Kes oleks rohkem küüditanud? (15) 14.10.2004 Uno T. Toru Hitleri Generalplan Osti põhjal oleks Ida-Euroopast Venemaa idaaladele deporteeritud teiste seas 80–85% poolakaid, 85% leedulasi ning 50% eestlasi, lätlasi ja tšehhe. Olin kaheksa aastane nagamann ja oli Teise maailmasõja eelõhtu. Küsisin Harrilt: “Kumma vastu sa lähed, kui venelased ja sakslased meile jälle korraga kallale tungivad?” Harri lubas, et selle vastu, kumb tugevam. Harril ei olnud maad ega maja. Oli sulasevoodi meie suures, rehetoast ümberehitatud köögis ja nael pintsaku jaoks seinas. Kuid Harril oli isamaa. See oli põlvkond, kes laulis veel ärkamisaja laule ja elas võidukalt lõppenud Vabadussõja meeliülendavas järellainetuses. Sõjamängude põlvkond Siis tuligi sõda. Need, kelle käes oli kodumaa saatus, ei mõelnud nii nagu Harri. Ja siis läks, nagu läks. Olude sunnil sai Harrist pronkssõdur. Niisamuti ka naabritalu perepoegadest Hugost ja Viktorist ja väimees Ennust. Ja paljudest teistest. Kui voor meestega vallamaja juurest liikuma hakkas, mäletan, kõndis poegi saatma tulnud naabri Saamu kaasa, käsi vankriserval ja nuttis. Mehed laulsid: “Julgesti, vennad, nüüd tööle…” Miks just seda laulu, olen hiljem mõelnud. Ehk oli laulda kergem kui kõnelda või vaikida? Harald ei läinud nendega kaasa, tema varjas end rukkipõllus. Õhtul karja koju tooma tulnud Helmi tõi talle külauudiseid, kuni ühel varahommikul ilmusid teele Saksa voorid. Harald, samuti Jaan ja Martin ruttasid koos nendega kätte maksma Eesti eest ja osa saama sõja võidukast lõpust. Kui meenutada, olid selle põlvkonna poiste lemmikmängud olnud ju ikka sõjamängud meie kahe põlisvaenlase vastu. Minu onupoeg Heino sai kutse hiljem. Kui ta oli teel õppelaagrisse, seisis rong enne sissesõitu Varssavi jaama kaua-kaua. Linna kohal olid mustad suitsupilved. Öeldi, et võideldakse bandiitidega. Oli aprill 1943. Heino ei teadnud tookord, et ta oli tunnistajaks inimajaloo ühele suurimale tragöödiale – Varssavi geto surmaheitlusele. Ka ei teadnud neist keegi, et idasõjakäigu kolmandal päeval, 24. juunil 1941, oli SS Reichsführer Heinrich Himmler andnud Berliini Ülikooli Agraarpoliitika Instituudi direktorile, SS Gruppenführer dr Konrad Meyer-Hetlingile juhised vallutatavate ida-alade Saksamaaga liitmise plaani “Generalplan Ost” väljatöötamiseks. Plaani kavand valmis ja kiideti Reichi juhtkonna poolt heaks 15. juulil. 150 000 inimest kuus Generalplan Ost nägi ette lähema 25–30 aasta jooksul deporteerida oma kodumaalt 80–85% poolakaid, 85% leedulasi, 75% valgevenelasi, 65% lääneukrainlasi ning 50% eestlasi, lätlasi ning tšehhe. Asemele pidi toodama sakslasi, kohe 840 000, teise lainena 1,1 miljonit ja lähema kahe-kolme aasta jooksul veel 2,6 miljonit. 16. juulil 1941 tutvustas Hitler riigi ja sõjaväe kõrgemale juhtkonnale tulevast idapoliitikat. Ta selgitas, et Baltikum, Koola poolsaar oma niklileiukohtadega, Nõukogude Liidu läänealad, Alam-Volga maad, Bakuu naftamaardlad ja Krimmi poolsaar liidetakse Saksamaaga ning kinnitas: “Wir aus diesen Gebieten nie wieder herauskommen!” (Neilt aladelt ei lahku me enam kunagi!) “Drakooniliste meetoditega tuleb okupeeritud aladel luua selline hirmuõhkkond, et kellelgi ei teki vähimatki soovi sõnakuulmatuseks,” täiendas teda 23. juulil omalt poolt kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel. Sundasumisele läinuks saksastamiseks kõlbmatud, seega “alama rassi” inimesed, sihtkohaks olid plaanitud Venemaa ida-alad. Neist aladest oleksid hiljem pidanud saama Saksa kolooniad. Kojujäetud oleks saksastatud. Generalplan Ost sai viimase lihvi 1942. aasta kevadeks koos täpsete kuluarvestustega, milleks nähti ette 66,6 miljardit riigimarka. Samas lisas Himmler nõude Eesti ja Läti täielikuks saksastamiseks lähema 20 aasta jooksul, seega 1962. aastaks. Generalplan Ost oli Himmleri südameasjaks. Ära ootamata võitu idas, käivitas ta juba 20. juulil 1941. aastal kogemuste saamiseks pilootprojekti Lublini maakonnas (aktsioon “Zamosc”), kust juba 1942. aasta sügiseks oli uusasukatele mõeldud piirkonnast koonduslaagritesse heidetud umbes sada tuhat Poola kodanikku, tuhanded neist hukkusid. 40 kuni 50 miljoni inimese deporteerimine saab piltlikumaks, kui see ajalõikudesse jagada. Aasta ringi igas kuus 150 000 elatusvahenditeta jäetud inimese küüditamine karmi kliimaga tühermaale oli mõrvaplaan. Selle täitmisele oleks ka asutud, nagu näitasid Poolas asetleidnud brutaalsed ettevalmistused. Generalplan Ost oleks käivitunud kohe pärast võitu Venemaal, kui kolooniateks ettenähtud alad oleks hõivatud ja sõjaväevedudest ülekoormatud raudteed vabanenud. Ajaloo valikud Sõda aga venis. Pronkssõdur pidas vastu. Seda Lääne tõhusal toetusel (12 500 tanki, 17 431 lennukit, valdav osa armee autopargist, toit, tooraine tööstusele, mootorikütus ja lõppeks veel viltjalatsid 6 miljonile sõdurile). Mida oleks toonud tulevik, kui Hitleri välksõja plaan idas oleks kavakohaselt 1941. aasta sügiseks õnnestunud? Nõukogude Liidu väljalangemine liitlaste leerist ja ligi 200 idarindelt vabanenud diviisi oleksid taganud Hitlerile täieliku hegemoonia Mandri-Euroopa üle, kaasa arvatud seni veel neutraalsed maad. Edasine ajaloo käik on Saksa kindralstaabi plaanides üksikasjalikult fikseeritud. Oli kavas Gibraltari vallutamisega 1942. aasta kevadel sulgeda inglastele Vahemere läänevärav (operatsioon “Felix”). Tõenäoliselt marsiga läbi Hispaania. Teiseks ja peamiseks löögisuunaks oli läbi Kaukaasia ja Türgi (kelle sõttaastumine Saksamaa poolel sõltus vaid viimase sõjalisest edust) Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna naftamaardlate hõivamine (operatsioon “Orient”). Samuti Suessi kanali vallutamine ja Vahemere täielik sulgemine inglastele. Järgnenuks edasitung Indiasse, mille jaotamise osas piki 70. meridiaani Jaapaniga 18. jaanuaril 1942. aastal kokku lepiti. Need plaanid oleksid 1942. aasta sügiseks teostunud. Napilt paarikümnel Inglise, Austraalia ja Uus-Meremaa diviisil poleks kaugel emamaast olnud jõudu seda takistada. Liiatigi tulnuks brittidel nüüd kogu tähelepanu koondada oma saareriigi kaitsele. Vaevalt seegi oleks õnnestunud. USA sõjajõud olid alles ülesehitamisel ja saavutasid oma täisvõimsuse 1944. aastaks. Mitte kusagilt poleks olnud võtta neid 450 diviisi, mida Euroopa pinnal läks vaja natsliku Kolmanda Riigi alistamiseks. Oleks võinud tekkida lootusetu patiseis, mis võinuks viia sunnitud kompromiss-rahule Ameerika ja Vana maailma uute valitsejate vahel. Kas aastateks? Või aastakümneteks? Generalplan Ost saanuks vaba tee ja holokaust mõõtmed Läänemerest Musta mereni. Nii siiski ei läinud. Liitlased nurjasid natside “Uue Euroopa” ja “Uue maailmakorra”. Pronkssõdur ei toonud meile vabadust. Tal endalgi polnud seda. Olime kibestunud, kuid neil, kellele sel pöördelisel ajal salaja lootsime, polnud võimalik tõsta fookusesse ühe väikese maalapi probleeme, kui kaalul oli kontinentide saatus. Järgnesid uued kannatused. Ometi jäi paljudele Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastele, nende seas ka meile, võimalus oma põlisel maal edasi elada, künda ja külvata nii hästi-kurjasti kui võimalik, arendada oma keelt ja kultuuri, õppida ja saada haritumaks. See kõik tõi meid lõpuks tänasesse päeva. Milline oli meie ja meie meeste osa selles sõjas? Kes olid neist vallutajad ja okupandid, kes vabadusvõitlejad? Või lihtsalt ohvrid globaalses katastroofis? Teine maailmasõda oli globaalne nähtus. Ainult nii saame seda käsitleda, hinnata ja ehk ka mõista. Meie ajaloolaste senine tagasihoidlik panus ja üksikute episoodide põhjal must-valgete müütide loomine viis meid Lihula ekstsessini ja sõjakirveste välja kaevamiseni. Samas andis see ka ajendi edasiseks mõttetööks. Mis meestest sai Neljakümne esimese hilissuvel, kui rinne oli juba Leningradi lähedal ja Volhovi ääres, juhtus kummaline lugu. Põhja-Venemaal Kotlases posti pandud Hugo kiri tuli läbi rinde koju. Nii saime teada, kuhu pronkssõduriga võetud viidi. Septembris 1944 oleksid aga Vene väkke võetud Harri ja sakslaste juurde Eesti vabadust kaitsma läinud Harald peaaegu Porkuni lähedal kohtunud. Harri sai õnneks enne pihta. Nagu kaikaga oleks mööda kätt antud, ütles. Harri oli hiljem kolhoosi piimamees, Haraldist sai autojuht. Naabrimehed läbisid niisiis sõja õnnesärgis. Saksa väes võidelnud Heino osaks jäi jalatäis maad Mummasaare vennaskalmistul. Tema relvavennale Martinile sai saatuslikuks oma miinipilduja. Väljalendamata miinile oli teine otsa laetud, aga relv ei andesta eksitust. Vähe oli temast matta Valgevene mulda. Üheskoos Haraldi ja Martiniga Saksa väkke läinud Jaan jäi kaduma. Viimati olla teda nähtud Sileesia kandis kuulipildujat kandmas.

http://www.yale.edu/lawweb/avalon/imt/proc/judcont.htm final aims of the attack on the Soviet Union were formulated at a conference with Hitler on July 16, 1941, in which the defendants Goering, Keitel, Rosenberg and Bormann participated: " There can be no talk of the creation of a military power west of the Urals, even if we should have to fight 100 years to achieve this . . . All the Baltic regions must become part of the Reich. The Crimea and adjoining regions (North of the Crimea) must likewise be incorporated into the Reich. The region of the Volga as well as the Baku district must likewise be incorporated into the Reich. The Finns want Eastern Karelia. However, in view of the large deposits of nickel, the Kola peninsula must be ceded to Germany." Conclusions: The SS was utilised for the purposes which were criminal under the Charter involving the persecution and extermination of the Jews, brutalities and killings in concentration camps, excesses in the administration of occupied territories, the administration of the slave labour programme and the mistreatment and murder of prisoners of war. The defendant Kaltenbrunner was a member of the SS implicated in these activities. In dealing with the SS the Tribunal includes all persons who had been officially accepted as members of the SS including the members of the Allgemeine SS, members of the Waffen SS, members of the SS Totenkopf Verbaende and the members of any of the different police forces who were members of the SS. The Tribunal does not include the so-called SS riding units. The Sicherheitsdienst des Reichsfuehrer SS (commonly known as the SD) is dealt with in the Tribunal's Judgment on the Gestapo and SD.

20. sajandi kõige hullemaks haiguseks oli kommunismikatk mis koos oma "tüsistuse"-saksa natsinaalsotsialismiga saigi kõigi järgnevate koleduste tekitajaks. Asjatu on vaagida - kes tappis rohkem või kelle plaanid olid koletuslikumad, nad mõlemad on sündinud ühest üsast- Karla-Marla "Kapitalist" millest Lenin oma ajaloo suurimaks avantüüriks innustust sai. Nad mõlemad olid koletuslikud, kuid ühte materdatakse nõrkemiseni ja teisest on kuidagi tasapisi saanud vabastaja ja tema poolt sooritatud koledusi mainitakse vaid riivamisi ja vastutahtmist. Nähtavast peab mitu põlvkonda enne kaduma kui inimesed julgevad asjadest ja sündmustest rääkida nii kuidas asjad tegelikult olid. Mind äärmiselt häirib, kui igati arukalt arutlev inimene järsku liigitab ühe mälestusmärgi pronkssõduriks aga teist nimetab käkerdiseks ja plönniks. Selline lähenemine rikub kogu eelneva jutu ja tekitab vaid asjatu vastureaksiooni. Kui me vaid suudaksime läheneda asjadele erapooletult aga vist on meie rahva haavad olnud liiga valusad selleks ja ikka on erinevad vallutajad "järelnoppinud" meie hulgast just parimaid ja mõtlemisvõimelisemaid.

Aga kui palju on kapitalismi ohvreid? Marxi finantseeris aga Rotschild, nende suguvõsa finantseeris ka Illuminaatide Ordut, mis viis läbi Suur-Prantsuse revolutsiooni.Punalipp on Rotschildi lipp ja Punaarmee on tema armee.Kommunism oli ülirikaste vandenõu keskklassi vastu.Tänapäeval on võimalik sama eesmärk saavutada teisel teel. http://www.arh.ru/~alexhot/urb/

to ARNO ---- /.../ "Mind äärmiselt häirib, kui igati arutlev inimene liigitab ühe mälestusmärgi pronkssõduriks aga teist nimetab käkerdiseks ja plönniks. Selline lähenemine rikub kogu eelneva jutu ja tekitab vaid asjatu vastureaktsiooni. Kui me vaid suudaksime läheneda asjadele erapooletult aga vist on meie rahva haavad olnud liiga valusad selleks ja ikka on erinevad vallutajad "järelnoppinud" meie hulgast just parimaid ja mõtlemisvõimelisemaid." Kas sina siis siiamaani ei teadnud, et eesti rahva kannatused on olnud väga valusad! Ja veel: pronkssõdur ja pronksplönn on üks ja seesama monument ja käkerdiseks pole ma teda kunagi nimetanud.

to: to Velirand 2006-06-14 14:31:26 2006-06-18 00:33:04 "Whereas in December 1975, the House of Representatives and the Senate adopted resolutions declaring that the Final Act of the Commission for Security and Cooperation in Europe, which accepted the inviolability or borders in Europe, did not alter the United States nonrecognition policy" http://estonia.usembassy.gov/resolution2.php

Eesti allkirjastas 1991. aastal ikka Helsingi originaaldokumendi, mitte aga mingi võltsitud.See oli iseseisvumise eeltingimus.