Noorus oli ilus ja aus kujunemiste aeg.
Maamehetarkus õpetas punast poliitikat eirama vaikides.
Kes olid lollid, need kraaksusid ennast vangi.
Ega ükski valitsus ei salli vasturääkimisi.
Näe, Niklus nüüd nutab, et teda ei austata küllaldaselt.
Aga vastuse sai lihtsa: ise torkisid, loll olid...
Ja sm. Vallimäe on jurist edasi ja nüüd toimetab tänaste seaduste alusel. Kõik on JOKK

Meile määrati raamatupidamise ametnik presidenteeruma.
Kui tema vanemad ei osanud tolle aja asju selgeks teha, siis jäi ka haridus poolikuks.
Kõigest räägiti aga soliidse sordiini all.
Elu oli odav ja prükkareid polnud.
Kes tööl ei käinud, sai miilitsas tööle pandud.
Lapsed õppisid ikka tasuta ja suvel tegid kasulikku tööd.
Nüüd oleme kõik lausvaesed ja 55.000 last nälgivad!
Kas president ei näe? Näeb ja ülbab edasi.
Taskud raha täis ja tuleb juurde ka.

Ka vene aegu oli rahareform.
See ei tapnud.
Meie kroonid tulid aga väga ebasoodsa kursiga ja rublad müüdi tänase esipankuri juhtimisel Venemaale maha.
Aga noorus oli ilus aeg ja mis peamine, lõbus aeg.
Tasuta sport ja see kallin osa-auto ja-lennundus olid väga populaarsed Eestis.
President ilmselt on kirjaoskamatu, et ei tea, mida Eesti mehed-naised tollal ära tegid.
Teda on õpetatud Excelit lugema.
Sellest on vähe, et riiki juhrida ja veel õpetusi ka jägada.
Kahju, et tema lapsepõli nii niru oli.
Eks see vist ongi tema tänane kibestumine!

Vanasti oli asja sool just ridade vahel.
Tänane autor on kavalalt presidendile koha kätte näidanud. Ta nimetab teda lugupeetuks. See on minevikuvorm eesti keeles.
Austust avaldatakse ikka väljendiga "LUGUPEETAV".
Seda vana kala ajakirjanik ei kasuta.
See ongi see koolkond, mida presidendikene meil ei mõista.

Alles see oli kui ta alandlikult lubas kõigi president olla, tänaseks on tõeline pale näha, nüüd valib pooli, lahmib EKRE suunal nooli, mürgiseid seeni söönud vist. Lubas olla lepitaja ja suur ühendaja, aga käitub nagu tänavakakleja.

Mul on täna häbi olla eestlane, sest sellist vihakõne esitanud president on eestlane.Arvasin, et see on unenägu . Miks me üldse Eesti vabaks saamise eest võitlesime kui tuleb selline inimene koos oma kambaga ja kõik jalgealla trambib. Võta teatavaks, president, sa ei võta meilt meie eestit, mine oma jüngritega mujale kui sul siin ei meeldi.

Keda venkude propaganda huvitas?
Eesti rahvas hoidis sellest eemale.
Kui just parteilased käisid oma putkas palvetamas.
Noorus oli rõõmus, käis malevas ja kohti oli kümneid tuhandeid. Teenised raha ja ostsid jalgrattad, kellad ja riideid.
Toidu eest hoolitsesid vanemad ja koolitoit oli häbematult odav.
Mis on täna?
Riigirikkad ja vaesed.
Kõik.

aru saan, hoiatab Letzëbuergi raamatupidaja nõunik Aivo Kerstit, et tema rünnakud lisavad EKREle hääli. Viimane on aga lubamatu.

Ligikaudu poolte töötajate arvates on tööstress nende töökohal tavaline ning 50-60 protsenti kõigist kaotatud tööpäevadest on põhjustatud nimelt tööstressist.
"Tee tööd, siis tuleb armastus"
on igal eestlasel peas. Aga valuutakurss, "mida ma selle eest saan", ehk elatustaseme kurssi, vaevalt, et kümnendik taipabki, mida see tähendab. Eestlastele on kombeks, et töömees on see, kes kõvasti tööd teeb. Kasvõi elab töö juures. Ja sellest usust juba eestlane lahti ei lase, isegi hauas mitte. "Miks küll peab oma elu nii keeruliseks elama"?

President teatas, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kavatseb Eesti muust maailmast ära lõigata. Lugupeetud president, te valetate.
Eestis on ikka veel elus sadu tuhandeid inimesi, kes täiesti selgelt mäletavad, et nad olid oma lapsepõlves õnnelikud. Seda nii sõprade kui vanemate ja vanavanematega, oma hobide ja huvialaringidega, õpilasmalevate ja pioneerilaagritega. Ideoloogiline surve? Selle peale vilistati. See oli tapeet, mille muster küll ei meeldinud, aga mis ei seganud elust rõõmu tundmast.

Makarov jätkab šovinistlikku joont leides, et presidendi käitumine Võrno nime unustades võib olla küll naiselik, ent mitte presidendi tase. Heites (nais-)presidendile ette naiselikkust, tõstatab Makarov tahes või tahtmatult standardi, mille kohaselt naiselik käitumismaneer välistab presidentaalsuse, sest need kaks on omavahel ühitamatud. Kas presidendi auraha peaks naisest tegema omalaadse androgüüni sobitamaks teda mingisuguse ambivalentse, mustvalge foto ainesel loodud kuvandiga presidendi tasemest?

Mul on siiralt kahju meie presidendi kibestunud vaatenurgast ja selle laiendamisest kogu vanemale põlvkonnale.Noorusmälestused saadavad meid läbi elu ja on võimelised soojendama südant ka raskematel aegadel.Kodu,mängumaad,turvatunne,sõbrad,noortesõbralik kool,korrastatud komberuum-kõik see oli olemas.Punapropaganda oli midagi,mis meid tegelikult ei kõnetanud ja ega seda minu koolis peale ka ei sunnitud.Pioneerielu oli üks suur jailus seiklus.Teine asi on Siberisse küüditatutega-niisugust ülekohut ei saa andestada.Aga seekord polnud rõhuasetus sellel.

Artikli jutt on õige. Peale sõda oli enamikes Euroopa riikides raske olukord. Eks väga suurel NSVL-l oli ju suurem osa meessoost elanikkonda sõjas surma saanud. Lastekodud olid lapsi täis, kuid kõhud olid neil kõigil täis.
Igal eestlasel k.a. linnaelanikul oli oma maalapike, kus ta kasvatas kartuleid, köögivilja talveks ja kui sul käed olid terved, siis nälga nüüd küll ei tuntud.
Sellisel kohal töötaval inimesel (Presidendil) peaks ikka rohkem analüütilist mõistust olema.

Mind sundis seda kirja kirjutama Teie intervjuu 4. oktoobri Postimehes, kus Te väidate, et Te ei suuda aru saada neist inimestest, kes peavad oma nõukogude aja lapsepõlve õnnelikuks.

Ka mina olen nende seas ja võin Teile korrata ikka ja jälle: mul oli õnnelik lapsepõlv. Kuna mind ja minu õde ümbritsesid armastavad vanemad. Jah, oli raske aeg pärast sõda, veel Stalini aeg, kuid sellegipoolest tegid mu vanemad kõik, et meid mitte traumeerida. Oli raske, nappis kõige lihtsamat toitu, kuid minul ja õel olid kõhud ikka täis. Mäletan, kuidas me armastasime ahjus küpsetatud mundris kartuleid, tihti me õega kahekesi sõimegi kõik ära. Alles aastakümneid hiljem tunnistas mu ema, et sel ajal läksid nemad isaga tihti magama tühja kõhuga – sest oma kõhust tähtsam oli neile laste heaolu.

Ma ei solvunud enda pärast – mul pole sooja ega külma Teie arvamusest –, aga ma solvusin oma kadunud vanemate pärast, kes ohverdasid palju, et tagada oma lastele õnnelik lapsepõlv, aidata neil realiseerida oma unistused, anda neile hea haridus.

Ei olnud nöuka ajal häda midagi,inimväärsem elu kui nyyd.Poododes olid kyll sabad aga nälga kyll ei tundnud ega tunnet,et makse maksta ei jöua.Palgast jäi raha yle naabermaadeski reisimas käia,nt Lätis,Leedus,Pihkvas jne.Kogu aeg kolhoosid-sovhoosid korraldasid omadele väljasöite,teatrid,laadad,kinod.Ei tundnud tunnet ,et olen önnetu vm.Olid tantsupeod ansamblitega,koolis öpe tasuta ja ametikoolis maksti stipendiumi,yhiselamu oli poolmuidu.Meid kasvatas ema yksi ja ei tundnud millestki puudust,sest loomad laudas,aed ,pöllumaa,öunapuud jm sellised .Looduslik ja puhas toit,e-ainete vaba.Koolides ekskursioonid kevaditi,köik käisid ja keegi ei jäänud naljalt koju.Koolis öpetati köike toredat,nagu peenramaad tegema,pargiteid korras hoidma-tulin koolist ja tegin sama omas koduski,sain sealt sellise pisiku,mis seniajani hoiab mind virgena.kevadel tahaks kohe lume sulades näpud mullaseks teha.Ma olen tänulik,et see elu on mind kasvatanud selliseks,kes saab hakkama igal ajal ja iga asjaga .Oli kyll pioneeri,oktoobri ja komsomoli aeg aga ma ei hoomanud selles midagi ebameeldivat,vahetunnid olid sisustatud igasuguste pönevate mängudega,sellega tegeles pion eerijuht.Kohe ootasid,mis saab järgmisel vahetunnil,igasugu matkad loodusesse,loomi ja linde vaatlema,maastikumängud,suusavöistlused,rahvaste pall,vörkpall-köigil oli tegevust ja keegi ei konutanud kusagil nurga taga.Öpilased pakkusid istet endast vanematele inimestele,kui keegi ei märganud,siis alati juhtus ka möni öpetaja samas koju söitma ja kord löödi kohe majja.Alati oli taskuraha ja ei tundnud töesti eriti millestki puudust,sest elus on palju muudki väärtusi kui kallid ja ilusad riided,uhked autod jne.Nii on !

Just enne valimisi on vaja rääkida õnnelikust lapsepõlvest nõukogude ajal. Ka minul on head mälestused. Valimislubaduste vahus ei leia ühtegi originaalset mõtet. Räägitakse õpetajate tähtsusest. Minu ema oli nõuka-ajal maakooli õpetaja. Palk oli küll väike, kuid riigi käsul toodi igal sügisel õuele kaks tonni briketti ja suur autokoorem saetud-lõhutud, kuivi küttepuid. Korstnapühkija käis regulaarselt. Ka elektri kasutamine oli riigi kulul. Talvel olid toad köetud ja hästi soojad. Elektrimootor pumpas vee tuppa. Õpetajalt ei küsinud võõras võim kopikatki. Selle põlatud võimu ajal ristis ema mind kirikus, talvisel koolivaheajal tulid sugulased kokku ja laulsime jõululaule. Kristlk kodune kasvatus on andnud mulle oskuse jääda igas olukorras ausaks ja põhimõttekindlaks ega kooguta ühegi võimu ees.

Väga hästi ja õieti kirjutatud. President kadugu koos selle poisikeste karjaga , kes praegu riigi eesotsas on ja kellele ma ei usaldaks isegi sigu karjatada minema.

1953 5.märts suri Joosep.
Kolm päeva enne seda mängiti raadios "Lebjadinoje ozerot" ja valmistati rahvast ette.
Tark noorus vaid naeris matusepäeval 9.märtsil.
Pärast kaht vahevalitsejat tuli võimule seanägu Nikita Krušnew.
Kinkis Ukrainale Krimmi, mis nüüd tagasi võeti.
Elu hakkas paranema jõudsalt.
Kui meie president ilmale tuli oli elu juba hernes! Tema jutud on lauslollus ja just lollidele välismaa kõrvadele.
Meie,tänased mäletame kõike ja olime õnnelikud. Täna kahjuks kodust välja aetud ja vaesed pensionärid.
Aitäh presidendile,et mõnitas meid!

Tõesti ei saa kurta oma lapsepõlve üle. Vahel sai rohkem haaratud, kui teha ja käia jõudsid. Trenn, huvialaringid, laagrid jne. Minule jäid küll mõned üritused kättesaamatuks, sest ma ei olnud pioneer, ega ka komnoor. Ega ma ei kahetse. Oli aega õues möllata ja ulakusi teha. Esivanemad töötasid ettevõttes, kus toodang läks välismaale ja vastutasuks said nad tehnikat, mis müüdi üsna mõistliku hinnaga oma töötajatele, kui selle aja palka arvestada. Ka töötajatel olid õigused ja keegi ei käskinud sul lõugu pidada ja edasi teenida. Suhtumine oli teine ja ka nüüd välismaal tööl olles, ei anna võõramaa tööandja suhtumist Eesti omaga võrrelda. Ma ei kurda ega ei nuta ka seda aega taga, kuid Eesti riigil oleks palju õppida sellest ajast ja ka mujalt maailmast.

Mul oli väga tore lapsepõlv, käisime suvel peenraid kõplamas, sügisel kartulaid võtmas, vanaema juures nägin seapõrsaid, tibusid, lambatallesid, vasikaid, kassipoegi, koerapoegi. Käisime igasugustel üritustel, teatris, kinos. Jõulude ajal suitsetati siga suitsusaunas, see aeg oli mu elu parim aeg. Mis aga tänapäeva lastel saada on? Vanavanemad, kes elavad vaesuses ja emad-isad, kes võitlevad samuti maksude ja väikeste palkadega. Maa eluolu on täielikult välja suretatud.