et mälus, on vähe. Rahval on valimistel vaja teada anda, et tahame tagasi oma riiki, seda tegelikku, mille vabaks võitlesime.

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»

riigi tegime endale ise. Keegi ei pakkunudki meile võimalust oma riigi saamiseks. See tuli meil endil kätte võidelda ja ME TEGIME SELLE!!!!!!!!

to oma 2010-08-25 12:40:33
Aga mis üle jäigi, kui Vene NFSV oli juba aasta varem Nõukogude Liidust välja astunud!

või puudu, aga liidust väljaastumine ei tähendanud automaatselt isesesvaks riigiks saamist. Selle iseseisva riigi võitlesime endale ise kätte, keegi ei tulnud meile seda pakkuma, vaatamata Vene Föderatsiooni lahkumisele liidust.

Paistab, et eestlaste seas on palju kergeusklikke, kes oma pead mõtlemisega ei vaeva. Nad võtavad tõe pähe kõike mida kn(keegi naine) rääkis. Siin ongi üks "oma riigi" tegija. Tema aga võitles ja tegi. Kellega ta võitles, mis relvadega, kus ta selle riigi tegi, kas liivakastis lasteaias? Pole siis ime, et Mart Laari juttu need "tegijad" uskuma jäävad. Niimoodi me kasvatame üles põlvkonna, kes on õppinud valesi. Edaspidi nad õpivadki ainult valetama, sest see on kasulik. Ja eesti rahvas lõheneb, ühed on üles kasvanud ainult valedel, teised on uurinud tõe välja ja ei tunnista valet. Valetajad aga leiavad oma tegevusest kasu ja jäävadki valetama. Rahvas jääbki lõhenenuks nii tekivad konfliktid, mis võivad Eestile saatuslikuks kujuneda. Teine ohu allikas on vene kogukond. Nad ei tunnista Mart Laari ajalooväänamist ja elavad oma tavade järgi. Nende kokkusobimatus meie rahvusradikaalidega võib viia konfliktini. Mis toimub praegu Iraagis, pommiplahvatused mitmes linnas. Ei suuda jänkid panna moslemeid tantsima oma pilli järgi. Varsti on seal uus Saddam Hussein, kes taastab endise korra. Jänkid oleks pidanud vähemalt kurdidele oma riigi looma, nüüd võib kurdidele genotsiid jätkuda. Moslemeid peab austama, kuid neid peab hirmu all hoidma, nad on liiga agressiivsed teisitimõtlejate suhtes. Teeksin siin paralleeli venelaste suhtes. Venelasi peame ka austama, kuid hoidma neid hirmu all, et nad ei mõtleks halvasti suhtuda eesti seadustesse. Siis me hoiame oma iseseisvust.

kes meitele selle iseseisva riigi sii tegi kui mette me ise? Mis need 1988-1991 aastad siis muud olid kui oma suveräänse riigi eest võitlemine? Jah, tänu taevale, et ilma verevalamiseta, nõnna palju tarkust oli tollastel eestvedajatel, et verevalamisest suutsime hoiduda. Ega Jeltsin poleks meile iseseisvat riiki pakkuma tulnud kui me poleks eelnevalt mitu aastat seda nõudnud- kõigi rahumeelsete vahenditega.

Näiteks, kui peab baltisakslastele midagi kompenseerima, siis on Eesti ise Nõukogude Liidu õigusjärglane!

to oot, oot ambuja 2010-08-26 16:09:54

Veretu või mitte, see poleks üldist tendentsi liikuda nn "euroopa ühiskodu" poole muutnud.

Õige tee valis Rahvarinne: vaid samm-sammuline sihikindel edasiliikumine keelatu-lubatu piiril balansseerides viis meid lõpuks taasiseseisvumiseni. Me armastame meenutada, et eestlane suutis vaid üks kord üksmeelne olla(!?), kuid nagu eelpoolõeldust näeme, tuli ka see kõige olulisem saatusehetk üle kivide ja kändude.

issanda vägi, mis keeles peab sulle selgitama, et keegi ei PAKKUNUD meile iseseisvat riiki!!!! Tohhoo ristivägi, kas on tõesti nii raske aru saada, et kui me ise poleks sihikindlalt aastaid nõudnud isesesvust, poleks keegi meile seda riiki kinkinud. Jaurab ja jaurab oma kopipestidega lehenumbrist lehenumbrisse, aga elemetaarselt lihtsast tõsiasjast ei suuda aru saada. Mingi seniil vä?

sa issanda vägi olekski jäänud noudma ja noudma, aga kellelt. Indiaanlased võivad ka nouda oma maid tagasi, aga siiamaani ei muutu midagi. Kuid Eesti oli huvitavas olukorras. Nimelt olime kõik suveräänsed vabariigid, millistel oli õigus ka Nõuk. Liidust alati välja astuda Konstitutsiooni põhjal. Seega poleks meil muud olnud vaja teha kui teatada Moskvasse, et me astume Liidust välja ja oleme iseseisvad. Sellepärast Moskva tahtiski muuta NSVLiidu Konstitutsiooni, et vabariigid ei saaks Liidust välja astuda. Kogu Eesti protesteeris selle vastu ja siis võeti Vaino Väljase nõusolekul vastu "Suveräänsusdeklaratsioon", mis kinnitas meie otsust iseseisvale teele. Kuid Liidust väljaastumise reeglid olid paika panemata ja Eestis oli suur sõjaväekoondis, milline oleks tulnud välja saata, aga kuidas? Et parasjagu toimus Rahvasaadikute Kongress, siis sai seal avalikustatud MRP salaprotokollid, mis tegid meie eraldumise juriidiliselt lihtsaks. Seda ei tahtnud aga lubada Moskva sõjaväeline klikk ning toimuski putš. Eesti õnneks surus Jeltsin putši maha, seepärast võlgneme Jeltsinile tänu. Et me olime juba deklareerinud suveräänsuse ja tõestanud okupatsiooni, siis tänu headele suhetele Jeltsiniga, tunnustas ta meie iseseisvust. Nii tegutsesid eesti kommunistid, kuid Eesti Komitee olekski jäänud kirjutama oma noudmisi. Ta oli ju tühi koht oma noudmistega. Tegutsesid Rahvarinde mõjul eesti kommunistid, kes olid rohkem eestlased kui ERSP-lased.
Kellelt see issanda vägi siis aastaid noudis.

Üks Nõukogude luure juhtfiguure Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestusteraamatus: “1939. aasta oktoobris osalesin koos luureülem Fitini ja Beria asetäitja Merkuloviga nõupidamisel Kremlis, Molotovi kabinetis. Seal viibisid ka kindralstaabi Operatiivvalitsuse ülem kindralmajor Vassilevski (50. aastatel kaitseminister), välisasjade rahvakomissari asetäitja Potjomkin, Ministrite Nõukogu Riikliku Rahvamajanduse Perspektiivplaneerimise komisjoni ülema asetäitja Borissov, sõjalaevastiku staabiülem admiral Issakov, piirivalvevägede ülem, kindral Maslennikov ja sõjaväe luureülem, arvatavasti kindralmajor Panfilov.”
Selle vägagi esindusliku nõupidamise päevakord oli fikseeritud järgnevalt: strateegiliste huvide kaitsmine Baltikumis. V. Molotov alustas oma sõnavõttu konstanteeringuga, et meil on kokkulepe Saksamaaga, mille kohaselt vaadeldakse Baltimaid kui Nõukogude Liidu tähtsamate huvide regiooni. Samas ta lisas, et Saksa võimud ei nõustu kunagi mitte mingite kardinaalsete ühiskondlike ümberkorraldustega, mis muudaks nende riikide staatust ega ka nende astumisega Nõukogude Liidu koosseisu.