Nemo, muide, eile oli Venemaal stalinlike repressioonide mälestuspäev ja oleks võinud uudiseid rohkem kuulata, palju neid mahalastuid ja laagrites surnuid oli. USA riigivõlad on võetud ikka tol ajal kehtivates dollari vääringutes. Selge on see, et 1914a. üks dollar oli väärtuslikum, kui praegune. Maailmas mateeria väärtused on pidevas muutumises.

no näed-sa seltsimees, seevald ta ei ole, kerge hälbega seda ehk küll; vohavasse skribentismi ja kriitikata eneseimetlusse näiteks, sest sõnu, neid tilgub talt nagu ila tõbisel seal;

ja otsib ikka seda ühte tuhandest, kes jääks uskuma nagu hävitanuks kommunistid tõepoolest juba enne sõda ja ainuüksi N Liidus, ainuüksi vanglastes ja laagrites 120 000 000 miljonit inimest ning toda, kes usuks dollari mitmetuhandekordset odavnemist (inflatsiooni) vaadeldaval perioodil; suvaline inimene meie hulgast häbeneks taoliste rumalustega, taoliste viidete ja põhjenditega lagedale tulla, tema mitte; tema vajutab ikka nuppu (klahvi), sest see on ahvatlev; tal pole eetilist sisepiirangut, nagu sel ajakirjanikul, kellele lahke tulejuhtimiskomandör tegi ettepaneku vajutada kenas valges kajutis nuppu, mis päästnuks valla rannikuasundusele sihitud suurekaliibrilise mürsu lennu eemal tekil asuvast tornist; kuigi kõik jäänuks saladuseks ja seda nuppu vajutati ju niikuinii;

aga meie juhtumi juurde tagasi pöördudes, siis isegi kui neid uskujaid üldse pole, mitte ühtegi kohe, ega ka see ei pruugi põssat häirida; üks lugeja jääb talle ju alati – see on TEMA ISE;
sest kaifida võib ju ka iseennast omaenese mölas (olen seda vist küll juba korra või paar varemgi maininud)

see lugupeetud kommenteerija, kes siin mõni hetk tagasi põssat seevaldiks pidas, ta teritas mu tähelepanu; ja siis torkab silma põssa selline lause nagu "maailmas mateeria väärtused on pidevas muutumises" – see käib rahaga alati kaasneva inflatsiooni kohta; ehk siis raha asemele kõneldakse mateeriast ja raha väärtuse tavalisest muutumisest on tuletatud lausa "mateeria väärtuste" teisenemine;

mida selle kohta öelda; ülespuhutus!; tuletab mulle meelde omaaegset teaduste kandidaati kes penskariikka jõudnuna oma nimekaardi kõiksugu elu jooksul kogunenud aunimetusi ja liikmelisusi täis ladus; mitte veel seevald aga kiiks juba küll!