Kuna Adamkus vene ega eesti keelt ei mõista ja uudist oli vaja ju ainutl Eestile, siis sellest selline viga tehtigi. Leedu ega inglise keeles ei saanud sellist viga teha, sest Adamkus oleks protestima hakanud.

Paranoia külvamine on vist KN-le peakorterist antud ülesanne. Täna esines Adamkus TV3 uudistes, kus teatas, et pronksjama on Eesti enda asi, st ise teavad, mis oma monumentidega teevad. Kuna rääkis leedu keeles, siis eeldades, et ka TV3 on "kallutatud" võis ka TV3 Adamkusele sõnad suhu panna. Nii, et uurige järgi. Üldse, ei tasu ITAR-TASS'i baasil koostatud uudiste põhjal "uuriva ajakirjandusega" tegeleda. Lugege neid www.itar-tass.com ja mõtisklege. Muidugi, kui te neid tõsiselt võtate saate mõne poliitilise vastase kohta toredat komprat.

27. veebruari Eesti Päevalehes ilmus lavastaja Merle Karusoo kirjutis "Lilled pronksist sõdurile", millega peaksid tutvuma kõik, kes Pronkssõduri suhtes nii vaenulikkust kui ka mõistvust tunnevad. Karusool on muu seas öeldud: Praeguste eestimaalaste rännuteed Eestisse algasid Gulagi arhipelaagist. Kas vaarvanemad olid poliitilised või kriminaalid, vangid või vangivalvurid, polegi nii tähtis. Vanavanemad olid igatahes juba Suure Isamaasõja kangelased. Nendest alandatute ja solvatute poegadest said Suure Isamaasõja kangelased. Suure Isamaasõja sangarid olid NL-i pantvangid. Pantvangi sündroomi aga iseloomustab see, et ohvrid lähevad üle terroristide poolele; vägistatu hakkab vägistajale õigustusi otsima. Meie rahva hulgas on mitmeid, kes võiksid selle kohta tunnistust anda: küüditatud lapsed, kes pidid alguses kohanema näiteks Siberi või Kasahstani võõras keele- ja kultuurikeskkonnas; siis aga siin, Eestimaale tagasi jõudnuna või tooduna. Me oleme vähe rääkinud neist, kelle jaoks tagasitee oli traagiline lahtirebimine sellest, mida oldi juba harjutud pidama koduks. Paljud keeldusid tulemast, paljud põgenesid arhipelaagi tagasi, paljudest said NL-i ohvitserid ja nad suunati elama teistesse liiduvabariikidesse. Nüüdseks on neist saanud venelased. Paljud vajasid ja mõned vajavad praegugi psühhiaatrite abi. Just niisuguse saatusega oli suur hulk Suure Isamaasõja sõdureid. Milline motivatsioon võiski olla meestel, kelle ukrainlastest, soomlastest, sakslastest vanemad küüditati näiteks Ukrainast, Ingerimaalt, Volgamaalt Siberisse ja kelle perelt olid ära võetud kõik maad ja majad? See on Suure Isamaasõja kangelaste lugu. Ja pole vaja kahelda, et nad olid kangelased. Jah, nad tapsid tsiviilelanikke, röövisid, purustasid, vägistasid mehi, naisi, lapsi ja loomi, aga see oli sõda ja sõda ongi niisugune. Sõjas on ainult omad ja võõrad, ja võõraste suhtes ei ole kunagi kehtinud mingidki reeglid, ükskõik mis konventsioone me selle kohta rahuajal sõlmime. Kes tahab sõduri üle kohut mõista, peab enne sõtta saadetama. Sõjas pead sa tulistama esimesena. Sõda liidab mehi rohkem kui miski muu ja miski muu ei saa enam kunagi nii oluliseks kui see liit. Sest sinu elu on su kaaslase kätes. Ja meest, kelle kätes on su elu, ei kritiseerita. Kes korrakski milleski kahtles, jäi sinnasamasse maad väetama, kus see kahtlus tekkis. Sõjast enesest sai selle rändrahva identiteet. Selle valgusel peaks olema arusaadav, miks Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni "Naði" liikmed identifitseerivad end Suure Isamaasõja komissaridega. Muud enesemääratlust nii suurel ja segipekstud ühiskonnal olla ei saagi. Kõiges muus on nad liiga erinevad ja neid on liiga palju. Identiteet ei ole midagi sellist, mida võib valutult võtta või jätta. Me vajame juuri, et püsida, et mitte tühjusse variseda, et mitte meelemõistust kaotada. Kuidas noortele venelastele selgeks teha, et Eesti pole nende kodumaa? Siin on nad sündinud, muud kodu pole neil olnud, seda maad nad armastavad, selle maa eest on nad valmis “sada surma surema”. Ärge selles viimases kahelge – nad on kaugelt patriootlikumad kui meie (s.t. eestlased) ise. Vanaisad sunniti sõdima, pojad õppisid õigustama, lapselapsed on skisofreenilises olukorras, sest nemad on meie pantvangid. Nad kardavad, et me võtame neilt nende ainsad pidemed: vene keele, tundmatu sõduri ja Eestimaa. Nad löövad käega ja vajuvad põhja, tõmmates meid kaasa, või lahkuvad lääne poole, et pääseda meist ja meie probleemidest. Vene Föderatsiooni nad tagasi ei taha. Kui meie maal peaks puhkema kodusõda, siis on see Eesti venelaste (kes väljaspool Eestit nimetavad end muide eestlasteks) sõda meie, põliseestlaste vastu. Eestimaa nimel! Mitte Vene Föderatsiooni nimel... Niimoodi näen olukorda mina, keskmine eestlane, kelle lähisugulaste hulgas on olnud Vene väkke mobiliseerituid, venelaste vastu võidelnuid, ka Velikije Luki all sakslaste poole üle põgenenuid; on metsavendi, on küüditatuid, on meelsusvange, on üle mere läinuid; ja kõigisse neisse surmadesse surnuid, mida tõi kaasa Molotovi-Ribbentropi pakt. Kui minu isa oleks hukkunud Suures Isamaasõjas, mis sest, et sõtta sunnituna, ja olgu või oma venna käe läbi, süütaksin minagi küünla leinava sõduri jalge ette. Iseasi, kas ma teeksin seda 9. mail. Ja kui te minult selle võimaluse ära võtaksite, tunneksin ma ennast väljatõugatuna. Paariana. Ma tunneksin ennast SÜÜDI, mõistmata, milles seisneb süü.