Kindlalt on eesti film "1944" parim mis seni Eestis tehtud, kõik oli täpselt tookord nii nagu filmis . Kirjutati ,et Saksamaal kui näidati seda filmi olid saksa naistel pisarad silmis ,muidugi see film meenutas ka sakslastele õudusi mis toimusid kui neid "päästma" tuldi .

Meenutame näiteks Eisenhoweri surmalaagreid Lääne - Euroopas!

http://www.whale.to/b/starvation_of_germans.html
Kuidas käidi ümber saksa rahvaga sõja lõppedes (nii sõdurite kui tsivilistidega), sellest pole kusagil räägitud ega kirjutatud. Sakslased ise ei tohi sellest iitsatadagi (nemad olid ju kõiges süüdi) ja teised ei taha sellest rääkida, sest sakslasi kaitsta pole poliitiliselt korrektne. Me teame, kuidas sovjetid saksa sõjavangidega käitusid ja kui palju neid sealsetes vangilaagrites hukkus. Teame ka, kui jõhkrad olid tšehhid, kelle meelevalla all palju eestlasi hukkus ja kannatada said. Kuidas aga käitusid saksa sõjavangidega ameeriklased ja prantslased, sellest on kirjutanud nüüd Kanada sõjaajaloolane James Bacque. Bacque on avaldanud fakte, mis tunduvad laua uskumatuina.
Bacque'i uurimused näitavad, et palju rohkem kui nõukogude sunnitöölaagreis, hukkus sakslasi ameeriklaste sõjavangidena Saksamaa enda pinnal. Miljonid inimesed näljutati surnuks, kuigi Euroopas oli tollal toitu ülikülluses. Punase Risti rongid toiduvarudega saadeti tagasi, neid ei lastud vangidele ligi. Tsivilistidele oli surmanuhtlusega keelatud vangidele toitu tuua. Bacque tsiteerib juhust, kus saksa naine tuli pudeli veiniga oma vangis olevat meest kostitama. Vahisõdur võttis naiselt pudeli, jõi tühjaks ning lasi naise maha.
Hoopis jubedam on aga lugu saksa vangidest, keda peeti lageda taeva all laskurpesade taolistes aukudes. Kellelgil sadistil tuli tore mõte bulldooseriga sellest "lahinguväljast" läbi sõita. Saha ette jäänud vangid kaotasid elu, kusjuures paljud maeti elusalt. Viimane näide kajastab ehk üksiku jõhkardi omavolilist toorutsemist, kuid vangide teadlik surnuksnäljutamine oli ametlik programm.
Sõjavangide kohtlemise kohta olid Genfi konverentsil pandud paika kindlad ja selged humaansed reeglid, kuid sellest said lääneliitlased üle väga lihtsal viisil: vangivõetud sakslaste kohta ei kasutatud nimetust "sõjavangid", vaid "desarmeeritud vaenuväed". Neid polnud Genfi konverentsil mainitud.

http://en.wikipedia.org/wiki/Disarmed_Enemy_Forces
Desarmeeritud vaenuväed.

http://en.wikipedia.org/wiki/Germany_Must_Perish
Kaufmanni plaan Saksamaa likvideerimiseks maailmakaardilt.

http://en.wikipedia.org/wiki/Morgenthau_plan
Morgenthau plaan.

Mida president Ilvesest ja tema nõunikest arvata???
http://www.compromat.ee/?p=358
President Ilvese intervjuust ajakirjale "Der Spiegel", kus ta teatab, et eestlasi tapsid venelased ja sakslased, mitte aga kommunistid ja natsid.
Samas jäetakse mainimata, et Eestis ja mujalgi tegid sakslaste eest veretöö ära eestlased ise.
Eestlasi jätkus ka punaste küttide ridadesse ja laskurkorpusse.

http://www.eesti.ca/tiit-madisson-meenutab-lihula-malestusmargi-lugu-iii/article44437

http://pandoraopen.ru/2015-02-20/nemeckij-film-bomba-o-sobytiyax-na-ukraine-realnom-polozhenii-veshhej-i-konechnyx-celyax-zakazchikov/

Saksa okupatsiooni ajal ei sümboliseerinud sinimustvalge ei Eesti riiki ega ka Eesti Direktooriumit, vaid eesti rahvust.
Hümni tohtis samuti mängida aga hümniks seda nimetada ei tohtinud. Nimetuseks oli " Estnisches Volksgebet” " ehk " Eestlaste palve ".
24. veebruar oli hoopis Vabadusepäev, mida tähistati eelneval pühapäeval.
Siiski, 1941. aasta 28. augustil, heiskas 16 - aastane Fred Ise koos kaaslastega Tallinnas sinimustvalge üheks päevaks Pika Hermanni torni.
Kehtisid nii Eesti Wabariigi kui ka Nõukogude Liidu seadused, kui need polnud vastuolus Saksa seadustega.
1944. aasta 18. septembril heiskasid Pitka võitlejad pärast nägelemisi sakslastega sinimustvalge jällegi Pika Hermanni torni Saksa lipu kõrvale, kusjuures Saksa haakristilipp oli sinimustvalgest poole suurem. Eesti Laskurkorpuse võitlejad asendasid selle 22. septembril Rotschildide punalipuga.

Suures osas eesti vabatahtlikest koosnenud "Julgeolekupolitsei ja SD", mille “Gestapo” osakonna moodustas taasloodud polpol (kapo), “ huvisfääri” kuulusid peale aškenazidest juutide veel mustlased (massimõrv Harku vangilaagris 1942. aasta 27. okt.), rotaryd ja lionsid, kommunistid ja vabamüürlased, geid - lesbid ja prostituudid, anglo - ja frankofiilid, eesti rahvuslased (massimõrv 1944. aasta 9. sept. Tallinnas Metsakalmistul), sundmobilisatsioonist kõrvalehoidjad, saksa okupantidesse halvasti suhtunud isikud, tervisepuudega isikud, sõjavangid, jehoova tunnistajad, mormoonid, isikud kes olid töötanud nõukogude asutustes või ettevõtetes, uusmaasaajad, käskjalad, kes olid viinud suurmaaomanikele maakorralduskomisjoni teate jne, esperantistid, vene keelt hästi rääkivad eestlased, jazzmuusikud, eriti saksofonimängijad kui afroameerikaliku muusikastiili esindajad. Mängida tohtis vaid “valgete” autorite lugusid. Põhimõte: kes täna võtab saksofoni, see haarab homme juba vintpüssi järele, kehtis mingi aeg ka NLiidus ( näiteks Utjossovi keiss).
“Julgeolekupolitsei ja SD” jättis maha nimekirjad paljudest oma vastastest, keda kätte ei saadud, et Nõukogude eriteenistused saaksid nendega edasi tegeleda. Eks nendes nimekirjades olid ka Saksa armeest deserteerunud eestlased - hilisemad metsavennad, rahvuskomiteelased jne

http://hsozkult.geschichte.hu-berlin.de/rezensionen/type=rezbuecher&id=8750
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Julgeolekupolitsei_ja_SD
http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=1977
Massimõrv Tallinnas, Metsakalmistul, 1944. aasta 9. septembril.

300. Eriotstarbeline diviis (10 500 meest)

Piirikaitserügemendid formeeriti 1944. a mobiliseeritud 1904.–1923. aastakäigu meestest. Mobilisatsioonikorralduse andis Heinrich Himmlerile alluv riigikomissariaadi Ostland kõrgem SS- ja politseijuht Friedrich Jeckeln, mobilisatsiooni kuulutas välja H. Mäe ja selle läbiviimise eest vastutas Eesti SS-üksuste kindralinspektor Johannes Soodla. Administratiivselt allusid piirikaitserügemendid Ostlandi kõrgemale SS- ja politseijuhile, kellele Eestis allus Eesti SS- ja politseijuht Hinrich Möller. Operatiivselt allusid piirikaitserügemendid väegrupi Nord 18. armee ja armeegrupi Narva diviisidele ja suurematele väekoondistele. Alguses oli rügementide ametlik nimetus Eesti Piirikaitserügement, hiljem Eesti SS-Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz-Regiment), ehkki mehed kandsid Wehrmachti mundreid ja neil olid Wehrmachti auastmed. Rügemendid formeeriti julgestusüksuste koosseisuskeemi järgi 2500-mehelistena, nende tulejõud oli nõrgem kui tavalistel jalaväerügementidel.
Rügemendid koondati 1944. a suvel 300. Eriotstarbeliseks Diviisiks. Diviisi staabiks määrati purukslöödud 13. Luftwaffe välidiviisi staap. 300. Eriotstarbelise Diviisi ülem SS – Brigadeführer Richard Höfer oli endine lennuväekindral.
1944. a augustis ja septembris asusid 300. Eriotstarbelise Diviisi rügemendid Narva rinde paremal tiival Peipsi põhjakaldal, 1. ja 5. piirikaitserügement Emajõe rindel ja tagavararügement Viljandis. 1944. a septembris suunati 300. diviisi rügemendid Emajõe rindele täienduseks, kuhu need aga transpordivahendite puudumise tõttu ei jõudnud ja jäid Eestisse. 1. piirikaitserügement purustati 17. septembril alanud Punaarmee pealetungil täielikult, osa 5. piirikaitserügemendi ja tagavararügemendi mehi pääses Eestist välja ja hävisid lahingutes Kuramaal Tukumsi piirkonnas 1945. aasta veebruaris – märtsis.
Paljud selle diviisi võitlejad jätkasid lahinguteed ka Eesti Laskurkorpuse ridades, mis alustas lahingutegevust Kuramaal 1945. aasta 18. märtsil.

SS-i ja politsei kõrgeim juht Baltimaades obergruppenführer Friedrich Jeckeln, kes hukati 1946. aasta 3. veebruaril Riias, teatas kohtus: „ Himmler formuleeris mulle oma arusaamise järgmiselt: Ostland, see tähendab Leedu, Läti ja Eesti kujutab endast põlist sakslaste ala. Seda poliitikat tuleb ka edaspidi ajada selliselt, et sakslastele loodaks kõige suurepärasemad võimalused mainitud territooriumile asumiseks. Himmler rõhutas, et vaid tühine vähemus lätlasi, leedulasi ja eestlasi on väärt saama Saksamaa kodanikeks. Järgnevate aastate jooksul tahtis ta osa elanikkonnast hävitada, osa välja saata. Nende asemele pidid tulema sakslased. Elanikkonna see osa, mis Himmleri arvamuse kohaselt meile sobis, tuli ära kasutada, assimileerida, saksastada. See polnud ainuüksi Himmleri, vaid ka Rosenbergi ja eriti Hitleri poliitika...“

1941. aasta 2. aprilli Rosenbergi memorandum.
Eesti, Läti, Leedu

Nende piirkondade suhtes kerkib küsimus, kas ei peaks neist tulevikus saama Saksa asustusala rassiliselt kõlbulike elementide saksastamisega.
Tuleb hoolitseda selle eest, et suur osa intelligentsist (eriti läti haritlaskonnast) asustataks ümber põlistele Vene aladele. Tuleb näha ette saksa maaelanikkonna suurearvulist ümberasustamist Eesti, Läti ja Leedu territooriumile; võimaluse korral võiks tõmmata neile territooriumitele suurema kontingendi selleks eesmärgiks kõlblikke saksa asunikke volga sakslaste seast, kõrvaldades eelnevalt ebasoovitava elemendi. Peale selle tuleks mõelda taanlaste, norralaste, hollandlaste ja pärast sõja võidukat lõppu ka inglaste ümberasustamisele neile territooriumitele, et ühe või paari põlvkonna vältel võiks Eesti, Läti, Leedu liita uue saksastunud maana Saksamaa põhiterritooriumiga.

Stalin tahtis Laidoneri Laskurkorpuse juhiks panna, kuid eesti kommunistid Karotammega eesotsas laitsid selle maha, sest Laidoner olevat liiga poolameelne.
See oli argument, mitte see, et ta oleks eestimeelne või kommunismivastane - seda ta järelikult polnud.

„1935. aasta septembris otsustas Eesti kaitsevägede staap luua sidemeid Abwehriga, et alustada luurealast koostööd Nõukogude Liidu vastu. Ei ole selge, kas algatus tuli Eesti või Saksamaa poolelt. 1936. aasta mais saabus Canaris Eestisse eraviisilisele külaskäigule, kus ta kohtus ülemjuhataja Johan Laidoneri, staabiülem Nikolai Reegi ja sõjaväeluure ülema Richard Maasinguga. Kohtumisel lepiti kokku sõjalise teabe vahetamises. Samuti pidi Abwehr varustama Eestit tehniliste vahenditega. Abwehri huvitas Nõukogude Liidu transpordisüsteem. Abwehr rajas Eestisse luurekeskuse Grupp 6514. Eesti ja Königsbergi Abwehr II sideagendiks oli Andrei von Uexküll.

http://www.utro.ru/articles/2015/02/20/1234778.shtml
Kolmas maailmasõda tähendaks Baltikumi hävimist.

Hitlerjugendi sõdimistest.

http://politikus.ru/articles/43966-deti-strelyali-i-po-trupam-i-po-zhivym-ochevidcy-o-zverstvah-gitleryugend.html

Täielik väljamõeldis ja võllanali kindral Laidoner oli Eesti Vabatussõja võitja ja tõeline Eesti patrioot kes arreteeriti kohe kui venelased Eesti okupeerisid ja suri Venemaal vangilaagris . --"Stalin tahtnud teda panna Eesti Korpust juhtima ???????" Tuleta ehk ka seda meelde kuidas Eesti Territoriaal Korpus Staraja Russa all 83 % ulatuses kõik kohe sõja algul läksid üle sakslaste poolele . Hiljem mobiliseeritud eestlased saadeti kaug- põhja töölaagrisse nälga surema . Kui meestest rindel suur puudus tuli loodi neist koos Venemaal elanud eestlastega "Eesti Korpus" millist aga rindele ei lastud . Ainult sinna kus sakslane ümberpiiratud -nagu oli Velikie-Lukis. Isegi seal läksid eestlasi kellel võimalus üle võitlema ümberpiirarud sakslaste poolele . See on ajalugu ja kõik toimunu fakt .

Laidoner, kes juhtis 1925. a komisjoni, mille Rahvasteliit oli moodustanud Iraagi piiri määratlemiseks ja kelle osalusel on kurdi rahvas seniajani jäänud riigita rahvaks, suri nädalapäevad pärast Stalini surma Vladimiri vanglas. Muuseas, Pätsu pealiitlane vapside karistamises ja hävitamises. Nende mõlema portreed ilutsesid igas Eesti kooli klassiruumis kummalgi pool tahvlit.

1940. aasta 1. jaanuari Laidoneri kõne ohvitseride keskkogus:"Me pole kohustatud Soomele appi minema, oleme teinud kõik, mis võimalik".

Venelased ja sakslased.

http://vk.com/wotanjugend?z=album-39340950_174337211

Laidoner ja Päts on reeturid! Päts pööras täielikult ära kui riigi oma käpa alla sai ja eesti rahva haigeks kuulutas. Laidoner aga solvus selle peale, et vapsid mitte teda juhiks ei valinud vaid Larka ja just see oli põhjus miks ta Pätsi ebseadusliku riigipöördega kaasa läks.

President Päts hoolis väga eesti rahvast,miks keegi ei meenuta kui heal tasemel oli Eesti põllumajandus ? . Miks ei meenutata kuidas President Päts laskis ehitada uudismaale uued elumajad ja kes ainult soovis alustada nullist talupidamist sai lisaks veel PROTSENDITA laenu 50 aastase tagasimaksuga . Meenutage kuidas riik organiseeris peekonsigade ,kanamunade ja või eksporti .Riik ostis ka talumeeste liigse vilja kokku .Eestil oli 3-4 aasta omavajaduse tagavaravili olemas . Kuid Pätsu viga oli liigne naiivsus uskuda Venemaad -Stalini . Päts keelas rajada kaitseliine idapiirile sest meie Eesti oleme täielikult neutraalne riik . Venemaa poolt ohtu pole - kas ei ole tuttavad sõnad nüüdsetest kommentaaridest . Elu näitas vastupidist Soome valmistus sõjaks Venemaaga ja jäi vabaks, Eesti okupeeriti "püssipauguta" kuna piiril polnud ei sõjaväge ega kaitserajatisi .