meie trikoloor sündis Tallinnas sini-must-rohelisena. Sellest on 3. juunil 2009 Kesknädalas teada andnud ajaloohuviline ja kollektsionäär JAAN NIIN.

Tema sõnul kahjuks on Eesti rahvus- ja riigilipu ajaloost seni välja jäänud päris esimese trikoloori loomise ja kasutamise ning lipuvärvide põhjendamise lugu. See lipp lehvis 1880. aasta 12. ja 13. juunil Eestimaa kubermangu keskuses Tallinnas, kui Kadriorus peeti kolmandat eesti üldlaulupidu. Ühtlasi järeldub sellest, et meie lipu ajalugu ei alga tollaselt Liivimaalt.

Sel eestlaste üldlaulupeol kandis Harjumaalt pärit Maardu-Ranna laulukoor lippu, millest hiljem võrsus meie praegune rahvus- ja riigilipp.

"Selle koori juures peame veel tähele panema, et sellel väga mõtterikastest värvidest kokkuseatud lipp oli," kirjutas laulupeo kirjatoimetaja, kameraalkohtu ametnik A. Einvald III üldlaulupeo mälestusraamatus. "Koor oli professor Kölerist kokku seatud eesti rahva kohta tähtsate värvidega lipu omale muretsenud. Lipp oli taevakarva sinine, must ja roheline. Lipu tähendus on: sinine - taevalaotus; must - eesti mehe kuub; roheline - põllud ja heinamaad, kus peal ta kõnnib, - sest sinise taeva all kõnnib põllumees oma mustas kuues rohelise maa peal. Üsna kena tähendus!"

Alles järgmise, 1881. aasta kevadel võttis korporatsioon „Vironia" ja hiljem Eesti Üliõpilaste Selts need lipuvärvid samas järjestuses seltsi värvideks, asendades vaid rohelise valgega. Sealjuures oli kaalumisel olnud isegi sama värvikombinatsioon. Ka sinise ja musta värvi tähendus on jäänud samasuguseks.

Seega oli Maardu-Ranna 22-liikmeline meeskoor M. Karesi juhtimisel esimene, kes võttis avalikult kasutusele meie praeguse rahvus- ja riigilipu selle esialgsel kujul. Lipu isaks tuleb pidada professor Johann Kölerit, kes maalis 1879. aastal Tallinnas Kaarli kirikule esimest Eesti monumentaalmaali, apsiidifreskot "Tulge minu juurde".

Imelikul kombel pole seda lippu mainitud üheski seni välja antud Eesti entsüklopeedias ega ka Köleri elu ja tegevust kajastavates kirjutistes. Samal ajal on Eesti lipu loomise au omistatud jäägitult Eesti Üliõpilaste Seltsile.

Lisaks sobib sirvida 1959. aastal Rootsis Artur Taska koostatud raamatus "Sini-must-valge värvi-kolmik eesti luules" nenditud laulusõnade muutumist.

Näiteks Jaan Bergmanni "Lipulaulu" vastavad read:

1881. a - "Rohelist nii ma teretan",

hiljem - "Nõnda ma valget teretan";

1881. a - "Sinist, musta, rohelist"

hiljem - "Sinist, musta, valget vist" jne.

Kokkuvõttes võime tõdeda, et Eesti trikoloor on sündinud Tallinnas ja hakanud siin lehvima 12. juunil 1880. Tulevasel, 2010. aastal möödub selle lipu esmakasutamisest juba 130 aastat. Tallinna vanalinnapäevadel võiksime seda sündmust ka väikestviisi tähistada.

NB! Selle "tabuteema"-loo põhiallikas on eestiaegne maarahvaleht "Maa Hääl"

Väga õigesti on siin märgitud, et tegemist on "tabuteemaga". Sest keegi ei tohi seada kahtluse alla Eesti Üliõpilaste Seltsi osalust.

Ka tänases "Õhtulehes" kirjutab Tõnis Erilaid, et aeg muudab ka luuletusi - kui Jaan Bergmanni lipulaul 1881. a. Eiseni koostatud luulekogumikus esimest korda ilmus, oli eestlaste lipuvärvideks helesininen, must ja roheline ning juba varem oli Köler rääkinud taevasinisest, mustast ja rohelisest. Huvitav on teada, et kui 130 aastat tagasi 4. juunil sinimustvalge õnnistati Otepää kiriklas, siis Tartusse tagasi tulles pidid EÜS-i liikmed oma lippu ikka peidus hoidma. Vaid ärksamate laulukooride kaudu pääses sinimustvalge rahva ette ja eestlaste keskele.

Nojah, kahju küll aga need lipud on ju erinevad lipud - ei saa kuidagi samastada "sini-musta-rohelist" ja "sini-musta-valget" Need on erinevad lipud ja Köhlerist inspireeritud lippu ei saa pidada Eesti lipu eelkäijaks, see oli ja jäi selle koori lipuks, ei muuks. Üliõpilasseltsi lipust kasvas välja Eesti Vabariigi lipp. Pole siin tarvis midagi kristallselget asja vaja sogastada.

Muidugi-muidugi, miski ei tohi kõigutada EÜS-i autoriteeti - kõik, mis Eestis on sündinud või sündimas, juhtub vaid tänu EÜS-ile. Sellest on üritatud teha mingi kohaliku tähtsusega aadlipesa. Paraku pole selle liikmed mitte alati oma ühingu väärilised.

Aga mis teha - Eestile on omane samasugune isikukultuslik suhtumine nagu Venele või Saksale.

eestis on see kultus väga väiklane.

Aga haledaks kujunes see "Eesti lipu päev" küll - väga vähestel majadel oli lipp vardas. Muuseas, mitmel Mustamäe suurelamul olid lipud lehvimas, kuid see-eest "rahvusmeelsetel" majaomanikel mitte. Niipaljukest siis need meie isamaaliitlikud tegelased tegelikult oma isamaast hooli8vad! Isa maad ja ema kapsaaeda kalliks peavad ning on valmis selle nimel uude vabadussõtta minema...

Näiteks 1880. aasta 12.- 13. juunil toimunud III üldlaulupeo ajal Tallinnas - Kadriorus, lehvis hoopis sinimustroheline lipp.
1884. aasta 4. juunil pühitseti sinimustvalge Tartu Ülikooli üliõpilaste seltsi lipuks.
Riigilipuks sai sinimustvalge 1918. aasta 21. novembril.

Aga kui paljud heiskasid sinimustvalge koos EU - tähelipuga, nagu see tänapäeval kohane oleks?

Muuseas, 1940. aastal alates juunipöördest (president Päts pani ametisse Varese valitsuse) kuni nõukogude võimu väljakuulutamiseni juulis pidid kõigil majadel olema kõrvuti kaks lippu - EW lipp ja punalipp. Kui kahelipuajastu lõppes, tunnistati isegi sinimustvalge värvikooslus (muidugi mõista rahva tungival soovil!) karistusväärseks.

Eks näis, millal hakatakse ka meilt nõudma EU-tähelipu heiskamist. Võib-olla pole sinimustvalget enam vajagi lehvima riputada? Kui Eestisse sõjaväebaasid tehakse, siis pannakse vist NATO lipud?