Ettenägelikkuses teda muidugi kahtlustada ei saa.

Punaarmeele ehitasid kasarmuid Eesti eliidile kuulunud ehitusettevõtted.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aasta märtsis alustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiit konsultatsioone Saksamaa peatamiseks. Üheks selle osaks said nn Briti garantiid erinevatele riikidele, mida määriti riikidele pähe ka tahte vastaselt. 28. märtsil NLiidu ettepanek Eestile abi andmiseks Saksamaa vastu.

1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.

6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.

7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule. See vihastas inglasi veelgi rohkem.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas. Need lõppesid 1. juulil kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.

2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
Britid sellega ei arvestanud ja garantiide andmine delegeeriti NL-ile.

Tänan, diplomaat. Lõpuks selgub see tõsiasi, et Konstantin Päts oli teadlik kõigist neist kokkuleppeist ja abi ei olnud Eestile kuskilt tulemas. Kui Churchill oli meid Stalinile maha müünud ja Stalinil oli ka Hitleriga kokkulepe, mida aga Hitler ei kavatsenudki täita, sest ihaldas ise Balti riike, siis tegi Päts ainuõige otsuse alla anda Venemaale, sest sõja puhul Venemaaga oleks rahva kaotused olnud suuremad ja siis oleks Stalin saanud väita, et võideti tagasi Uusikaupunki rahulepingu järgi Rootsi alad ning venelastel oleks olnud täielik õigus Eestis peremehetseda. Aga olles vennalik liiduvabariik, jäid Eestile suveräänse vabariigi õigused. See tagas meile püsimajäämise ja võimaluse sellest liidust välja astuda NSVL-i Konstitutsiooni alusel. Peab ütlema, et Eestil on olnud õnne taastada oma riik veretult, sest Potsdamis reetsid meid ju Churchill ja Truman, kes loovutasid balti riigid. Aga teisest küljest varustasid jänkid ja inglased ju venelasi oma sõjatehnikaga nii jõudsalt, et Stalini käes oli tohutu arsenal ja selle jõu abil ta dikteeris sõjajärgse Euroopa riikide olemasolu. Ja ei saanud ju jänkid ega inglased minna oma partneri vastu sõdima mingi balti väikeriikide pärast, mis olid kunagi Venemaa osa.

on siin kirjas, kuid parem kurb tõde, kui üleüldse elust ilmajäämine. Eestist pole miski olenenud, kuid seda maad on kõigil vaja olnud.

Lõpuks saab selgeks ka Hitleri taktika sõja pidamisel. Paistab, et tal on olnud head nõuandjad kuidas ette valmistada sissetungi mõnesse riiki. Taani ja holland vallutati äkkrünnakuga ootamatult. Ka Prantsusmaale tungiti ju Belgia kaudu ja nii ei olnud kasu sellest Magniot liinist. KuidVenemaale sissetungi valmistati ette kavalalt. Nimelt ju käidi agiteerimas mitmete piiriäärset rahvaste juures, kes vaevlesid NSVL-ikütkes. Stalin aga sai seda teada ja nii ta küüditas Kaukaasiast ära tšetšeenid ja Krimmist tatarlased. Ukrainas tal võimu polnud ja seal organiseerus Vlassovi armee, kes võitles vaba Ukraina eest. Kuid MRP-paktil oli ka kavalalt väljamõeldud eesmärk. Hitler teadis, et kui venelased haaravad vägivaldselt baltimaades võimu, mida oli ette näha selle pakti sõlmimisel, siis balti rahvad hakkavad venelasi vihkama ja hakkavad armastama seda riiki, kes need venelased minema ajab. Loomulikult nii sündiski. Hitleri sõjaväge võeti vastu kui vabastajaid vene ikkest ja asuti Hitleriga koostööle aimamata, et seda Hitler oli ette kavatsenud. Kuid Hitler tahtis hoopis ise endale baltimaid ja Ukrainat. Seda eesti poisid ei taibanud, sest nad olid joovastuses, et vihatud venelased on välja löödud. Ning Hitler hõõrus rahulolevalt käsi, sest talle tuli juurde hulk vapraid eesti poisse, kes võitlesid ennastsalgavalt venelaste vastu. Nii tõmmati balti rahvaid haneks võitlema nii jänkide kui inglaste vastu ja seepärast peale sõda Churchill ja Truman jätsid karistuseks balti rahvad vene võimu alla.

muigaja, õiget juttu räägid ja lisaks, et Stalin tegi ka Volga ääre volgasakslastest tühjaks - kõik küüditati Siberisse.

See on üpris tavaline represseerimismoodus - vaenulikuks tunnistatud rahva esindajate ahitamine. ENSV-st küüditati pärast Vabastamist ära kõik saksa rahvusest isikud, kelle ainsaks süüks oli kuulumine saksa rahvusesse. Mõnedki neist ei osanud isegi saksa keelt, kuid olid lihtsameelselt jätnud rahvuse vahetamata. (Mõni targem rahvas oli rahvusevahetamisel üpris usin, seda võis kogeda ka Eestis.)

on Kesknädala püüe avada Eesti ajaloo neid seiku, mida vähe tuntakse-teatakse või mida koguni tahetakse maha vaikida. Karl Selter oli üks selliseid tegelasi, kellest pole rahva mällu kuigipalju teavet jäänud, kuigi tal õnnestus alla kirjutada võib-olla kõige saatuslikumaid dokumente.

"Muigaja" jutus on palju tõde kuid on unustatud see fakt---- Saksamaale oli sõda Venemaaga pealesunnitud käik . Kuna Hitler oli teadlik ülisalajasest "Kolmikpaktist" kus Nõukogude Liit pidi ründama Saksamaad ja vallutama nii saksamaa kui ida-Euroopa tuli Saksamaal enesekaitseks tegutseda ja rünnata ise esimesena . Ootamatus toimis --vene sõjavägi oli valmis ise pealetungima ja polnud pidanud vajalikuks ehitada mingeid kaitserajatisi . Tohutu armaada tanke ,lennukeid kahureid milliseid oli rohkem kui ülejäänud maailma riikidel kokku. Lugege vene kindrali Viktor Suvorovi raamatut "Katastroof" seal on kõik kirjas ka lennukite tankide arv ja diviisid millised pidid alustanma kahe nädala pärast Saksamaa ja Euroopa vallutamist . Aga Eesti presidendil Pätsil polnud tõesti mingit väljapääsu peale alistumist Punaarmeele---,et säiliks vähemalt osaliselt eesti rahvus . Kõik suurriigid olid reetnud väiksed Baltimaad --nende iseseisvuse .

Diplomaadile-- Väga ilus poliitiline jutt --Selleks ,et päästa Eesti Saksa võimaliku ründe ees okupeerime parem ise Eesti !? Kas pole naerukoht ehk nii ,et röövel päästis röövli käest ?. Ja mindi ka Soomet "päästma " kuid seal sai venelane "verise nina" Rahvaste Liit aga viskas Nõukogude Liidu kui agressori oma organisatsioonist välja !! Miks lugupeetud diplomaat seda ei kirjuta ka see on ajalugu .

Tähtis riik Itaalia heideti ka Rahvasteliidust välja - Abessiinia kallale mineku pärast.

Tegelikult päris huvitav küsimus: Keda on Rahvasteliidust välja heidetud? (Hiljem tegid need väljaheidetud tähtsat nägu ÜRO asutamisel ja on nüüd asutajaliikmetena maailmaasjades kõvad otsustajad.) Muuseas, NSV Liit olla tahtnud, et kõik liiduvabariigid oleksid ka ÜRO liikmed, kuid siiski piirduti vaid Ukraina ja Valgevenega, sest need olid sõjas kangelaslikkust üles näidanud. Igatahes oli NSV Liidul ÜRO-s seeläbi kolm häält.)

1934. aasta 12. märtsil tuli sõjaväelise riigipöörde tulemusena, mida toetas ka põhiseaduslikku korda kaitsev Polpol ja kiitis heaks Nõukogude Liit, Eestis võimule ebaseaduslik režiim, mille valitsused (Eenpalu, Uluotsa ja Varese valitsused), režiimi isehakanud president Päts, seadused ja 1938. aasta põhiseadus on õigustühised. Lisaks veel 1938. aasta põhiseadusest lähtuv Nõmme Valitsus jne.
Otto Tiefi 1944. aasta valitsus, mida ükski riik või organisatsioon maailmas ei tunnustanud, lähtus 1934. aasta ebaseaduslikule riigipöördele eelnenud olukorrast.
Vaatamata eeltoodule oli Eesti Wabariik Rahvasteliidu liige 1921. aasta 22. septembrist kuni 1940. aasta 21. juulini.
Eesti NSV oli aga Rahvasteliidu liige 1940. aastal 21. juulist kuni 6. augustini, mil Johannes Varese valitsus esitas Rahvasteliidule avalduse väljaastumiseks.
Kui EW pagulaspoliitikud (Pätsi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud, sest Rahvasteliit pidas Eesti NSV-d Eesti Wabariigi õigusjärglaseks. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Ka ÜRO loomise aegu eestlasi jutule ei võetud, samas on Rahvasteliitu mittekuulunud Valgevene NSV ning Ukraina NSV ja Rahvasteliidust 1939. aastal välja visatud Nõukogude Liit ÜRO asutajaliikmed.
Rahvusvahelise õiguse järgi saab luua eksiilvalitsuse vaid sõja olukorras. Näiteks, nii loodi II maailmasõja ajal Prantsusmaa, Poola, Tšehhoslovakkia jt riikide eksiilvalitsused Londonis, mis hiljem ühinesid Atlandi Hartaga.
Samaaegselt Johannes Varese ametisse nimetamisega, saatis president Päts dr Hjalmar Mäe oma eriesindajaks Saksamaale.
1941. aasta mais moodustati Soomes sealse sõjaväeluure ja Saksa sõjaväeluure Abwehr toetusel Eesti Vabastamise Komitee eesotsas dr Mäega. EVK poolt määrati dr Mäe Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.
Aga 1953. aastal moodustati Norra ranniku lähedal neutraalvetes koguni kaks Eesti eksiilvalitsust, mis olid rahvusvahelise õiguse seisukohalt tühised ja mitte ükski riik või rahvusvaheline organisatsioon neid ka ei tunnustanud. Ühte neist juhtis peaminister presidendi ülesandeis August Rei ja teist peaminister presidendi ülesandeis Alfred Maurer. Rootsis ja Norras peeti neid klubideks või harrastuteatriteks, kus härrasmehed teinekord stiiliõhtuid korraldavad. Siit lähtuvalt kannab selliste valitsuste järjepidevust näiteks teater NO99...
Leedukate ja lätlaste poolt sarnaseid eksiilvalitsusi ei loodudki.
Nn suursaadik USA-s ei esindanud mitte EW-d, vaid selle ideed.
USA president George Bush teatas veel 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.

Documents of British Foreign Policy; vol.VI – 1939, London 1953

Kirjeldatakse Saksa luure vabat tegutsemist Eestis nii Inglise kui ka Nõukogude luurete huvide vastu. EW kindralstaabi 2. osakond muutus Saksa sõjaväeluure Abwehr filiaaliks.
Eesti ja Soome eriteenistused olid enne II maailmasõda peamisteks Abwehri infoallikateks.
Tihe koostöö oli polpolil (kapol) omakorda Saksa Gestapoga.
Eesti suunal tegutsesid ka Abwehrstelle Königsberg ja Kriegsorganisatsion Finland ehk Cellariuse Büroo, mis rajati Soome 1939. aasta keskpaiku. Koosseis oli Cellariusel kirev: venelased, baltisakslased ja eestlased (Vellner, Kurg, Horn, Kristian jt). Lisaks asus Mannerheimi peakorteri juures Saksa luure osakond – “Gruppe Bertha”.
1939. aasta novembris saabus Kaunasesse Gestapo emissar Graefe. Nõukogude baasid kujutasid Saksamaale ohtu ja vajalik oli koostöö Balti riikide eriteenistustega.
1939. aasta juunis lõi Abwehr sideohvitseri (fregatikapten Cellarius) koha EW kaitseväe staabi 2. osakonnas.

15.06.1939 “The News Review”: natsionaalsotsid näevad Eestile vaadates juba riiki, mis on nii poliitiliselt kui ka majanduslikult nende pihus.

Prantsuse luure ettekanne Tallinnast 1939. aasta lõpul.

Kindral Nikolai Reek (Bazõkov) sai Saksa luurelt palka.
Eesti ja Saksa luured tegid koostööd ka Inglismaal, Prantsusmaal, Poolas jt maades spioneerides.
Eesti rahvas peab täitma valitsuse otsuseid, mida on dikteerinud Saksamaa. Saksa luure on seega saavutanud Eestis suurepäraseid tulemusi.


Reichssicherheitshauptamt 10.01.1940

Dokumendis tuuakse ära, et EW on andnud korduvalt Abwehrile NL-i kohta sõjalist informatsiooni.

Teade Ausland Abwehri tegevusest Eestis 23. 01. 1939
Abwehr paigaldas Eesti – Vene piirile kaugvaatlusseadmeid ja seadmeid Punaarmee ja laevastiku side jälgimiseks.
Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Eestit külastasid nii Abwehri ülem admiral Canaris kui ka Wehrmachti maavägede staabiülem Halder. Eesti kindralstaabi ülem Nikolai Reek kutsusti kahel korral ka Hitleri sünnipäevale. Hitlerjugend demonstreeris oma marsisammu skautide Rannapungerja laagris.
1940. aasta märtsi alguses saabus Politseitalituse direktor Johan Soomani juurde ta endine alluv ümberasuja parun Uexküll, kes vahendas Saksa sõjaväeluuret Abwehr. Abwehri ohvitserid Klee ja Remmelmeijer saabusid aprillis, kohtusid siseminister Jürimaga, informeerides eestlasi ka sellest, et peale sõja lõppu Läänes alustab Saksamaa sõda NL-i vastu.

Kuule seltsimees seda Nõukogude aegset möla oled siin sõna-sõnalt vist juba tosin korda kirjutanud . Kas ise usud ka seda mida kirjutad, kui Sul terve mõistus siis vaevalt . Kui aga selle eest Sulle makstakse kusagilt lase tulla veel kord .

Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui Saksamaal erinevaid sõja – ja luurekoole või kursuseid lõpetanud ohvitserid eesotsas sõjaväeluure juhi kolonel Richard Maasinguga said juhtivatele ametikohtadele. (Eks see orientatsioon jõudis sõja ajal ka muutuda ja tihti sõditi nö alati võitja poole peal.)

1936. aasta 14. novembril algas kindral Reegi ja kolonel Maasingu kaks nädalat kestnud salajane visiit Saksamaale. Sõlmitud kokkulepe andis Saksamaale õiguse kasutada Eesti territooriumi Nõukogude Liidu vastasteks sõjalisteks operatsiooonideks. Saksa pool andis garantii, et Eesti iseseisvust ei likvideerita ja Saksa väed lahkuvad peale sõjalise operatsiooni lõppemist.

1938. aasta märtsis enne Memeli piirkonna okupeerimist teatas Saksamaa esindaja, et Balti riikide erapooletus eelseisvas sõjas on „undenkbar“ ja soovitas Leedul langetada otsus – „entweder – oder“, lisades, et Eesti on selle küsimuse juba lahendanud positiivselt.

1938. aasta detsembri keskel kohtus Maasing Saksa mereväeatašee Boniniga.
Otsustati, et Eesti ja Soome püüavad säilitada näilist neutraliteeti, et vältida Nõukogude enneaegset rünnakut, samas peab ajakirjanduses vältima Saksa vastaseid avaldusi. Maasing ei pidanud Rootsist saabuvat abi millekski: vabamüürlaste keskus, kust põhjasugulase maski varjus destruktiivsed sotsialistlikud ideed Balti riikidesse levivad.

1939. aasta 26.- 29. juulini külastas Eestit Saksa maavägede staabiülem kindralooberst Franz Halder, kellele tutvustati lahkelt Narva piirkonna kaitserajatisi jne. (Võrdluseks, kui kapten Trankmann Narva kaitserajatiste plaanid 1938. aastal NL-i luurele edastas, siis mõisteti ta selle eest vangi.)

Dr. Hjalmar Mäe kirjutas oma memuaarides, et kõik oli 1940. aasta juunis vaid päevade või isegi juhuse küsimus. Rohkem ei täpsustata.
Nõukogude allikad teatavad, et Balti riigid astusid 12. juunil sisuliselt sõtta NLiidu vastu.
1940. aasta 14. juunil kehtestas NLiit Baltikumis õhu - ja mereblokaadi, sest 15. juunile oli väidetavalt planeeritud Saksa ja Balti riikide sõjaväeluurete riigipöörded Balti riikides samal ajal toimuvate spordifestivalide varjus, mille tulemusena võimule tulnud jõud pöördunuks Saksamaa poole abi saamiseks.
17. juunil toodi Baltikumi täiendavad Nõukogude maavägede üksused.
Pärast sellist skandaali astus Uluotsa valitsus protestimata ametist tagasi, välisriikide saatkondadelt ja Rahvasteliidult abi palumata. President Päts nimetas ametisse Varese valitsuse. Siseminister Jürima tuli vastu nõudele tühistada koosolekute keeld. Riigikassat ei evakueeritud, kulladeposiitidele valitsejat ei määratud. Eesti esindajateks Moskvas said kultuuriselts “Licht” liiikmed dr.Gens ja endine pangadirektor Leo Aisenstadt, polpol’i (kapo) juhiks sai Hans Grabbe (Hasa Hoff).

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega.
Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.
1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Sama varianti kaaluti ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel.

1945. aasta Jalta konverentsi protokollis, mille all on Roosevelti, Churchilli ja Stalini allkirjad, on osas "Territooriumide hooldamine" kirjas: "Vaenulikelt riikidelt sõja tulemusena ära võetavad territooriumid ja ükskõik millised muud territooriumid, mida saab vastuväideteta hooldusse anda, mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumide üle eelseisval ÜRO konverentsil, või sellele eelnevail konsultatsioonidel ei ole kavas korraldada." Balti riigid mahtusid kenasti Suure Kolmiku otsuse "ükskõik millised muud territooriumid" mõiste alla ja anti Nõukogude Liidu hoolduse alla.

1941. aasta 22. juuni varahommikul esitasid Saksa esindajad Berliinis ja Moskvas NLiidule teate sõja algatamise kohta.
Põhisüüdistus seisnes selles, et NLiit toetas Inglismaad.
Lisaks veel, et Nõukogude väed on viidud piirile, sooritatakse diversiooniakte ja tehakse Saksa vastast propagandat.