Juhan Peegli koolkond (mitte ainult need, kes tema käe all õppinud, vaid ka need, kes on tema õpilaste õpilased ja kõik nende vaimuvaevast osasaajad) on praegusest Eesti ajakirjandusest kõrvale tõrjutud või ise sellest taandunud. Aga sellega ei tohi leppida, et praegusel "vabadusajal" on meie ajakirjandus (sageli ostetavuse tagamise nimel) muudetud müüdavaks (selle sõna halvemas tähenduses). Elagu vaba ajakirjandus! Maha "ajakirjandusvabadus"!

karta on, et meg ja teema on täna täielikus segaduses - alles see oli, kui pealtnägijas oli "kohutav kallutatud" lugu tallinna taksomaffiast ja täna tuli kõigekõrgema enda suust: "Linnapea hinnangul oli telesaates «Pealtnägija» kajastatud lõik täiesti asjakohane ja professionaalselt tehtud.". mis toimub??????

tähendab, sulle ei ole antud nii keerulistest asjadest aru saada. Eks nuputa edasi, mis toimub.

Tallinna televisioon, hakkab võitlus selliste "üksikute puuduste" vastu, mida nt Riigikohus ühiskonnakahjulikeks ei peagi, käima hoopis operatiivsemalt ja teravamalt. Seepärast seda telekanalit kardetaksegi ja püütakse teda juba ette ära mustata.

Miks eilne AK ei näidanud Vellmani poolt tehtud avaldust peaministrile? Balti 1 näitas. Küsimus oli Mart Laari kohta-et miks ta käis 7 augustil Gruusias ja kas Laar tohib olla teise riigi presidendi nõunik. Miks ka praegu meedia sellest vaikib?

Autorile kurvaks lohutuseks : nii USAs kui Euroliidus kuulub kogu meedia 80% ulatuses multinatsionaalsetele kontsernidele, mille omanikud ajavad ja juhivad kogu meediat ühtse rahaeliidi filosoofia kohaselt. Nii PEAB olema ka Eestis ja nii ka ON. Nn sõltumatud lehed , Tv , Raadio jt kuulutatakse kohe äärmusluseks või riigivastaseks, õnneliku elu vastaseks , nagu siinne Kn või siis Nõmme Raadio jt. Vaba, avatud, ajakirjandus suri Eestis juba 1993. a. M.O.

kuna mina keerulistest asjadest aru ei saa, seleta mulle palun, kas pealtnägija oli siis nüüd kallutatud või asjakohane ning professionaalne? aita mind minu häda sees!

võta üks tabletike ja rahune - see arupärimise uudis oli juba üleeile postimehes ilusti ära toodud. kas sa ikka vremjat ka vaatad - seal ka palju olulisi uudiseid!?

Mart Ojasalule--- Vaba,avatud ajakirjandus suri Eestis juba 1993 aastal. Õige , vaba avatud ajakirjandus oli meil alates 1945 aastast kuni 1993 aastani , kui vastikud kapitalistid selle oma kontrollialla võtsid. Kuid ei ole viga Sm. Ojasalu suure Venemaa tähtsama ajalehe "Pravda" järeltulijad on alles -- loe neid.

ma kordan ennast, aga siis jääb ehk meelde ka- lahenda oma probleemid ise, ära veereta neid teiste kaela.

saan aru - sul pole lihtsalt midagi vastata. elu on karm vahest ...
:-)

Aga mida neil teemakestel, Megidel vastata olekski? Et Kesknädal olevat "sõltumatu"? Kellest, kas Eesti Vabariigist? No muidugi, see on ju Keskerakonna häälekandja ... ja huvitav kellest on sõltuv Keskerakond ise? Ega äkki venemaalt tulevatest naftadollaritest? Nafta hind pidavat raskelt langema, kas see tähendab Kesknädalale majandusraskusi?

kui uskuda siinseid mentoreid, et suured lehed on kinni makstud ja artiklid ostetud, siis tänast postimehe juhtkirja lugedes tuleb tõdeda, et opositsioon on öösel lehe ära ostnud!

ei tea, miks kesknädal selliseid arvamusi oma lugejatele ei tutvusta?:
"Venemaa on asunud looma Lääne-vastast maailma, mille sünd võib olla sama ootamatu
kui Vene agressioon Gruusias, kirjutab kaitseuuringute keskuse teadur Indrek Elling.
Pärast hiljutisi sündmusi Gruusias on Lääs taas silmitsi huvide ja väärtuste konfliktiga oma suhetes Venemaaga. Küsimus on, kui palju painduvad Lääne väärtushinnangud seekord, et tavapärane läbikäimine Venemaaga võiks jätkuda.
Kogu Nõukogude Liidu lagunemise järgse aja elas Lääs lootuses ja usus, et Venemaa tahab saada lääneriigiks – riigiks, mis põhineb väärtustel, mille kesksed märksõnad on inimene ja inimlikkus. Samal ajal näitab kogu Venemaa tegevus, eriti viimastel aastatel, et Lääneks saada ei soovita.
Kremli seisukohalt peaks vene ühiskonna aluseks olema mitte inimene, vaid Vene riigi poliitiline, sõjaline ja majanduslik võimsus. Venemaa ei liigu lähemale euroopalikele väärtustele, nagu demokraatia, õigusriik, meediavabadus ja turumajandus.
Ent see ei tähenda, et edaspidi ei saa ega tohi Venemaaga koostööd teha. Vaatamata olemuslikule erinevusele saavad Lääs ja Venemaa – kaks eri alustel seisvat ühiskonda – teineteisega suhelda, kui selleks on mõlemapoolne huvi. Lääne-poolne huvi on selgelt olemas, tõenäoliselt Venemaa-poolne huvi samuti. Võtmeküsimus on, milline see koostöö peaks olema.
Venemaaga tuleb rääkida, kuid Moskval ei peaks olema võimalust ühepoolselt päevakorda dikteerida. Euroopa Liit või NATO ei saa Venemaale pelgalt seetõttu järele anda, et dialoog ja koostöö on olulised.
Muidu võime end lõpuks avastada uues maailmas, mis meile sobida ei pruugi. Selle uue maailma sünd võib meile olla sama ootamatu ja šokeeriv kui Vene agressioon Gruusia vastu. Moskvaga läbirääkimine ei peaks tähendama, et temaga saadakse läbi vaid oma väärtustest loobumise hinnaga.

jätkub:
Eestis järeldasid mõned Gruusia sündmustest, et sõjaline konflikt puhkes, kuna grusiinid ei saanud Moskvaga läbi. Venemaaga hästi läbisaamine sõltuks justkui grusiinidest. Mõtterada pidi edasi minnes jõutakse tõdemuseni, et ka Eesti peab Venemaaga hästi läbi saama – vältimaks millegi sellise juhtumist meiega. Ühtlasi olevat läbisaamine meile majanduslikult kasulik.
Paraku on Eesti või Gruusia hea läbisaamine Venemaaga täna võimalik vaid Moskva tingimustel. Keskpõrandat, kuhu kokku tulla, pole olemas ning Kremlile vajalike järeleandmiste nimekiri on olemuslikult lõputu. Eesti kaotaks nendele nõudmistele vastu tulles esmalt majandusliku ja seejärel ka poliitilise suveräänsuse.
Eesti maailmapilt on Eesti-keskne, Venemaa maailmapilt Eesti-keskne pole. Moskva mõtleb ja tegutseb taas globaalselt. Kremlile oleme mosaiigikild tervikpildist, mille elemente on meile viimastel aastatel avameelselt tutvustatud. Kremlile pole meeldinud külma sõja järgne maailm.
Vladimir Putin on sõnastanud oma režiimi suhtumise ajajärku, mille Moskva on endale alandavaks mõelnud. Oleme tema kuulsat lauset, kus ta Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks nimetas, tüdimuseni tsiteerinud. Venemaa tänane eesmärk on luua maailmas olukord, kus tema mõju oleks võrreldav külma sõja aegsega.
Moskval on nüüdseks piisavalt raha ja enesekindlust, et eesmärgipäraselt tegutseda – ka Eestis. Venemaale pole sobinud ei Eesti riigi taastamine ega meie selge soov kuuluda Läände. Moskva jätkuvaks meelehärmiks pole neil seni õnnestunud näha Toompeal Kremli-sõbralikku valitsust – ei valijate tahte kohaselt ega selle vastu.
Mullu pronksikriisi ajal nõudis Tallinna külastanud Vene riigiduuma delegatsiooni juht Nikolai Kovaljov Eesti valitsuse väljavahetamist. Eesti õnneks on meil seni valitsused vahetunud vastavalt valimistel saavutatud jõudude paigutusele riigikogus, mitte Kremli otsese või kaudse surve tulemusel.
Meile näib, et Kreml solvub nagu laps vähimagi asja peale – piirileppe preambulist pronkssõdurini. Inimesed solvuvad, riigid lähtuvad oma tegevuses rahvuslikest huvidest. Solvumine on mulje, mida Venemaa jätta soovib.

jätkub:
Tegelikult survestab Venemaa meid rahulikult ja eesmärgipäraselt. Täna ei meeldi Venemaale meie arusaam Eesti ajaloost, homme valutatakse südant poolmütoloogiliste kaasmaalaste pärast. Põhisõnum on alati, et Venemaaga tuleb läbi saada ja teda ei tohi pahandada. See, mille peale Kreml arvab heaks pahandada, tuleb meil muidugi vabanduste saatel heastada. Seda mängu kaasa mängides leiaksime end peagi küülikuurust alla libisemas – teel hoopis ühele teisele maale!
Venemaa mõjuoperatsioonides pole niivõrd tähtis, mida räägitakse, vaid see, kes räägib. Kui Eesti oma õnneks Vene riigiduuma korraldusi ei kuula, siis võib taas teha katset valitsust n-ö meie oma kätega vahetada. Kriis maailma majanduses on selleks loonud sobivalt närvilise fooni.
Hirm liigse riskiga investeeritud raha kaotamise ja isikliku pankroti ees on piisavalt tugevad mõjurid, et mõni tuntud ärimees hakkaks Vene kontekstis kõnelema «Eesti huvidest». Nende majanduslik häving tooks Eestis kaasa hulga töökohtade kaotuse, aga Venemaal äri ajamine on suurema riskiga ettevõtmine. Vene äri eripära tähendab seda, et tõeliselt tulutoovad ettevõtmised on võimalikud vaid poliitilistes kokkulepetes Kremliga.
Poliitilise pragmatismi retoorika hulka kuulub punkt, et Eesti Euroopa Liidule ja NATO-le orienteeritud välispoliitika on ekslik, et valitsus ei huvitu headest suhetest ega taipa Venemaaga äritegemise vajalikkust. Seevastu mõned ärimehed näivad välispoliitikast kõike teadvat. Nende arvates tuleb Moskva ärritamisest hoiduda ka meie väärtuste, põhimõtete, riikliku julgeoleku ja rahvuslike huvide arvelt; näiteks oleks Eesti pidanud vaikides heaks kiitma Gruusia ründamise ja osalise okupeerimise.
Üha tihedamini märkab avalikkuses hoiakut vastandada eesti rahvuslust ja pragmatismi. Eesti huvide eest seismine on äkki muutunud marurahvusluseks, ehkki see peaks olema meie tähtsaim eesmärk. Arusaamad Eesti huvidest on erinevad, ettevaatlik tuleb olla, kui «Eesti huvid» hakkavad samastuma Vene huvidega Eestis.
Euroopa riigid, sh Eesti küsivad eneselt pidevalt, kas teha Venemaaga koostööd või mitte ning kui teha, siis kui palju. Kas rääkida Venemaaga või ei, on alati otsustatud dilemma. Mitterääkimine on Läänele paljuski loomuvastane ja omaenda väärtustega vastuollu minek. Lääs ei saa öelda dialoogile ei, sest rääkimine on alati parem kui mitterääkimine.

jätkub:
Seega ei ole põhiküsimus, kas suhelda või mitte. Küsida tuleks hoopis, kas me tahame kaasa aidata uue, Venemaale meelepärase maailmakorra loomisele või mitte. Oma tegevusi kavandades peaksime hindama, kas üks või teine samm tugevdab meie maailma ühes meile omaste väärtushinnangutega või aitab see pigem luua Venemaale sobilikumat maailma.
Tänase seisuga kahte korraga ei saa ning üksikküsimustele Lääne ja Venemaa vahel – olgu see Gruusia toetamine või muu – tuleb läheneda selles võtmes.
Kipume Eestis teatud riike või teemasid «fännama» – suhtuma neisse «meeldib, ei meeldi» kriteeriumi alusel. Tavaliselt viib fännamine mingil hetkel tüdimuseni. Hea näide on Gruusia. Kui me ka märkasime, mis seal võib juhtuda, ei pööranud me sellele piisavalt tähelepanu.
Mõnedki targad inimesed, kes täna räägivad uuest julgeolekuparadigmast, ei pidanud veel paar-kolm aastat tagasi Gruusiat Eestile oluliseks julgeolekupoliitiliseks teemaks.
Eesti suudab end kriiside ajal kokku võtta – teha koostööd, lõhkuda tabusid, astuda üle enda tõmmatud punastest joontest. Kriiside ajal lihtsustab meie valikuid maailma mustvalgemaks, samas mõneti väärtustepõhisemaks muutumine. Kui aga akuutne kriis on läbi, mandume taas enesega rahulollu ja rutiini.
Kuna Lääs ja Venemaa on olemuslikult erinevad, siis peaks meie eesmärk olema teha koostööd ja sõlmida leppeid, aga samal ajal vältida otsuseid, mis õõnestavad meie väärtushinnanguid ja põhimõtteid. Kui tahame Moskvaga suhelda, siis peaksime austama teda sedavõrd, et kuulata, mida ta räägib. Teinekord me isegi paistame kuulavat, aga see pole olnud Lääne poliitika kujundamise aluseks.
Kõlab nagu lõik «Sõrmuste isandast», kuid paraku on alternatiivne Lääne-vastane maailm see, mida Venemaa praegu avalikult ja sihipäraselt loob. Sellises olukorras on meie kuulumine Lääne väärtustepõhisesse maailma Eesti riigi julgeoleku peamine tagatis."

mis arvad vaagija?

mees, vaevu enda mõtetega läbi ajama. Kaua sa võõrastel artiklitel liugu lased ja neid enda mõtetena esitad? Igav ja absoluutselt mõtetu on risustada kommentaariumi teiste väljaannete artiklitega. Kui su oma mõtted ei küündi avaldamiseni, siis loobu, ära koorma kaaskommenteerijaid lohisevate mõtetustega.

sinu jaoks on muidugi kõik see mõttetus, mis koraanis kirjutatust erineb:
"Käsk/juhtimine pole kellegi teise kui Jumala teha. Ta on käskinud et te ei ülista kedagi teist peale Tema. See on õige religioon, aga enamus inimesi ei tea seda. 12:40"

to arno. Ja kes Sinu varbale astus? Kesknädal on Eesti rahvale poliitiline leht. Ka meie tahame teada mis Eestis toimub või peame ainult Postimeest lugema!? Vii ennast natuke eluga kurssi,mitte ära õelutse siin. Kas tead ka seda,et majanduskriisi on sattunud ka Island,riik,mis tunnistas meid kohe esimesena peale Venemaad.Eesti toetas Gruusiat 10 miljoniga aga Islandile appi ei mindud,seda teeb Venemaa,andes laenuks 4miljardit dollarit.Isegi USA pidi tunnistama,et Venemaa majandus on heal järjel ja abistab Islandit,neil puuduvad selleks võimalused. Aga-miks ei aita EL Islandit? On ju Island EL liige. Ja sinusugused loodavad veel Euroliidu abile-naiivsed olete.