See jutt kuulub küll ulmekirjandusse. Kui Sinu kodust leiti vene okupatsiooni aegu Eesti sini-must-valge lipp, siis juba selle kodus peitmise eest anti kümme aastat sunnitööd. Ja tulla nüüd viiskümmend aastat hiljem välja sellise väljamõeldisega, ,et Kuramaal mindi lahingusse Eesti sini-must-valge lipu ja Riigihümni mängimisega on naiivne. Ainult ilus unenägu. Kui Saksa vormi ja ka Soome vormis sõdinud eestlastel oli õigus rahvustunnusena varukal kanda sini-must-valget embleemi siis venesõduri vormi juures ei oleks see isegi kõnealla tulnud. Ja kui Pärn oleks julgenud Stalini ajal tuua rivi ette sini-must-valge lipu oleks ta juba järgmisel päeval teel Siberi vangilaagrisse. Ei maksa kirjutada lollusi. Ja ei maksa Pärna kui oma rahva vastu võidelnute kindralit küll võrrelda meie riigi lugupeetud presidendiga.

Kas see paskvill on katse hakata stalinistlikelt kurjategijatelt TÕDE maha pesema?

Lodjak on tuntud kaabakas. Viimati pani oma lihase poja vangimajja.

Minu isa olis amuti Eesti Laskurkorpuses Kuramaal. Ma oleksin kindlasti kuulnud tema käest seda lipu lugu. Aga mida ei olnud seda ei olnud.

Võis olla ka nii, et tolleaegses hirmuõhkkonnas mõni ei julenudki sellist "hirmsat" lippu meelde jätta; vaatas, aga ei näinud ja meelde ei jätnud - hakka veel pärast tunnistajaks... Kuigi Lodjakut on üsna raske uskuda, ei julge ka öelda, et niisugust peaaegu võimatut asja eim olnud.

hoopis tore küsimus?Kas keegi teab,et need,kes vene võimu ajal ,noh,80-ndatel kellegi rahvuslase poolt sini-must-valge lipu korstna otsast alla tirisid ja jalge alla trampisid,on ikka valdades väga juhtivatel kohtadel.Mida arvate?Kui keegi ehk soovib täpsustada-eks ise teate.Niipalju siis aatelisusest eesti inimesel.

See võis ju nii olla, aga ei pruukinud. Huvitav, miks Lodjak seda juttu nõuka ajal ei rääkinud - siis, kui ta oli külanõukogu täitevkomitee esimees. Aga mida sa ikka ootad tüübilt, kes saatis venna Siberisse ja pani poja pokri. Tüüpiline kesik, kelle elu tähetund oli Savisaare külaskäik. Mölakas.

Nõustun Antsu kommentaariga, et see on ulmekas! Nõukogude väejuhatus tõmbas kaasa Eesti Laskurkorpuse Kuramaa vabastamisele. Sellest "ülevast hetkest" ei kirjuta ükski ajalooraamat, ka mitte L. Pärna enda kirjutatud mälestusteraamat "Sõjakeerises". Ka seda ma ei usu ( arvestades asjaolusid, et ta oli sündinud ja kasvanud sügaval Kalmõkkias), et Pärn rääkis aktsendita eesti keelt. Õrjetu on siin tuua võrdlust meie presidendiga! Aga kallid lugejad, andke talle andeks - mis te tahate saada nii vanalt inimeselt, kelle võime tajuda reaalsust on kadunud ja kes elab oma fantaasiates.

Ja Lodjak on ainus mees, kes julges tõe AD 2007 välja öelda. Lubage naerda. On olnud ikka ja jälle ajalehti kus trükitakse kõikvõimalikku plära, aga ei saa olla ometi nii naiivne, et seda kõike uskuda ja võimalikuks pidada.

Tõde on kusagil väljaspool meid... Nii ilus jutt, et hakka või uskuma... Jüriöö mässu ajal olevat kah soo peal trikoloori lehvimas nähtud...

KN võiks avada rubriigi LUULUD, kus H.Vainu,B.Lodjak jt vanurid võiksid oma luulusid avaldada.

Mis parata, kui erinevatel isikutel on ühe ja sama sündmuse kohta erisuguseid muljeid, tähelepanekuid, arvamusi, oletusi, järeldusi jne? Kas peaksime meiegi jääma alati üheainsa ja käesoleval hetkel ainuõigeks tunnistatud-kinnitatud, kuid võib-olla kunagi järjekordselt valeks-vääraks osutunud/osutuva seisukoha või hinnangu juurde? Isegi kui see tänase päeva mõõduga võttes või tavamõtlemise kohaselt tundub ehk isegi luul olevat. Kas petta ennast või teist või mõlemaid, teha seda täna või alati? Võtkem kasvõi parvlaeva Estonia hukk - kui palju erinevaid, risti-rästi vastukäivaid versioone on olemas sellest ja kui palju veel tulemas? Ja missugused seigad võiksid ilmneda veel siis, kui oma teada olevat või olnut saaksid öelda need, kes jäid (pärast ellujäämist!) jäljetult kadunuks või kellest võiks arvata millegi teadmist, kuid kes vaikivad neile teada olevast ja võib-olla isegi kindlalt kontrollitust hullemini kui haud (nt laevahukukomisjoni liikmed). Teades, kuidas XX sajandil on rahvaid petetud ja kuidas sel aastasajal toimunu kohta veel ka XXI endiselt petujutte aetakse, ei tohiks küll mingil juhul pidada üleliigseks lasta eakatel härrasmeestel oma mõtteid avaldada.

Tubli,Lodjak.Meie perede hääled on sinule garanteeritud.

Sellise luulu puhul aitaks kindlasti mõnede faktide täpsustamine: 1) kas kogu korpus üle 20 000 mehe mahtus ära ühele metsalagendikule? 2) mis kuupäeval ja kus üritus toimus? 3) mida arvasid asjast politrukid ja eriosakonnad? 4) kas üritus oli kõrgemal pool kooskõlastatud?

Rääkisin telefoniga tuttava Laevas elava mehega. Kellelt sain teada ,et ,et Bernhard Lodjak on täiesti süüdimatu ja tema jutt täielik sonimine. Keegi kohalikest ei võta teda tõsiselt. Anname andeks vanale taadile see mõttetu loba.

...ja KN avaldab sellist joba!

Enne luuluks kuulutamist oleks vaja needki küsimused üle kontrollida. Näiteks Estonia huku asjaolude käsitlemine näitab, et selgub igasuguseid, ootamatult uusi kui ka vanu asjaolusid, milles kõvasti kaheldi. Igasugused imelikud asjad on maailmas võimalikud.

Sellist valetajat kui Lodjak ,annab praegu otsida.Minu isa oli ka vahepeal sunniviisiliselt vene sõjaväes ja tean tema juttudest , et eestlastesse suhtuti , kui alamrassi.Ärgu rääkigeu Lodjak , et eestlased läksid lahingusse eest lipu all. Nii lolli juttu saab lugeda ainult pldiski mnt.52 trellidega palatis.Debiilsus on kurb aga kahju sellest Lodjakust, valel on lühikesed jalad.Häbi , kui ta on eestlane aga kui venelane , siis tavaline nähe.

Mina olen saarlane ja tean, et saaremaa vallutati rüütlite ajal 2 a. hiljem , kui mandri eesti. Ma tean ka seda , et eesti viikingite laevastik ju seilas trikoloori all.Vot oli ikka eestlastel sel ajal rahvustunne.

heintsule. Olen alati austanud tublisi Saaremaa mehi. Mina ise Saaremaal elanud pole , küll aga Hiiumaal. Siiski olen mitte päris vaid "isehakanud hiidlane". Nii nimetatakse mandrilt sinna tööle ja elama tulnud mandrimehi. Minul on Sulle küsimus veli saarlane. Milline trikoloor oli viikingidel ??. Millistest värvidest see koosnes. Mina ei tea, ehk räägid ka mulle. Sini-must-valge tuli kasutusele sajandeid hiljem. Eesti lipul on oma ajalugu, millest siin ei hakka rääkima.