äki teab Rosaali öölda ka seda kelle ääkskiidul ehitatti vanalinna se tobe Tölagardii ?
ja miks Viru tänavale on ka Etkar oma kambaga luband keskaegamõnitavad reklaamituled ja jänkissis kirjad ?

"Etkar oma kambaga" vastutab ka kõige selle eest, mida XIX sajandil tehti Revalis keskaegse arhitektuuri kallal. Kindlasti on selle väitega vastuvaidlematult nõus sajad eriti ausad eestlased...

1.Eesti muinsuskaitseseadus ei keela midagi. Kõike võib teha, kui muinsuskaitseamet(nik) lubab. Sellise seaduse puhul on korruptsioon paratamatu. Kas alles nüüd märkasite?
2. Miljööalad pole muinsuskaitsealad, neil ei saa seaduse alusel midagi piirata, mis Ehitusseaduse ja Planeerimisseaduse alusel on lubatud. Ehitusnormid on Eestis soovituslikud. Loomulikult püüavad ametnikud meelehead välja pressida, aga kes käsib alandlikult maksta? Kes keelab Keskerakonnal vähemalt Tallinnas see pull ära lõpetada?

Mäletan, et sellise ennekuulmatu feodaalse muinsuskaitseseaduse suur kaitsja oli endine kommunist, koonderakondlane ning Kultuuriminister, rahvaliitlane ja tänane sotsdem Jaak Allik. Nõukogude ajal oli haritlastel maailmaparandamiseks ainult üks võimalus - suur täidesaatev võim enda kätte haarata. Seda juhtus harva, aga juhtus ning seetõttu tasus unistada. Eesti Muinsuskaitseseadus ongi nagu nõukogude intelligendi viimne ohe. Ka EKA soov kõiki seadusi eirates ideaalse tulemuseni jõuda on osa sellest ohkest. Et see ohe veel kestab, näitab ohtlikku fakti, et unistus heast tsaarist ei ole veel maha maetud. Signe Kivi ja kunstnikud ju tahavad, et Ansip, Aaviksoo ja Tallinna Linnavalitsus oleksid kõikvõimsad vürstid, kes lihtsad kodanikud koos oma rootsiaegsete õiguseriismetega teelt pühiksid. Nii kunstnikud kui arhitektid soovivad, et EKA või Tallinna uus raekoda saaks oma Tallinna vanalinna varjavale mahule selge heakskiidu kahelt bojaarilt : kultuuriministrilt (täna Lang) ja Tallinna abilinnapealt (täna Kõlvart) ning et mitte ei peaks rahvaga arutama, naabritega kooskõlastama, spetsialistidega nõu pidama, seadustes ja rahvusvahelistes lepingutes näpuga järge ajama. Sellised vaated ja hoiakud ei ole ainult vanadel nõukogude inimestel, vaid ka verinoortel haritlastel. Loeb kasvukeskkond, mitte sünniaeg. Muinsuskaitseseadus tõesti hoiab seda gogollikku-kommunistlikku, aga nii kodust õhkkonda alles.