Tallinna Linnavolikogu juhtfiguuride hulgas oli tollal ka lugupeetud ja teravapilguline Arnold Rüütel. Järgmises Linnavolikogus hoidis haamrit Edgar Savisaar, kuid masinavärk liikus Vähi-Tamme seatud rööbastel õlitatult edasi. Ei jäetud vanalinna tühje pööninguid ja äärelinna vabu krundisiile sundüürnike tarvis vaid korteritehingud ja krundijoonistamised jätkusid. Sundüürnikke ei suudetud 4 aastaga isegi üle lugeda. Koonderakonna Evp-laenule ei lisandunud sundüürnike tarvis ühtegi abimeedet.

Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

Paljudes riikides on tuhandeid kordi suuremaid riigivargusi toime pandud, kui teie toodud näidetes, kuid keegi ei lakka seal seepärast tavalistele inimestele normaalseid elutingimusi taotlemast ja siililegi on selge, et igavesti kestev korruptsioon ei tee lõppkokkuvõttes kõiki rikkaks. Tänases Eestis aga üritab Keskerakond väita, et just nn. inimnäoline korruptsioon K-tehingute kujul toob kõigile kodututele lõpuks oma päriskodu. Sellised väited ja eelkõige selline praktika ei sobi kuidagi kokku demokraatliku ühiskonna ja vabaturumajandusega. K-tehingud toovad selgemini kui miski muu esile Keskerakonna tohutu erinevuse Eesti teistest erakondadest . K-tehingud pole kommunism, kuid selliseid asju pooldav erakond erineb tavalisest erakonnast sama palju kui kommunistid. Isegi k-tehingute sünnitaja - Koonderakonna endised juhid ei poolda sellise tegevuse jätkamist, kui Keskerakonda astunud Elmar Seppa mitte arvestada. Küsimus ei ole ainult selles, et k-tehingud on pillavad ja ebaõiglased, küsimus on lausa põhimõtteline: Kas vaba turumajndus või semukapitalistlik patriarhaat?

Teie jutu peale meenub üks Bütsantsi keiser, kes ütles lausa välja, et tema arvates riigiametnik ja bürokraat peavadki petma ja varastama, sest nagunii on vastupidine olukord teostamatu. Peavad nad aga varastama seetõttu, et see on riigile kasulik, sest tema keisrina ja tema riigiaparaat tavatseb neid aeg-ajalt kontrolliga vahele võtta, nende pead maha lüüa ja kogu nende vara konfiskeerida riigituludesse! Nali-naljaks! Aga mulle tundub, et tänapäeva eestlaste seas esineb, küll ilusatese ja võltshumanistlikesse kaunistusse varjatult just sedalaadi suhtumist. Selline, ülilihtsustatud ja primitiivne suhtumine on aga väga kaugel II Maailmasõja järgse Euroopa sotsiaalse sidususega, solidaarsusprintsiipi ja humaanseid väärtusi primaarseks hindava õigusriigi väga keerulise ja pingutust nõudva arenenud ühiskonna olemusest.

Eelmisele. Kui mõtleks selle Bütsantsi keisri kombel vaid üks parteiboss või isegi terve tema mõnetuhandepealine partei, siis poleks karta midagi, kuid Eestis elab väga arvestatav suur kogukond, kellele selline elu on iseenesest mõistetav ja Keskerakonna orienteerumine just sellele kogukonnale on väga ohtlik. Klammerdumine sotsialismi külge polnud sugugi nii ohtlik, kui klammerdumine Bütsantsi pärandi külge.

reformist Rajasalu ja Irl Pakosta asjast arvsid. Omalt poolt lisaksin, et kogu see jutt piirdub ikkagi Tallinna kui üheainsa omavalitsuse pingutustega. Riigi kohustustest ja seaduse täiendamisest , st Ansipi ja Toompea koalitsioonist ei räägi keegi. Nii Rajasalu kui Pakosta võivad ju minna Toompeale ja oma parteis ja valitsuses viia takistusteta ellu kõik selle, mida nad Savisaarelt nõuavad.

Ega teie üksi ka ei mõtle. Võksite aru saada, et ka teist erinev arvamus võib olla õige arvamus.

Läbi tuli ainult pool kommentaari. Algus oli umbes selline, et neljapäevases Savisaare otsesaates kõneles linnapea pikalt-laialt sundüürnikest ja munitsipaalamajadest. Ja opositsiooni esindajad püüdsid midagi vastu vaielda, aga nende argumendid olid nõrgad või isegi olematud.

Ei näinud Savisaare saadet, kuid vaidlus ei käi ümer saate või konkreetste isikute argumentide. Teised erakonnad pooldavad vanades heaoluriikides täna praktiseeritavat eluasemepoliitikat, kuid Keskerakond ehitab munitsipaalkasarmuid nagu 19. sajandil ja kingib k-kortereid nagu 18. sajandi patriarhaalsed mõisnikud vabastuskirju. Seni kuni seadust ei rikuta pole sinna midagi parata. Keskerakonnal on tõesti õigus püüda Eestist pisikest Pakistani kujundada. Teised erakonnad vaidlevad sotsiaalpoliitika Rootsi, Kanada, Soome jne. mudelite üle, kuid Keskerakond pooldab põhimõtteliselt teistsugust ühiskonnakorraldust. Keskerakond tahab inimese eest otsustada millal, kuhu ja missuguse kodu ta saab ja võitleb raevukalt euroopaliku sotsiaalpoliitika rakendamise vastu ning omanikeühiskonna tekke vastu.

to 22:05;
Tartlane Arnold Rüütel ei saanud olla Tallinna Linnavolikogu liige!

Saarlane või tartlane võib Tallinna linnavolikogus olla, kui on Tallinnasse sisse kirjutatud. Rüütel oli Tallinna Linnavolikogu kultuurikomisjoni esimees kui arutati Toomklubi Falkpargi maja ärastamist.

Kas keegi oskab juhatada kust ma näeksin kordusena Savisaare saadet?

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsministrid K. Kama ja U.Arumäe, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt ja Riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust Põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 isamaalast, 7 mõõdukat, 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk. Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne. Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada. Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele! Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel ning välistati rahvusvaheline järelevalve omandireformile ja ühisomandi ümberjaotamisel varandusliku segregatsioonopoliitika teostamisele.
Vastav kaebus on edastatud Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

asjakohane on meelde tuletada, et teie poolt põlglik suhtumine "Bütsantslikusse" ei sobi kokku "vabaturupõhimõtetega". Tõde tuleb tunnistada, et Ida-Rooma e. hilisem Bütsants oli aastasadu maailma juhtiv riik (sarnaselt tänapäeva USA-ga)nii majanduse kultuuri kui kõige muu osas, kelle suunas köögutasid kõik maailma riigid eesotsas tollal "räpase tagahoovi" staatusesse jäänud Lääne Euroopa. Bütsants oli sarnaselt tänasele USA-le nii atraktiivne, et sinna valgus lisaks tervest maailmast "mandi võtmisele" vabatahtlikult kokku ka terve maailma kultuuri-eliit, alates Kreeka filosoofidest, ja vaimulikest kuni maailma äri ja majanduse ning pangandustuusadeni. eriti halenaljakalt mõjuba aga olukord kus mingi peaaegu aimamatult väikese ja kõigest saja- aastase iseteadvusega rahvakillu vabaturu eest röökijad püüvad näidata oma üleolekut ja põlgust üles tuhande-aastase kultuuritraditsioonidega suurkultuuride vastu.

Olen suur Bütsantsi huviline, kuid see ei puutu praegu asjasse. Eesti keeles ja kultuuris on kindel koht sõnal ja mõistel "bütsantslik". Olen reisinud peale Venemaa ka teistel õigeusklikel maadel ja täheldanud seal samasugust suutmatust toime tulla tänapäeva majandusliku tegelikkusega. Ma ei pea seda iseenesest halvaks, sest mulle meeldib mitmekülgne kirev maailm. Eestis soovib enamik eestlasi elada nii nagu läänekristlikus maailmas ja ka seal praktiseeritavad sotsiaalse elamumajanduse variandid on meile meelepärasemad. Narvas või Sillamäel on võib-olla linnavõimu patriarhaalne eestkoste ja sekkumine kodu valikusse Tallinna keskerakondlikul viisil elanikele vastuvõetav ja ka linnavara kuritarvitustesse suhtutakse seal veidi leplikumalt. Aga eestlased tahavad oma koduküsimust ise otsustada ja hädas olles soovivad vaid rahalist abi, mitte vallasandina kostile võtmist ega patriarhi armulikke k-kingitusi.

Ainult bütsantslikule meetodile oli omane tuhanded inimesed oma pikaajalistest seaduslikest kodudest välja vista ja nelja tullee poole saata. Inimõigusi eelistavad riigid seda ei tee. Järelikult Eestile ongi omane pigem bütsantslik kultuur ja vabaturuga pole siin midagi peale hakata - kel jõud, sel õigus. Missugused õigused olid sundüürnikel oma kodu säilitada või vähemalt üksühele asendada?

Eestis pole riik kedagi oma kodust välja visanud, kuid tegi selle rumaluse, et asus riigivara heldelt laiali jagama lugemata üle palju seda ühe elaniku kohta jätkub ja oskamata ennustada selle tagajärgi. Tagajärjeks oli riigi esialgne tohutu vaesumine ja üliväikesed pensionid ning miinimumpalgad, millest piisas koduerastajatele kommunaalmaksudeks kuid mitte üürnikele tegeliku üüri maksmiseks. Inimõigusi austavates riikides ei ole sellist riigivara laialijagamist kunagi toimunud, kuid neid, kes ise toime ei tule, on seal palju paremini toetatud. Eluruumide erastamise seadus oli tõepoolest bütsantslik.

Omavalitsuste soovimatust sundüürnike küsimusega tegeleda võib vaid osaliselt õigustada Riigikogu ükskõiksusega. Unustatakse, et reformide ühe esimese sammuna munitsipalitseeriti peaegu kogu varem nõukogude riigile kuulunud elamufond. Unustatakse ka asjaolu, et kogu maa jäi küll riigile, kuid selle erastamine hoonete ja rajatiste juurde jäeti omavalitsuste pädevusse. Omavalitsused alustasid erastamist sama mõtlematult nagu riik seadusi vorpides: ei proovitudki arvutada kuidas kõgile normaalne tükk jagada. Tegelikult oli omavalitsustel alati võimalus jätta erastamata hoonete keldrid, pööningud, mitteeluruumid ja juurdeehitamise võimalused ning maaga kokkuhoidlikult ümber käia ning vaba maad sundüürnikele jätta. Osa võimalusi on tänagi olemas ja omavalitsused saavad neid kasutada ka ilma Riigikogu seaduse karmi korralduseta.

Lugedes Toomas Kümmeli raamatut "Isamaa rüüstajad" näeme, et selle kodu-eesti riigi ja rahva vaesustamise vastu seisis otsustavalt taasiseseisvunud Eesti panga I president Hr. Rein Otsasson. Otsasson targa majandusmehena ja tõenäoliselt kodu-eesti tõelise patrioodina hindas objektiivselt taasiseseivumisel kujunenud ebavõrdset olukorda rikaste ja vabaturumajanduses vilunud välis-eestlaste ja meie ausate lääne sõprade, ning kodu eestlaste vahel. Kuna vabalangemisse sattunud rubla oli tollel ajal kaotanud igasuguse väärtuse ja kodu.eestlastel ei olnud mingisuguseid vahendeid "vabaturul" konkureerida, nõudis Otsasson riigivara erastamist kodu-eestlastele ja selle erastamiseks seaduslike tõkendite seadmist välismaalastele. Muide! Vahemärkusena olgu öeldud, et Otsassoni ajal keeldusid ka Maailmapank ja IMF eestis planeeritavat Lääne demokraatioale harjumatult radikaalset ja julma rahareformi toetamast) Selle tulemus on teada - Otsasson lahkus Eesti Panga presidendi ametikohalt ja tema asemele asus Siim Kallas. vajalikud otsused langetati. Rahareform viidi läbi tingimustel mis taandas paljude kodu-eestlaste suguvõsade säästud mõne uusrikka paari päeva teenistuse tasemele, Riigivara erastamisel määras "vabaturumajandus" olukorra välismaisete "Investreeriate" kasuks niisugusel kujul mida me ka täna võime nautida. Tuli Omandireform ja surrogaatraha "Kollased kaardid" mille kaudu "Nõukogude aegse ebaõiglase töötasu hüvitisena" kodu-eestlastele antud Rahvakapitali oblikatsioonide eest erastasid enesele eliit-kortereid Hr. Ilves jt. Tuli 10 milj. asja aegumise tõttu süüdlasteta jäänud afäär ja kurikuulsa VEB fondi epopöa. Sundüürnikud jäeti "eduka" rahareformi ja "õnnestunud " omandireformi käigus lihtsalt kõigest ilma ja probleemi ees vastutsuse võtmise asemel ning selle lahendamise asemel eelistab riik sel teemal mitte rääkida, inimesed ülekohtu ohvriks jätta ning pigem vaikimisi kütta meedias hüsteeriat sundüürnike kui ise kõiges süüdi olevate "punaste timukate" ja "küüditajate" jms. (jõleda vale) kohta.

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja Saksamaa vastu. Tähelepanuta on jäetud ka see, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames.
Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas!
Aga Omandireformi aluste seadus ütleb, et vara tagastamine endistele omanikele või nende järglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks.
Ja veel. Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.