski milleski kahtles, jäi
sinnasamasse maad väetama, kus see kahtlus tekkis. Sõjast
enesest sai selle rändrahva identiteet. Selle valgusel
peaks olema arusaadav, miks Vene Föderatsiooni
noorteorganisatsiooni "Naði" liikmed identifitseerivad
end Suure Isamaasõja komissaridega. Muud enesemääratlust
nii suurel ja segipekstud ühiskonnal olla ei saagi. Kõiges
muus on nad liiga erinevad ja neid on liiga palju.
Identiteet ei ole midagi sellist, mida võib valutult võtta
või jätta. Me vajame juuri, et püsida, et mitte tühjusse
variseda, et mitte meelemõistust kaotada. Kuidas noortele
venelastele selgeks teha, et Eesti pole nende kodumaa? Siin
on nad sündinud, muud kodu pole neil olnud, seda maad nad
armastavad, selle maa eest on nad valmis sada surma
surema. Ärge selles viimases kahelge nad on kaugelt
patriootlikumad kui meie (s.t. eestlased) ise. Vanaisad
sunniti sõdima, pojad õppisid õigustama, lapselapsed on
skisofreenilises olukorras, sest nemad on meie pantvangid.
Nad kardavad, et me võtame neilt nende ainsad pidemed: vene
keele, tundmatu sõduri ja Eestimaa. Nad löövad käega ja
vajuvad põhja, tõmmates meid kaasa, või lahkuvad lääne
poole, et pääseda meist ja meie probleemidest. Vene
Föderatsiooni nad tagasi ei taha. Kui meie maal peaks
puhkema kodusõda, siis on see Eesti venelaste (kes
väljaspool Eestit nimetavad end muide eestlasteks) sõda
meie, põliseestlaste vastu. Eestimaa nimel! Mitte Vene
Föderatsiooni nimel... Niimoodi näen olukorda mina,
keskmine eestlane, kelle lähisugulaste hulgas on olnud Vene
väkke mobiliseerituid, venelaste vastu võidelnuid, ka
Velikije Luki all sakslaste poole üle põgenenuid; on
metsavendi, on küüditatuid, on meelsusvange, on üle mere
läinuid; ja kõigisse neisse surmadesse surnuid, mida tõi
kaasa Molotovi-Ribbentropi pakt. Kui minu isa oleks
hukkunud Suures Isamaasõjas, mis sest, et sõtta sunnituna,
ja olgu või oma venna käe läbi, süütaksin minagi küünla
leinava sõduri jalge ette. Iseasi, kas ma teeksin seda 9.
mail. Ja kui te minult selle võimaluse ära võtaksite,
tunneksin ma ennast väljatõugatuna. Paariana. Ma tunneksin
ennast SÜÜDI, mõistmata, milles seisneb süü.
|