Oi-oi! Muidugi ei saa. Seetõttu ma räägingi, et esimese asjana tulnuks kokku leppida eelistustes ja siis reguleerida järjekorrad. Sundüürnike probleem on kunstliku tekkega ja seetõttu ka lihtsalt lahendatav, kuid mitte iselahenev nagu mitmed naiivsemad reformikad siiani usuvad. Tallinna linnas ei muutu asjad lähimal paaril aastal. Keda selline seis ei rahulda peaks riigiaparaadiga koostööd tegema ning uue võimuliidu materdamine ei ole kindlasti mitte koostöö ega aita sundüürnikke.

kui uue võimuliiduga koostööd teha, tuleb kõigepealt kuulata nende seisukohti selles küsimuses. Ja siis vanad võlad õiendada. Tuleb võtta kasutusele mõiste nagu "vastutus", ja tagasiulatuvalt.

Mis kasu oleks tänasele sundüürnikule sellest, kui mõni süüdlane kasvõi vangi panna? Mul pole midagi selle vastu, kui need kes midagi positiivset teha ei oska, tegelevad minevikus sorimisega ja trahvide sissenõudmisega. Kuid tegevpoliitikuid ja maksumaksjate kulul tegutsevat haldusaparaati ei maksaks sellega koormata. Ühe võimuliidu osapoole seisukohti võib kuulata Tallinna Linnavolikogus Toomas Tõniste sõnade läbi ja tänases Päevaleht Onlines on juttu IRL-i järjekordsest ettepanekust. Ja kas oleks paha kui lausa Mart Laar ise midagi selles küsimuses ette võtab? Või Lia Hänni? Või Elmar Sepp?

God! Sinu maailmavaate järgi tuleks politsei ja prokuratuur jne. ära kaotada. Jõudu uue maailmavaate propageerimisel. Milleks kurjategijaid karistada? jne.

Te olete üks neist verejanulistest, kes kannatanule esmaabi andmise asemel kihutab süüdlasele järele, et talle kerepeale anda? Vabaturg.

ma tean väga hästi, kes ma olen! Paremini kui ükski teine hing või organisatsioon siin maailmas. Aga need, kes teistes rohkem arvavad teadvat, kui subjekt ise, võivad ennast vabalt vaimuhälvikute hulka lugeda.

Min sundüürnikuna olen täiesti konkreetselt lolliks läinud, aga kompensatsiooni ma selle eest ei saa! Jälle on siin vabamüürlaste käsi mängus!

Üks hull ei pea ennast iialgi hulluks,armas simulandike.See on ikka see erakonna vaim.

Pikka tervist Lemmele. Tuletan meelde müüri küüsist pääsenule vene kõnekäändu" Esli tselovek durak, to etovo hvatit nadolgo"

Artikli pealkiri sobib hästi ka siinsele kommentaariumile ja mitte ainult sellele. Eks me kõik, kes asjast midagi teame, oleme selle teadmise oma isikliku valusa kogemuse läbi saanud ja mingi jälje on see kogemus ka psüühikale jätnud.

Eeelkirjutaja tõi ilusa vene kõnekäänu. Täiendaksin seda veel teise vene kõnekäänuga: Esli tselovek zadnõi, to eto na vsju zizn. See kõnekäänd iseloomustab kõige paremini ka enamikku "sundüürnikest", kes on juba kadedusest roheliseks läinud mõttest, et näe neile raiskadele anti aga mulle ei antud! Rahunege maha, mulle ka ei antud, ehk rahustab see teid?

Mõtlen riigile ja rahvusele. Meie suguvõsas on toimunud 5 põlkonda järjest küüditamisi - 2 esimest küüditas nõukogude terror, 3 järgmist taasiseseisvunud Eesti terror. Hinges on segamini viha ja äng. Ei suuda, kuigi tahaks, armastada Eestimaad.

Mis toimus ja toimub vaba Eesti lipu all? Kaasmaalaste hävitamine. Meie kõigi silme all.

On vaja ühineda, nii endised kui ka praegused sundüürnikud ja anda see lahendamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtule ! Registrilehed sai ju täidetud ja Eesti Üürnike Liidule esitatud ja nüüd siis nende alusel kohtule . Seal on ju meile kõigile tuntud Rait Maruste . Eesti Keskerakond peaks olema meile abiks ja asjade ajajaks, sest lihtkodanikku-sundüürnikku ei võeta ju kuulda .

Kujutage ette, et Ratas kavatseb Savisaare üle trumbata ja kingib kõigile Tallinna pensionäridele mitte mõnisada krooni vaid korteri, kuid mingi tehnilise vea tõttu jäävad K-tähega algava perenimega vanurid ilma. Kortereid aga enam ei ole, otsas ja kõik. Mis järgneb? Seda oskame täna juba üsna täpselt ennustada: umbes samasugune tohuvabohu nagi sundüürnikega. Kaebused Euroopa inimõiguste kohtusse, süüdistamised röövimises, jne.,jne. Ehk annab see võrdlus vähemalt mõnelegi võimaluse loogilise mõtlemise juurde tagasi tulla. Riigikogu liikmed jagasid vara ebaviisakalt head tava rikkudes, kuid mingit seadust ei rikutud. Jagamine toimus ka iidseid valitsemistarkusi eirates, sest ilmajääjad võrdlevad end alati lähinaabriga,mitte kaugel kolkakülas elava tundmatuga. Kui laste sünnipäevadel tavatseksid pereemad sedaviisi torti jagada, siis poleks peomeeleolu pikalt.

Kuulge arno! Kas olete kindel, et veidrad ja vaenuõhutavad üleskutsed tulevad ikka ehtsate sundüürnike suust? Kui Teid häirib väga see "sundüürniku" sõna, siis püüdke mõelda näiteks lihtsalt ühest tavalisest töövõimetust põlistallinnlasest pensionärist ja ühest ainult Tallinnas asuvas teadusasutuses töötavast väikesepalgalisest kahe kooliealise lapse emast, kelle sissetulek ei võimalda Tallinnas vabalt turult normaalset korterit üürida. Igas euroopaliku kultuuriga riigis selliseid inimesi abistatakse nii riigi kui valla poolt. Kui meie riik seda ei tee, siis ei maksa pahandada, et need inimesed seda nõuavad. Selles pole midagi väiklast ega taunitavat. Taunitav pole ka see, et inimesed seejuures vigu teevad ja vahel pettureid usuvad. Rumalus pole patt ja Eesti riik on täna piisavalt rikas, et pakkuda ka kõige rumalamale kodanikule kaasaegses mõttes normaalset eluaset. Tervitustega Jaan Sotter

to to arno: Sundüürnikega on kahjuks pidevalt see jama, et kui neist räägitakse, siis tuuakse pidevalt taolisi näiteid - töövõimetu pensionära, üksikema jne., kellel pole mingit oma elamispinda. Täiesti loomulik, et taolisi inimesi peab toetama. Samas, kui tegudeks läheb, siis saavad neid kortereid sundüürnikud, kellel on hulgim muud kinnisvara. See aga tekitab sootuks teistsuguse arvamuse - kurat talle seda kingitust veel vaja oli. Minu arust tuleks sundüürnikuks tituleerida inimene, kellel pole kinnisvara ning kelle sissetulek ei võimalda turul korterit üürida või seda osta.

On tõsi, et võimuhoobade juures on sundüürnike rindel toimunud gigantide heitlus: Jüri Ott koos Elmar Sepaga sõnasõjas Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsu vastu. Asjaolu, et abiraha on kõrvale kanditud ja et mõni poliitik ei usu konkreetse probleemi olemasolu, ei tohiks olla põhjenduseks tõelised abivajajad unustusse jätta. Olgu õnnetuid või üksainus pere. Jaan Sotter

ju arno ikka noor alles on. Ju ta vanemad voi teised suguvosas ikka erastada ka said elamispindu, majasid voi maid maja ymbert. Ei maksa lahmerdada siis, kui teemat ikka ei valda. jah, just see ebaoiglus, et osad ilma jaid riigi varade laiali jagamisest teeb meele moruks. ja polegi tahtis, mis sel sundyyrnikul muidu varaks on, ta jai ilma sellest riigipirukast, millest osad miljonarideks said ikka sellesama riigi sees ja sellesama meie yhise vara eest.

aitaks selle probleemi lahendamisele ju oluliselt kaasa. Mulle väga meeldis Keskerak. programmis see punkt - 10 000 munitsipaalkorterit. See vähendaks üksiti ka tööpuudust. Kui igas suuremas linnas oleks normaalsete (tõesti normaalsete!) üüridega munitsipaalelamispinnad (mille üürimine ei sõltuks omaniku suvast ja tujust), siis poleks vaja ju ilmtingimata omale korterit osta! Enamus riikides on ca 20% munitsipaalpindu, mida vajadusel üürida. Meil on mingi omandikirg. Kui siia omale elamispind osta - 30 aastase laenuga, siis elad ja kopitadki ühes kohas - stgneerud , muutud tigedaks ja närviliseks. Teine eestlane on sellisele oma probleemidega pinnuks silmas ja vihkamist väärt. Mulle läks väga hinge meie 14-lapselise eesti pere (Suitsude nimeline vist)lugu, kes elasid kuskil külas sotsiaalabist, vanemad olid energilised teotahtelised inimesed, aga elamispinda sinna kus oleks ka tööd olnud, nad ei saanud endale Eestis lubada. Nüüd elavadki nad Inglismaal koos 8 lapsega, kes käivad seal koolis. Saavad Inglismaal praegu veel sotsiaalabi, varsti saavat endale ka munitsipaalmaja, kuhu perega elama minna. Unistavad oma lillefirmast. Millest nad aga ei unista - on Eestisse tagasi pöördumine, kus polnud neil mingeid võimalusi. Nii me oma rahvuskaaslastest ilma jäämegi. Aga see ju Keski vihkavale kontingendile meeldibki. Las minna kõik, kes millegi üle nurisevad või miski ei meeldi. Kui Laari -Kelamit südamest ei imetle, siis pole sa õige eestlane!