Tallinn ja Tartu on kaks suuremat linna , kus on veel väga palju sundüürnikke , aga olukord ei taha kuidagi muutuda . Tegemist on 15 aastaga , mis oleks pidanud kõik sellega seoses oleva lahendama ?! Tartus on aga sundüürnikud tehtud SOTSIAALABI VAJAVATEKS KODANIKEKS ja nende korterid SOTSIAALKORTERITEKS !? Põhjendus linnavalitsuselt - sundüürnik ei tahtvat laenu võtta , et ise ennast aidata ?!

Ilmselt ei jää tõesti muud üle, kui palgata mõni tippadvokaat, kes nõuaks lisaks korteri erastamise võimalusele sisse ka kopsaka kahjutasu moraalsete kannatuste eest, mille siis omakorda võiks kasvõi täies ulatuses sellele juristile loovutada.

Kas on olemas mingi fond või muu säärane asi kuhu võiks asjaajamiskulude (advokaadi palkamine) toetuseks raha saata?

Artiklis:“Miks antakse eluruum üürile 20-aastasele isikule – tema ei saa ju sundüürnik olla?”Saab küll! Tegemist on olnud sundüürniku pereliikmega, kes eluruumi tagastamise hetkel alles alustas oma kooliteed, kuid tänaseks on sirgunud perekonnapeaks." Minu kommentaar : Laar & Co lootsid vist, et kõik surevad maha ja asi lahendatud. Aga võta näpust - ka Siberis õnnestus osadel ellu jääda - mis siis, et vanemad vastu ei pidanud.

Sotsiaalkorter, sotsiaalne elamuehitus, sotsiaalmajad jne. on kogu maailmas levinud terminid igasuguste ALLA TURUHINNA üüritavate, müüdavate, antavate jne. elamispindade kohta. Eestis on sotsiaalmajadeks millegipärast hakatud kutsuma vaid invaliidide sotsiaalmaju. Tegelikult on kõikide Eesti omavalitsuste munitsipaalelamud sotsiaalmajad, sest pakuvad elamist alla üüri turutaseme. Maailmas on keskmine allahindlus 25% meil aga 400%. Pole ime, et meil on seetõttu ka sotsiaalkorterite soovijaid sadu kordi rohkem.

Sundüürnik ootab loomulikult riigilt samasugust kingitust, kui sai temaga täpselt sarnane ja sarnast korterit kasutav naamermaja korterierastaja. Samavõrd loomulik on aga ka naabermajas kööktoa erastanud pere kunagise pisipoja hämmastus selle üle, et tema liivakastikaaslasest sundüürnikupoiss saab munitsipaalkorteri aga ei tema, ega tema õed-vennad ei saa. Inimesed võrdlevad üksteist alati, kuid teadmised taustast on meil erinevad. Sundüürnike õnnetuseks on teistel nende probleemi ääretult raske mõista. Sundüürnikel on omakorda väga raske mõista poliitikuid, kes ilma igasuguse omavahelise vaidluseta kinkisid 1990-tel ära sadu tuhandeid kortereid, nüüd aga seletavad, kui kallis on korter, ehitus, kuidas riigil polevat ei raha ega maad jms.

Mis saab sundüürnikest, kelle lepingud teatavasti kehtivad 24.novembrini 2007? Kas Teil Keskerakonna esimehena on nägemus selle probleemi lahendamiseks? Tegelikult peaksid nägemuse sellele küsimusele välja pakkuma need, kes omal ajal probleemi sünnitasid - Mart Laar ja tema mõttekaaslased. Mina tahaksin siiski loota, et Riigikohus on õiglane ja tühistab parlamendis vastu võetud ühe poolega otsuse. Õiglust peab jaguma mitte ainult endistele omanikele, vaid kindlasti ka sundüürnikele. Küsimus 2 Kas teie vastusest sundüürnike küsimuse kohta tuleb nii aru saada, et te ei kavatse selle küsimusega tegeleda kui võimule jääte? Mis lahendust saab asjale pakkuda Riigikohus? Ei ehita ju tema maju ega eralda kellelegi kortereid. Vastus: Ei. Ma ei pääse kuhugi selle küsimusega tegelemisest. Tegelesin Tallinna linnapeana kui koostasime programmi 5000 eluaset Tallinnlastele, mida praegu ellu viiakse. Tegelen ka majandusministrina. Kui me Kredexi kaudu eraldame vahendeid munitsipaalelamufondi rajamiseks. Iga aasta olen käinud avamas õige mitut munitsipaalmaja, kuhu on paigutatud ka sundüürnike. Koostasime ka sundüürnikele omandireformi läbi tekitatud kahju kompenseerimise eelnõu, aga see on takerdunud Justiitsministeeriumisse. Kolmas küsimus,millele vastus ei tulnud-Mainite oma vastusest, et te ei pääse meie küsimusega tegelemisest aga mis ikkagi saab meist pärast 24.novembrit 2007. Millal esitati eelnõu omandireformi läbi tekitatud kahju kompenseerimise kohta, kas sellega saab ka internetis tutvuda ja kas on esitatud ka järelpärimine selle kohta, miks asi takerdunud on. Teile võib ju probleem tühine näida aga inimesed keda asi puudatab on ju väga muresja neid inimesi pole ju sugugi vähe. -

Kui ma õigesti mäletan, siis sai omandireformi aluste seadus 1991.a. juunis Riigikogu pooltühjas saalis vastu võetud ainult tingimusel et selle reformi läbiviimine ei tohi tekitada mitte ühelegi sundüürnikule ega mitte kellelegi teisele mitte mingisugusel kujul uut ülekohut. Vastasel korral ei oleks seda seadust sellisel kujul vastu võetud ja kogu omandireform oleks viibinud "vara" ja "Omandi" mõiste tegeliku avamiseni ning täpse määratlemiseni- mis oleks pidanud olema selle reformi ilmtingimatu eeltingimus, või üleüldse sellisel kujul, täpse õigusliku loogika väljatöötamiseni ära jäänud. Igasuguse õigusliku loogika ja riigiõigusliku järjepidevuse puudumine on selles omandireformi-storys kõige ilmekamalt ja arvatavalt ka Eestit naeruvääristavamalt saanud ilmsiks selles saksamaale ümberasujate mammona ümber - ja kasuks, käivas riuklikus seaduseväänamises. Õiguslikus mõttes näikse Eesti Vabariik olevat omapärane nähtus mis täidab kärarikkalt kähmeldes ikka ja jälle teatud huvigruppide kitsaid majanduslikke erahuve silmas pidades - vaid neid seadusi mis tunduvad magusad ja mida meeldib täita ning jätab oma suva alusel täitmata omaenda seadustest need milliste täitmine on keeruline, nõuab pingutust, armastust oma rahva vastu ja tegelikku riigimehelikku tarkust.

Alustame lõpust. OR töötadi välja ajal kui president oli Rüütel(Ülemnõukogu Presiidiumi Esimees)ja peaminister Savisaar(Ministrite Nõukogu Esimees)ja vastu võeti Riigikogus ja need PERSOONID oleksid pidanud ka selle Küsimuse lahendama. Aga mida TEGID eelpoolnimetatud PERSOONID? 1. Jagasid kogu riigile kuuluva elamispinna sisuliselt TASUTA neile kes seal parasjagu elasid. Teist osa elanikkonnast, kes elasid REPRESSEERITUTELE kuulunud eluruumides aga toitsid mingite ebamääraste LUULUDEGA, selle aemel et jagada neile OKUPATSIOONISÕDURITEST VABAKSJÄÄNUD eluruumid(kasarmud ja riigipoolt ehitatud, mida oli külluses). 3. selle asemel, et tagastada eluruumid REPRESSEERITUTELE(nende jaotamine PALTISAKSLASTEKS, LÄÄNDEJOOKSIKUTEKS ja Hitleri kutsel ärajooksnuteks on AMORAALNE, et mitte öelda ropemalt)"tagastati" need ruumid mingi lisaklausliga, sundides vastseid omanikke juba 15 aastat JAGAMA SOTSIAALTEENUST, mida neile keegi ei kavatsegi HÜVITADA. Tingimus, et tagastamine ei tohi ei "sundüürnikule" ega kellegile teisele teha mingit ÜLEKOHUT kuulub Fantastika valdkonda või LASTEAEDA.Pole võimalik millegi küljest tükki äralõigata nii, et asi terveks jääks. Kogu kurja juur seisnes arvatavasti selles, et toonane postkommunistliku "vabariigi" kommunistidest juhtkond tahtis MAAILMALE demanstreerida REPRESSEERITUTELE tekitatud kahjude hüvitamist, samaaegselt jättes kommunistliku nomenklatuuri poolt hõivatud endiste RIKASTE eluruumid edasi nende valdusesse. Küllap loodeti, et nad on NAGUNII kas mõrvatud, ammu surnud või asuvad kaugel ja ei saa sellisest "tagastamisest" isegi teada. Seda millele nad TEGELIKULT selle juures mõtlesid, võiksid nad kas või nüüdki rahvale selgitada. Aeg oleks OMETI arusaada, et süüdi pole mitte müütiline Laar vaid KOMMUNISTLIK OLIGARHIA ja vastavalt ka esitada arved NEILE, mitte sundima majaomanikke osutama sotsiaalteenust ning sõimama "elajalikeks omanikeks"(tsitaat Kesknädalast).

See Kesklinna vanem Jürgenson näib olevat päris mõistliku jutu ja arusaamaga mees! Kas ükskord ometi ei oleks aeg ka Eestimaal hakata asju tegelike nimetustega nimetama ja hakata otsima väärikaid vastuseid ja lahendusi nendele vastuseta küsimustele.

Hakakeim ükskord ometi Riigimehelikult, ausalt ja väärikalt käituma! Lõpetageim ometi juba kord väärikalt see hirmus omandireform. Loobugeim sellest inetust enesepettusest ja tunnistageim aumehele kohaselt tehtud vigu ja ülekohut. Heastage ometi praeguse suure eelarve ülejäägi tingimustest selle riikliku omavoli ohvriks jäänud isikuteringile neile põhjustatud ülekohus ja kannatused. Ja paneme sellele inetule loole sellega ilusa punkti ning katsume siis eluga edasi minna - üheskoos selle Euroopaliku Eesti Vabariigi suunas kus igal Eesti Vabariigi kodanikul on oma riigi poolt garanteeritud korralik kodu, turvaline elu ja inimlik toimetulek!

to Fii: "Hakakeim ometi Riigimehelikult, ausalt ja väärikalt käituma!" Milline näeb välja Riigimehelik, aus ja väärikas käitumine.?

Postimehe intervjuu Savisaarega toob ära, et justiitsministeeriumis on takerdunud seaduseelnõu, mis näeb ette hüvitise omandireformi läbi kannatanud sundüürnikele. Kas keegi teab midagi sellest eelnõust? Kas saaks seda kuskil lugeda? Palun ka sundüürnike Tallinna ühenduse kontakte, et vajadusel hakata üheskoos esitama arupärimisi justiitsministrile ja miks mitte ka piketeerima. Läbi aegade on Eesti hädaks olnud eesti inimese omaette hoidmine.

Ühinen Arvajaga ja ootan põnevusega seda "Riigimeheliku, ausa ja väärika " käitumise kirjeldust. Aga olgu ikka selline, et hundid söönud ja ka lambad terved oleksid, mitte vaid huntidele meelepärast.

Need, kes panid ORASesse kuulsa uue ülekohtu keelamise lause ja siis rahumeeli kortereid erastama hakkasid, käitusid täpselt nagu Karlsson Katuselt kui ta Väikevennaga kaheksat pirukat jagas nii, et kõigepealt võttis endale seitse ja siis lükkas ühe väikevennale, öeldes."Siin on sinu seitse". Nad teadsid suurepäraselt, et sellisel viisil erastades tekivad miljonärid ja kerjused. Riigikorterite üürnikest Riigikogu saadikud oleks pidanud hääletamise ajal saalist lahkuma, sest hea tava eeldab enesele kingituste tegemisel mitte osalemist. Vaat see oleks olnud riigimehelik, aus ja väärikas käitumine. Ja täna oleks väärikas käitumine see, kui ei aetaks süüd poliitiliste vastaste kaela ja ei poetaks lapse kombel eelmainitud "uue ülekohtu " keelu taha. Omandireformi veidigi väärikamat lõpetamist ei sega mitte Eesti riigi vaesus, vaid poliitikute soovimatus oma vigu tunnistada.

Nõustun täielikult Jaan Sotteri arvamusega - kõik algab suhtumisest ja oma vigade mittetunnistamisest.

Üürnike liidu telefon 6272910 ja aadress Tallinn Sakala 23A hoovimaja. Tegelbki sundüürnikele kompensatsiooni väljaajmisega, aga kuni ResP ja Isamaa ikka veel hääli saavad, peavadeestlased leppima, et omad poovad ja tapavad - nii nagu metsavennad sõja ajal, nii praegu nn isehakanud omanikud, kellel mite mingisuguse majandusõiguse järgi polnud õigust midagi tag´asi saada. Nüüd tuleb vaid kinni maksta, ja selleks on vaja tugevat survegruppi.

Telefon on nähtavasti kommunistlik nomenklaturist, kel on harjumus teha propagandat ja rääkida valget mustaks ning vastupidi. ehk selgitab propagandist, mille eest,kellele ja millisel määral seda "kompensatsiooni" arvestatakse. Ja kes on need just kui mingid "isehakkanud omanikud" ja millisest "majandusõigusest" on jutt? Ja millisest "poomistest ja tapmistest" käib jutt? Kui jutt käib mõne tuntud küüditamisnimekirjade koostaja või üliaktiivse hävituspataljonlase üle kohtumõistmisest, siis enne sellise nõmeduse suust väljaajamist tasuks tutvuda pealesõjaaegse Lääne-Euroopa praktikaga. Võtame kas või Prantsusmaa, kus esimestel okupatsioonijärgxetel kuudel vallandus tõeline terror nende kallal keda kas või kuidagi kahtlustadi saksasümpaatias. Inimesi lasti maha ilma kohtuta kiirkorras vaid kaebuse põhjal, et "müüs midagi sakslasile, suhtles nendega või lihtsalt juhatas neile teed". Näiteks teatas prantsuse tookordne siseminister Tixier 1944 a lõpul, ettema andmetelulatus nn rahvusliku ebaväärikuse süüdistusel ligikaudu 105 000 inimest. Aga minister Mitterand teatas 17. juuni "Figaros" selliseks arvuks 133 000 inimest. Võrdluseks olgu andmed, et kogu sõja jooksul langes võitluses sakslastega 24 000 vastupanuliikumise võitlejat ja ligi 30 000 hukati okupatsioonivõimude poolt. Nii selgub, et omade käe läbi hukkus 2-2,5 korda rohkem inimesi kui vaenlaste käe läbi. Sama toimus ka Itaalias, Norras, Taanis, Belgias ja ka mujal. Kas keegi julgeb ehk nimetada neid rahvaid metslasteks? Tegu on ju Euroopa kultuuri "sünnimaadega". Meil Eestis aga juhivad tippkommunistid juba 15 a riiki ja nende osalusel see kurikuulus ORASte seadus välja mõeldigi. Seesama "nomenklatuur" tegi kõik selleks, et lõhestada meie rahvast sest eks see ole vana okupandi loogika, omavahel kisklevaid on lihtsam VALITSEDA.