Ka minul on tutvusringkonnas mitu sundüürniku peret. Suurepärased inimesed kelle kohta riik tegi ühel hetkel kellegi käest luba küsimata poliitilise otsuse, et - erinevalt naabermaja inimestest, kelle majale mingit niinimetatud õigusjärgse omaniku saamahimulist pärijat-nõudjat välja ei ilmunud, ja kes said oma kodud koos Mustamäelaste, Lasnamäelastega võrdselt erastada, antakse nende kodud kellelegi teisele inimese omandisse-valdusesse lihtsalt üle. Ühe inimese kodu antakse kolmandate isikute poolt lihtsalt teisele inimesele nagu sõjasaak vms. Sellel uuel inimesel olevat sellele omandile mingisugune ajalooline õigus mis on suurem kui nn. sundüürniku koduõigus ja kõigi kodanike võrdne ja võõrandamatu õigus võrdsele kohtlemisele riigi ja seaduse ees. Ja seda, et sundüürnik on sellele pinnale elama sattunud (võib-olla ka sündinud) vastavuses tollel hetkel ainuvõimalikuna kehtinud ja kõikkidele täitmiseks kohustuslikuks olnud seadustega (mis lõid õiguskindluse) vastavuses, näiteks 1960.-1970-ndatel aastatel, mil kogu see elamufond oli üldises riiklikus tsiviilkäibes ning kunagi 1930.ndatel aastel omanikeks olnud isikutest ja nende kaugetest pärijatest (liiati välismaal) ei pruukinud-pidanud keegi midagigi teadma, ei huvitanud kedagi. See õigusliku loogika ja tavaõiguse osa mis sai määravaks igasuguse omandi tagastamise määratlemisel Saksamaal ja mujal endises okupatsiooni alla jäänud Euroopas, tundus Eesti otsustajatele sama tähtsusetu ja ebamugav, nagu oli olnud demokraatia põhimõtted, inimõigused ning rahvusvaheline õigus natsi- ja sovjeti-reziimidele. Neid lihtsalt eirati kui mingit ebamugavat, sentimentaalset ja segavat, naeruväärsel põhimõttel, et siis ei saa ju MEIE tahte järgi,omandireformi teostada. (Seega suutmatus/tahtmatus vastutada ja lahendada keerulist küsimust. See viis olukorrani, kus Erinevalt Euroopa õigusriikidest mindi oma tahtmise/suutmatuse kontekstis taaskord kõige infantiilsemat lahendusteed. Jäeti probleem lihtsalt riikliku vastutuse ja lahenduseta. Loobuti probleemi keerukuse ja ühiskonna vastutuse peale iga kodaniku ees arvesse võtmast ning sellele mõtlemast. Ja ilmselt loodeti jälle kasutada sovjeti reziimi poolt nii palju kordi läbi proovitud labast enesepettust - et just nagu oleks võimalik probleemi lahendada sellega, kui sellest lihtsalt ei räägi. Inimesed jäeti lihtsalt lahenduseta ja riiklikult vastutustundliku lahenduse otsimise asemel, tehti hoopis see häbiväärne reservatsioon Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile sellises osas, mis sisuliselt teeb tühjaks kogu Euroopa konventsiooni mõtte ja jätab sellega Eesti Vabariigi kodanikud sisuliselt ilma Euroopas tunnustatud elementaarsetest inimõigustest, mis on Eurooplaseks olemise põhiline tunnus ja uhkus, brutaalsemate ühiskondade ees!(Mujal, endise sovjeti süsteemi alt vabanenud Ida-Euroopas sellist õiguslikku avantüüri endale ei lubatud) Seega jäeti need riigi poliitilise otsuse omavoliga sundüürnike tinglikusse seisundisse sunnitud isikud ilma nii elementaarsest õigusest nagu seesama õigus subjektsusele so. õigusest oma õigustele ja õigusest oma õiguste kaitseks riigilt ning kohtult abi saada! Ainult selle tõsiasja juures peaks see Eesti Vabariigi otsustajatering ennast maa-alla häbenema! Ja sellest tuleneb tänaseks aastaid kestnud olukord, kus nn. sundüürnikud olles otsinud selle oma riigi võimudelt ebaõiglasele olukorrale seaduslikku lahendust ei ole seda nagu mingis absurdses painajalikus unenäos oma riigilt ja kohtusüsteemilt leidnud! Vastupidi, oma kodu ja oma kodud erastada saanud isikutega võrdset kohtlemist nõudvate sundüürnike vastu on käivitatud igasuguse inimväärikuse taluvuse piire ületav propagandistlik laim, mis süüdimatult sõimab sundüürnike küll endisteks kommunistideks, NKVD-lasteks, ja kelleks iganes, kes olevat justkui oma kodud saanud mingi hukkamõistu vääriva või eriliste teenete eest sovjeti süsteemile meeldivate tegude eest. Aga vaadake,kindlad erandid välja arvata, see on laim ja vale ja see vääriks igal juhul igas õigusriigis aluseta laimaja vastu seadusest tulenevat juurdlust ja õiglast karistust! Mingit kontrolli ega vastutust selles osas Eesti Vabariigis kahjuks kellelegi tänaseni ei järgne. Otse vastupidi, see südametunnistuseta, julm mäng näikse jätkuvat lausa mingi osa võimumeeste vaikival heakskiidul. Elementaarsest õigusest, et kõik kodanikud on riigi ja seaduse ees võrdsed, ilma jäetud sundüürnikud, niisamuti nagu teeksid kindlasti ka kõik teised tavalised ja normaalsed inimesed Euroopas, kellede jaoks Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni mõtted ongi ju kehtestatud kuid kes ei ole, erinevalt meie sundüürnikest nendest oma riigi poliitilise suva läbi ilma jäetud. Nendest erinevalt, oma elementaarsetest inimeseks olemise ja oma kodu identiteedi omamises õigusvaakumisse sunnitud sundüürnikud meie kõrval igapäevases elus nutavad, murduvad tervise mõttes, hakkavad käituma enesehävituslikult,pered lagunevad, kuuldavasti on teinud enesetappe jne. See toimub aastaid meie kõigi silmade all. Aga riik keeldub seda kõikke märkamast, heastamast, ja kohtud väidavad, et sundüürnike õigusi ei rikuta ja uut ülekohut ei toimu! Kuidas on see võimalik siin Eesti Vabariigis XXI saj. Euroopa Liidus? Seepärast soovin sundüürnikele ainult edu! Ja riigilt palun ärkamist sellesse reaalsesse maailma ja tegelikkusesse milles me elame ja riiklikku vastutustunnet iga ühiskonnaliikme, eriti aga 15 aastat kestnud Omandireformiga sundüürniku staatusesse sunnitud isikute suhtes!

Ka minul on alles avaldus, kus sundüürnikuna pöördusin tollase peaministri Mart Laari poole.Avaldus on registreeritud peaministri kantseleis.Loomulikult ei tulnud pöördumisele mingisugust vastust.Väljaaetuna oma kodust tuli mul ligi viis aastat võidelda uue eluaseme eest.Kannatasid kõik pereliikmed.Loomulikult tuleb esitada riigile kahjunõue.

Ka mina olen endine sundüürnik. Ma hankisin ise endale elamise. Ka mu sundüürnikust ema võttis nn sundüürniku laenu. Ka kõik 100 % kunagistest naabritest leidsid lahenduse. Mis teie olete enda abistamiseks teinud kullakesed.

Kas Eesti erinevalt tervest muust Euroopast kus on iseseisvaks poliitiliseks nähtuseks see, et riigi poliitilise otsusega jäetakse üks osa kodanikest ilma teistele , samasugustele kodanikele antud erastamisõigusest ning tõesti sunnitakse nad nn. sundüürniku seisundisse, et neilt, erinevalt kõigist teistest kodanikest kes saavad vähemalt säilitada oma kodu, kooperatiivkorter, erastatud korter vms. (rääkimata nn. õigusjärgsetest omanikest kellel lubatakse lisaks säilitada ka nõukogude ajal riigi poolt talle antud korter ning kingitakse lisaks peale ka Eesti Wabariigis sellel varal lasunud võlad)et erinevalt teistest kodanikest võetakse sundüürnikult tema kodu poliitilise otsusega lihtsalt ära, so. vaesustatakse. Ja seepeale sunnitakse riiklikku poliitilist otsust oma kulul kinni maksma sundides sundüürniku lisaks sundvõlglase staatusesse.?

Sundüürnikele tahaks tõest ainult edu ja nende kodumure lahenemist soovida! Liiga kaua on see ülekohus ja riiklik hoolimatus juba kestnud!

http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=5950 http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6228 http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6301 http://www.kesknadal.ee/index.php?main_nr=475 arvamus http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6294 http://www.kesknadal.ee/?aid=1579 http://www.kesknadal.ee/?aid=3557

http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm

Mina ei ole sundüürnik,kuid kõrvaltvaadates ,missugust ebaõiglust on pidanud sundüürnikud taluma ja mida läbielama on täitsa ülemõistuse.Kuidas võetei Eestis vastu seadused,ühtedele kes siit läksid,et oma elu päästa ,kõik siia jätsid ja need inimesed kes siin üleelasid sõjakoledused,okupatsiooni,see kõik on olnud palju koledam kui see kes kuskil teises rahulikus riigis hakkasid oma elu edasielama.Ja nüüd suure õigusega nõuavad oma elamisi ja varasid tagasi.Luhtsalt häbi vaadata ja Kui Eesti riik sellised seadused vastu võttis ,siis oleks tulnud esmalt leida kõigile neile elamised ,kes elasid tagastatud majades.Kuhu jäid need korterid,mis said tühjaks ,kui siit lahkusid venelased.Need tühjakjäänud korterid oleks tulnud anda sundüürnikele.Kokku on keeratud oma seadustega sasipundar mida ei suudeta lahendada

Mind igal juhul väga huvitab , millal saab Eestist normaalne riik, kes sel asemel et ta hakkab vastutama iga oma kodaniku eest, ja milla ta jõuab selleni, et riik kaitseb arenenud demokraatia kirjutamata põhimõtetele vastavalt tavaõiguse kaalumisel üldjuhul just nõrgemat so. üürniku poolt. See sundüürnike häbiväärselt kaua kestnud riikliku vastutustundetuse probleem tuleb täna juba kindlasti lõpetada riigivastutuse korras ja mingi võib-olla isegi riikliku kriisiabi projektiga kui riiklik esmane priroriteet! Vastasel korral ei lõpe selle riigi ja rahva võõrandumine ning see aina suurenev kibestumine siin riigis iial! Või lõpeb sotsiaalsete vapustustega.

A sai erastada kööktoa Kiviõlis, mille müüs 10000 eest maha, sest remondiraha tal polnud ja maja oli elamiskõlbmatu. B on sundüürnik Tallinna kesklinnas ja maksab 100 m2 korteri eest kuus vaid 1500 krooni ehkki turuhind on 10 000. Ja nii juba 10 aastat. Kes on omandireformiga rohkem võitnud? Kes on rahulikult pealinnas tööl ja teatris käinud ja lapsi häädes koolides koolitanud? Sundüürnik B on saanud tänu omndireformile juba ligi miljon krooni üüritoetust ja Õnnelik korterierastaja vaid 10 000-se kingituse. Kas need on võrdsed võimalused, millest siin unistatakse? Miks võrdlete end ikka Tiit Vähiga aga mitte keskmise sillamäelasega?

Linnavolikogu kavatsus müüa 28 korterit südalinnas sundüürnikele on küll väärt otsus, aga samas paneb mõtlema, et miks on Linnavolikogu oma kolimistoetuse määrusega 2002 nr. 34 teinud ülekohut nendele sundüürnikele kes ei saanud kortereid erastada ja on ostnud endale turuhinnaga korteri enne 2001. a. jaanuari. Nimelt ütleb too määrus et kolimistoetust saadakse juhul kui: punkt 5.2- tagastatud eluruumist asuti ümber pärast 1. jaanuari 2001; Praeguse määruse kohaselt saaksid kolimistoetust 10000 kr. ka need, kes ostavad endale korteri 3000 kr. eest. See on neile endistele sundüürnikele väga ülekohtune, kes pidid endile korteri ostma 40 korda kallimalt enne 2001.a. jaanuari, võrreldes praegu väljapakutavate hindadega.(C. R. Jakobsoni 7– 13, 25,7 m2, hind 2850 krooni). Põhjuseid miks osa sundüürnikke ei saanud kortereid erastada EVP-de eest on palju. Nimelt vanematele inimestele pank lihtsalt ei andnud laenu. Kus on küll nende inimeste silmad, kes igasuguseid otsuseid vastu võtavad.