Artiklis on lause:“Sõdades palju kannatada saanud Klaipeda (endine Memel) pakub segu erinevatest ajastutest. Raekoja ees köitis pilku linna romantilise kaitseingli neitsi Anna kuju.“, kus on jäme viga sees. Klaipeda (Memeli) „kaitseingel“ pole neitsi Anna – tegemist on hoopis saksa kirjaniku Simon Dachi purskkaevu-mälestussambaga – Simon Dach sündis 1605 aastal Memelis, sellepärast ka Memeli linn püstitas oma kuulsale pojale mälestussamba 19 sajandil. Neiu kuju sambal on aga saksa köige tuntuima koorilaulu „Ännchen von Tharau“ sönade autori Simon Dachi mälestuseks. Selle laulu sönadeks on Simon Dachi poolt 1636 aastal loodud luuletus mälestuseks kohtumisest Tarau pastori tütre Anna Neanderiga (sünd. 1615-Tharaus (nüüd Vladimirovo Kaliningradi obl., surnud 1689 Insterburgis (Tschernjahhovsk)) praamil Könisbergis. Dach tegi selle luuletuse Anna Neanderi pulmadeks Johannes Partatiusega. Peale kolme abielu (köik abikaasad olid luterlastest pastorid) elas Anna Neander oma esimesest abielust poja pool Insterburgis surmani. Anna Neanderi hauda aga Insterburgis kahjuks enam pole – 19 sajandil kalmistute ümberplaneerimisel läks hauaplats kaduma. Seda laulu tunneb iga sakslane juba kooliajast. Üks väike lisa aga veel Memeli linna kohta. Kahjuks on see linn ainult aastatel 1923-1939 aastani kuulunud Leedule, siis vallutasid leedu mässajad ta prantsuse okupatsioonivöimude käest aga 1939 aastal nöudis Hitler Memeli tagasi saksa riigi koosseisu. Muidugi alates 1945 aastast kuulub Memel Leedule. Kuni 2 maailmasöjani elasid Memelis praktiliselt ainult sakslased, sest Memel kuulus Ida-Preisimaa koosseisu alates 1250 aastast sealse vanima linnana. Leedulastele on viimasel ajal omane ajalugu kujutada enda huvides - nii püütakse ka praegust Kaliningradi oblastit iidse Leedu alana esitada - kuigi seal elas enne Ida-Preisimaa saksastamist hoopis balti höimkonda kuulunud rahvas "preislased=prussid", kelledel pole leedulastega - "zemaitidega" midagi ühist.

Väga tore, et Kesknädala lugejate hulgas on tähelepanelikke tarku inimesi, kes tunnevad muret, et teisedki valgustatud saaksid. Sellist kodanikutundest kantud selgitamist on üsna sageli vaja mitte ainult kaugemate asjade, vaid ka päris eestimaiste seikade selgeks saamiseks.

Leedu näiteks peabki olema Leedu NSV õigusjärglane, sest muidu peaks ta tagastama Vilniuse piirkonna Poolale, tüki Ida - Preisimaast Saksamaale ja (Memeli) Klaipeda piirkonna andma ÜRO kontrolli alla.
Memel läks teatavasti Versaille' rahulepinguga Prantsusmaa kontrolli alla.
1922. aastal toimus referendum, mille alusel elanikud soovisid Danzigi eeskujul Memelile vabalinna staatust.
1923. aasta 15. jaanuariks lõid leedukad peale viiepäevast lahingutegevust prantsuse garnisoni sealt välja, sest prantslased kavatsesid piirkonna hoopis Poolale anda.
Pärast läbirääkimisi Antanti esindajatega jäi Memel teatud vabalinna tingimustel Leedu kontrolli alla. Piirkond pidi omama autonoomiat, kakskeelsus, Poolale vaba juurdepääs jne.
1926. aasta riigipöörde ja klikeaja kehtestamisega riigis rikkus Leedu ka Memelis Antanti poolt määratud statuuti, mille tulemusena sekkus Rahvasteliit.
Ka Vilniusest (Wilno).
Poola – Nõukogude sõja ajal vallutas Punaarmee 1920. aasta juulis Vilniuse piirkonna ja andis selle oma liitlasele Leedule üle. Sama aasta 9. oktoobril vallutas Poola uuesti Vilniuse piirkonna ja moodustas seal nukuriigi – Litwas Srodkowa, mis hiljem mõistagi ühines Poolaga.
1939. aasta 22. märtsil okupeeris piirkonna Saksamaa. Leedukatele anti kolm päeva lahkumiseks, vastasel juhul oleks okupeeritud kogu Leedu.
Kui 1939. aasta 1. septembril alustasid Saksamaa ja Slovakkia sõjategevust Poola vastu, siis tahtis ka Leedu Poolat rünnata. NLiit keelas selle ära ja tagastas ise Vilniuse piirkonna Leedule. Leedu väed sisenesid Vilniuse piirkonda 27. oktoobril. Toimus sõjaväeline liputseremoonia, mil Punalipp langetati ja Leedu lipp heisati.

http://en.wikipedia.org/wiki/1939_German_ultimatum_to_Lithuania

1939. aasta 22. märtsil okupeeris Saksamaa Memeli piirkonna.

Tore on: ilma Leedus käimatagi saime tüki targemaks Leedumaa ajaloost! See ei tähenda, et poleks vaja Leedule pilku heita. Kes seal käinud, ei kahetse.

Kui praegust Leedu Vabariiki peaski pidama Leedu NSV õigusjärglaseks, sest vana, 1940. a. juunipöörde eelse vabariigi taaskehtestamine nõuaks loobumist praegusest pealinnast Vilniusest, siis tuleb ka praegust Eesti Vabariiki ikkagi lugeda Eesti NSV järglaseks, sest 20 aastat tagasi ju ei taaskehtestatud 1940. a. ümbertehtud riiki - isegi viieks minutiks ei pandud kehtima Pätsu-aegset põhiseadust ja kõiki neid seadusakte, mis korraldasid elu vanas Eesti Vabariigis...

Ka Valgevene ja Ukraina ei saa olla 1918. aastal loodud vabariikide õigusjärglased.
Näiteks Ukraina peaks siis Vene Föderatsioonile tagastama Krimmi ja Donbassi, lisaks mitmed piirkonnad Poolale ja Moldaaviale.

Wilno (Vilnius) oli ka Tsaari Venemaal tähtis põrandaalune kommunistide keskus.
1897. aasta 7. oktoobril loodi Wilnos liikumise "Bund" , mille liikmed osalesid juba varem I sionistide konverentsil Baselis 1897. aasta 29. augustil.
1898. aasta 1. märtsil loodi Minskis liikumise "Bund" liikmete poolt Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, mille töös osalesid juba ka Lenin & Stalin.

http://www.postimees.ee/614488/leedut-ootab-cia-vangla-kusimuses-kohus/

Üks Nõukogude luure juhtfiguure Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestusteraamatus: “1939. aasta oktoobris osalesin koos luureülem Fitini ja Beria asetäitja Merkuloviga nõupidamisel Kremlis, Molotovi kabinetis. Seal viibisid ka kindralstaabi Operatiivvalitsuse ülem kindralmajor Vassilevski (50. aastatel kaitseminister), välisasjade rahvakomissari asetäitja Potjomkin, Ministrite Nõukogu Riikliku Rahvamajanduse Perspektiivplaneerimise komisjoni ülema asetäitja Borissov, sõjalaevastiku staabiülem admiral Issakov, piirivalvevägede ülem, kindral Maslennikov ja sõjaväe luureülem, arvatavasti kindralmajor Panfilov.”
Selle vägagi esindusliku nõupidamise päevakord oli fikseeritud järgnevalt: strateegiliste huvide kaitsmine Baltikumis. V. Molotov alustas oma sõnavõttu konstanteeringuga, et meil on kokkulepe Saksamaaga, mille kohaselt vaadeldakse Baltimaid kui Nõukogude Liidu tähtsamate huvide regiooni. Samas ta lisas, et Saksa võimud ei nõustu kunagi mitte mingite kardinaalsete ühiskondlike ümberkorraldustega, mis muudaks nende riikide staatust ega ka nende astumisega Nõukogude Liidu koosseisu.

Juba "Mein Kampfis" kirjutas Hitler, et Saksamaa peab laienema muistsete ristirüütlite teekondade suunas.
1933. aasta 5. oktoobri "Die literarische Welt" teatas: "Kui mingi lause on maksev Ida jaoks, siis kõlab see nii: alguses olid sakslased!... Ta rahvad, olgu lätlased, eestlased, leedukad, poolakad; tšehhid, jugoslavlased või rumeenlased - on saanud ja arenenud selleks, mis nad on, tänu sõltuvusele ja suhtlemisele üldsaksa maailmaga."
Samas ajakirjanumbris soovitab K. Seidelmann artiklis "Välispropaganda" hakata Lääne - Euroopale püsivamalt pähe taguma mõtet Saksamaa kolonisatsiooni vältimatusest Baltikumis, et Lääne sümpaatia ei kuuluks põrmugi enam väikestele orirahvastele ja nende tühistele liialdatud pretensioonidele olla sõltumatud.
Kuni 1934. aasta diktatuuri ja tsensuuri kehtestamiseni Eestis tõid ka Eesti lehed ära sarnaseid natside jultunud avaldusi.
Nürnbergi protsessil avalikustatud Ameerika süüdistuse dokument tõi päevavalgele, et juba 1941. aasta 2. aprillil oli III Reichi üks ideolooge ja peaokultist, Tallinnast pärit Alfred Rosenberg langetanud Balti riikide suhtes surmaotsuse: "Nende maade suhtes on küsimus selge, et neist saavad tulevikus Saksa maad ja rassiliselt paindlikumad elemendid assimileeruvad... Tuleb suunata suur hulk saksa talupoegi kolonistidena neisse maadesse... Võimalik, et selleks võivad küsimusse tulla Volgamaa sakslased... Me võime veel koloniseerida taanlasi, norralasi, hollandlasi ja pärast sõja võidukat lõppu ka inglasi. Niisiis võib Baltimaad ühe või paari inimpõlve jooksul liita Saksamaa külge uue Saksa territooriumina.

Rosenbergi maru-saksameelsus võis tuleneda ka sellest, et nagu selgus hiljutise "rosenbergiaadi" käigus, polnudki temas saksa verd. Sellest kirjutas Eesti Ekspress - eks katsuge teda süüdistada vaketamises.

tõsieestlasele

Rosenbergi juudi päritolu vastu tundis tõsist huvi Gestapo. Ilmselt oli tegemist sefardi, mitte aga aškenaziga, ja seega - "keine Problemen".

1939. aasta novembris saabus Kauen'isse (Kaunas) Gestapo emissar Graefe.
Nõukogude baasid kujutasid Saksamaale ohtu ja vajalik oli luurealane koostöö.

Ma ei saa aru miks viimaste kommide autor end erinevate nimede all esitleb? Tegemist ju ühe ja sellesama isikuga.

http://www.postimees.ee/422429/hitleri-sunnipaev-aktiveeris-leedu-neonatsid/

Mis tähtsust sel on, et keegi esineb erinevate varjunimede all? Oluline on, et lugeja saab teada midagi, mis võib talle uudislik olla ja tema silmaringi avardada.

http://video.google.com/videoplay?docid=2730957205665644059
Leedu kirjanik sündmustest ajaloos.

1933. aasta aprillis kohtusid Genfis Saksa poliitik Joseph Goebbels ja Poola välisminister Josef Beck.
Leiti, et Saksamaa ja Poola huvid Ida – Euroopas langevad ühte. Mõlemad riigid võivad oma territoriaalprobleemid lahendada Venemaa ja Balti riikide arvelt. Poola võib saada Danzigi koridori võimaldamise eest Leedu ja väljapääsu Mustale merele. Saksamaa pretendeerib Lätile ja Eestile.
1934. aasta 26. jaanuaril sõlmitigi Saksa – Poola mittekallaletungipakt koos deklaratsiooniga.
1934. aastal ilmus Berliinis E.von Reibnitzi raamat „ Der deutsch – polnische Ausgleich“. Autori arvates ei saa jääda ükskõikseks selle suhtes, mis toimub Kaug – Idas ja Nliidus, ja ühiseks võitluseks kommunismi vastu tuleb luua Saksa – Poola blokk. Soovitati anda Ukraina ja Leedu Poolale vastutasuks Danzigi koridori, Ülem – Sileesia, Pomorze (Pomerania) ja Poznani (Posen) eest.
Samas stiilis raamatu kirjutas ka poola professor Wladislaw Studnick aastal 1935.
Eesti ajalehtedes teatati, et tegemist on Alfred Rosenbergi ideede taaselustamisega.
Pärast Pilsudski surma 1936. aastal võtsid Poola uued poliitikud Inglise orientatsiooni.

1938. aasta märtsis, vahetult enne Memeli piirkonna okupeerimist, teatas Saksa diplomaat Leedus Grundherr, et Balti riikide erapooletus eelseisvas sõjas on „undenkbar“ (mõeldamatu) ja soovitas Leedul langetada otsus „entweder – oder“ (üks kahest), näitena toodi Eestit, kes on küsimuse juba positiivselt lahendanud.