Peale Jaapanisse kahe aatompommi viskamist pommitamist, tahtis ta peale seda Venemaa hävitada kuid jäi hiljaks. Venemaa sai oma pommi valmis. Nüüd on see ju USA, kes vibutab P.Korea suunas pommi. Elus on aga nii, et ükski sigadus ei jää karistamata. Kahju, et teised riigid ka saavad USA pärast kannatada.
Meile ka NATO USA käsule alluv, on ka meile oma sõjaväe toonud. See on meile suureks õnnetuseks. Pommide lendamisega, ükskõik mis suunas, saame ka meie kohe oma matsu. Ameerika pagunitekandjad on ju öelnud meie kohta, et meie asume otse rindejoonel ja meil on au esimesed olema. See tähendab, et meid isegi matta ei jõuta. Pole kes seda teeb.
Põhja Korea tahab oma elu ohutumaks muuta ja käib nüüd sama rada, mille on läbinud Ameerika, Venemaa jne oma julgeoleku tagamiseks. Tehakse katsetusi, lennutatakse rakette jne. Ameerika ju kümneid aastaid on Põhja Koreaga tüli norinud ja majand. arengut takistanud.
Mõelge kaugele tagasi ja näete, Ameerika on pidevalt sõdinud. Ikka on kasutatud NATO enda huvides. NATO peaks lagunema ja saabuks lõpuks rahu.
Võtame Libanoni. Mõlemale poolele on nad müünud relvi ja nende endi relvad sõdivad. Ameerika aastaid on seal proovinud "rahu" tagada, ise sõdimist soodustades. Nüüd riigi võim koos venelastega on saavutanud selle, et lõpuks saabub rahu ja Ameerika tulu sealt enam ei saa.

N Liit sai oma pommi valmis alles 1949, seega neli aastat valitses USA prioriteet (kuigi, ega tal neid esimestel aastatel ülearu palju just polnud; eelkõige olid need pommid heidutuseks olukorras, kus N Liidu võidukat väga demobiliseeriti suht aeglaselt ning Euroopas ähvardas pärast USA vägede osalist lahkumist tekkida Churchilli jaoks murettekitav venelaste ülekaal);

Korea sõda alustas Põhi, saavutades ootamatu löögiga kiiret ja suurt edu; ÜRO lipu all appitulnud põhiliselt USA väed tõrjusid kommud tagasi ning vähe sellest, vallutasid seejärel pea kogu Põhja-Korea, jõudes Hiina piirile; see võis viga olla, sest nüüd tulid Hiina vabatahtlikud (paarsada tuhat) pekstes ameeriklased (koos Vene õhuvägedega) tagasi lähtejoonele, kust piir ka praegu kulgeb; nii et see jõuvõtt jäi viiki (ameeriklased elasid seda küll rohkem kaotusena läbi, nõnda et nende kindral Douglas McArthur tegigi ettepaneku Hiinas mõned tuumaseened tekitada, mille tagajärgi mõistes aga Truman sellest järsult keeldus);

tänane Põhja-Korea jääb arengus oma naabritest (Lõuna-Korea, Jaapan) suuresti maha, võideldes ainsa tõsikommunistliku riigina mitte ekspansiooni nimel vaid oma säilimise eest, silme ees Liibüa kurb saatus; ja pomm on vaid abinõu, et nendega sama ei juhtuks; pomm valmis, saab paremalt positsioonilt alustada läbirääkimisi olukorra normaliseeerimiseks; see jääb Kesknädala kirjatsuradele miskipärast tabamatuks, nemad viksivad oma jutu maha Lääne peavoolumeediast, tahtmata eristada kimmide kuke moodi kiremisi asjade tegelikust seisust

parandus: Douglas Mac Arhtur

"Koreasse saabunud Hiina väed alustavad suurpealetungi 25. novembril. Rünnak on ootamatu ja MacArthuri väed kannavad suuri kaotusi. Järelväeks on USA 2. diviis. 30. novembri öösel lahkub üksus oma baasist Kunu-ris ja taganeb läbi kitsa mäekuru lõuna poole. Seal varitsevad neid hiinlaste väeüksused ning suurtükkide ja kuulipildujate tuli tapab kõigest paari tunniga diviisi võitlejatest pooled.“

Lugupeetavad too Korea Keisririigi lugu keerukam momendil siis kommunistliku keisiririigi. Ajalooliselt siis tegu puhvriga Hiina ja Jaapani vahel hiljem semmima Venemaa ja USA. Iidne kultuur ajaloo tõmbetuultes kui luuleliselt väljendada. Ja ainumas lahendus naabrite - kõik muide superriigid - vahelised kõnelused leida teat sobivaid võimalusi, kõigile sobivaid. Kuid lahendused nõuavad kõikide osapoolte kõnelusi ja aega, aega. USA presidendivalimiste tsükkel aga on neli aastat. Venemaal teatavasti kuus aastat nüüd. Kuidas Esimees Sisi hakkab küsimusi lahendama lausa ei tea...Korea puhul mingeid kiireid lahendusi ei tule mis puutub aga rünnakusse Põhja-Korea vastu siis USA ründas juba piisavalt kõike mis aga ette jäi. Leiab esmalt Afgaanis lahenduse koos vana hea kamraadi bin Ladeni Talebaniga.

Põhja-Korea endi sõnul konflikti saab lahendada ainult rahulepinguga, mis siiani puudub.
Siin ei aita ähvardused Korea suunas. Korea on äärmiselt suletud riik ja ega suurt midagi ei teata tema sõjalisest võimsusest. Viimased rakettide katsetused ja nende lennuparameetrid tõeliselt ehmatasid USA-d. USA-l on olemas mitut sorti kaitsekilpe, kuid nagu juba kirjutatakse, et nii Venamaal (arvatavasti Koreal ja Hiinal ka) on relvad kilpide purustamiseks.
Selge on see, et mingisugused sanktsioonid ega ähvardused ei toimi tänapäeval enam. Korealased on valmis kasvõi rohtu sööma, aga oma riigi eest on nad valmis surma minema. Noh sureb 1 miljon nälga, 24 miljonit elab veel edasi.
Sõda oleks meeletus ja globaalne katastroof Maale. Nii nagu Putin ütles, et ainult diplomaatilised läbirääkimised aitavad saavutada rahu ja katsetuste lõpetamise. Tigeduse, viha ja sõjaga ei saavutata kunagi midagi head.

Põhja-Korea sõjaline võimekus lubab tal enne purustamist tõsiselt kahjustada Lõuna-Koread ja mõningal määral ka Jaapanit; leviv radioaktiivne saaste võib ulatuda kaugele väljapoole selle piirkonna piire; USAle endale Põhja-Korea raketid arvestavaks ohuks pole – neid on vähe ja neistki vaid ehk mõni küüniks heal juhul rannikuni kui teda enne sinnajõudmist maha ei võetaks; selline võimekus on aga USAl kahtlusteta olemas;

seega asi pole Lääne võimes Põhja-Koreale lõpp teha või teda ka koostöös teiste suurriikidega sanktsioonidega nõnda pigistada, et sel riigil puuduksid nii valuuta kui vahendid tuumaprogrammi jätkamiseks; asi on milleski muus mis maaohmanile tabamatu;

eelmised kommenteerijad on juba viidanud, milles küsimus: esiteks ei soovi Hiina USA mõju laienemist vahetult oma piirini (Korea sõja ajal ilmus sellise ohu ilmnemisel kohe kui maa-alt välja paarsada tuhat „vabatahtlikku“, tehes USAle tuule alla), teiseks: peale Hiina ei meeldi võidu korral Läänele lisanduv plusspunkt ka Venemaale; just need kaks riiki toetavadki P-Koread niipalju (seda hoolimata sellest, et ka tuumarelva leviku laienemine pole neile meelepärane), et Lääne sanktsioonid ja nende endi vahendeid neelav tuumaprogramm, olles vahepeal P-Korea elustandardi viinudki rohu söömise tasemele (viimasel ajal olla selles vallas siiski positiivseid muutusi) pole teda nälga suretanud; diplomaatilise lahenduse poolt on ka Lõuna-Korea, rääkimata Hiinast ja Venemaast ning arvatavasti on USA ähvardusedki samasugused kiremised nagu kimmigi omad (poliitikud peavad enda näitamiseks ikka häälitsema); sellises olukorras lahenebki kriis ilmselt läbirääkimistega, on see ju ka Põhja-Korea liidri enda eesmärk (ainult et enne püüab ta omandada algtasemel tuumavõimekuse, mis ka töökindlat teise kontinendini küündivat ballistilist raketti eeldab)

Need, kes on P.-Koreas reisil käinud räägivad, et nende elustandardil pole häda midagi. Viimastel aegadel on eraettevõtlus kõvasti arenenud. Eelmisel aastal kasvas kogutoodang ligi 4% (1999a. oli see 6,1%). Pealinn sarnaneb teiste selle regiooni linnadega -kõrghooned jne. Kõva kauplemine käib Hiinaga. Hiina ostab neilt rauamaaki ja sütt.
Tegelikult on nad oma sõjatööstuse arendamisse palganud väga targad pead kogu maailmast.
Kim teab väga hästi, et kui tal poleks tuumarelva, oleks USA teda juba ammu rünnanud nagu Iraaki ja Liibüat.

USA ei tunne huvi sellise Kimmi Korea vallutamise vastu, küll tunneb ta huvi Korea maavarade ja odava tööjõu kasutamise vastu. USA on alati huvitatud majanduslikust allutamisest, siis saab ta kõik odavamalt kätte, sest ei pea seda vaestekarja ise ülal pidama.
Need turistid räägivad ainult seda, mida neile on näidatud. Nagu meilgi näidatakse jõukat Tallinnat, mitte Sirgalat, Kiviõli ja Viivikonda.
Et Kim hoiab oma elanikel hinge sees, on samuti loomulik, sest rahvast hävitades ei saaks ta kellegi arvel enam ise elada. Selline suhtumine on ka teistes riikides, massimõrvarlik islaamiriik väljaarvatud.
Ka meil hoitakse kolmandikku eluspüsimise veerel, sest on vaja näitajatega eputada ja kellegi arvel ka oleskleda ja lällata.

tasakaalu huvides märgiksin, et ega ka Liibüat ei vallutatud (okupeeritud, annekteeritud) - ta lihtsalt hävitati; seal on nüüd "metsik väli"

kui tatti pritsib tohman maalt lööb õitsele nälgivgi maa;
ülemaailmsed konkursid tuuma- ja rakettrelvade spetsialistidele toovad kimmide juurde planeedi paremad pead, loomaks keelatud relva!

asi võib muidugi ka teisiti käia; selles, et Põhja-Korea raketid peale aastakümneid kestnud ponnistusi äkki lendama hakkasid (läbimurre) nähakse sageli Iraani või Ukraina jälge:

Ukrainas kinni istuvat kaks Põhja-Korea spiooni tundnudki huvi just rakettide, nende mootorite ja muude tootmise iseärasuste vastu:

As a result, authorities had detailed knowledge of the information they sought -- "ballistic missiles, missile systems, missile construction, spacecraft engines, solar batteries, fast-emptying fuel tanks, mobile launch containers, powder accumulators and military government standards," according to the court papers from their 2012 trial.

arvestades Ukraina kõrget korruptsioonitaset võis korelastel ehk midagi õnnestuda sealt ka kätte saada (usutakse, et P-Korea viimaste edukate katsetuste arendused on välja töötatud Ukraina konstrueerimisbüroos „Yuzhnoye“);

The claims are made in a report released by analysts at the International Institute of Strategic Studies (IISS) on August 14 which says technology, possibly from Ukraine's Yuzhnoye Design Office in Dnipro, was used in recent North Korean missile tests.
By Nick Paton Walsh, Victoria Butenko and Barbara Arvanitidis, CNN. The North Korean spies Ukraine caught stealing missile plans. Updated September 1, 2017

usutavam igatahes kui maali konkurss

reisikirjast (Alar Tamming) kümmekond aastat tagasi:

"Tuumalööki Lõuna-Korea või USA poolt kardab stalinistlik Põhja-Korea kõvasti, nii on tehased ja tootmishooned ehitatud paljuski maa alla. Kogu riik valmistub justkui suureks sõjaks: tänaval jooksevad ühises rütmis teismelised tüdrukud puuautomaatidega ja Lõuna-Koread vaadeldakse ameeriklaste poolt okupeeritud maana, mis kuulub vabastamisele.
... ... ...
Ka teed ja majad on võimsad. Pealinna pioneeride palee on kahe Tallinna Linnahalli mõõtu.
... ... ...
Üksluised on ka põhjakorealaste elupaigad, vähemalt pealinnas elab enamik ühetoalistes korterites, millel puuduvad kardinad ja ruumi valgustab üksik pirn laes. Majad on kõrged, tihti 30 – 40 kordsed, nende all asuvad sööklad, kus saab tasuta hommikueinet. Riik on vaene, kuid tänaval ei näe joodikuid ega katkiste riietega inimesi."

raha liigutati läbi Eesti pankade.

kui tatti pritsib tohman maalt kasvatab tiivad kimmidegi Mercurius

Hiina ei osta enam P-Korea sütt:

Снимки со спутников показывают, что в конце недели северокорейским торговым судам было отказано в разгрузке в китайских портах и, полностью загруженным, им пришлось вернуться назад. Уголь до этого был одним из главных источников дохода для Северной Кореи.

Lugupeetavad Venemaal Valitse Idas elik venepäraselt Vladivostokis toimus Majandusfoorum osalemas Venemaa juht, Jaapani, Lõuna-Korea ja Mongoolia juhid, muide esindus ka Põhja-Koreast tõsi kommunistlikku monarhi Kimmi ennast ei olnud. Kuid Imperaator üldse eriti teistes riikides vist liigu - rännuaastad Euroopas selleks korrraks läbi. Kuid asjast toosama Valitse Ida elik Vladivostok tegelt sealsamas Põhja-Korea lausa külje all ja ei mingit nn sõjaootust palangot rahvusvahelisel kokkusaamisel. Tundub, et värk tegelt keerukam. Vägisi tundub, et Hiina ja Vene tahavad sälitada teat vaba ruumi üliriik USA-ga ja vist USA tahaks lahendada personaalselt Kimi küsimust aga kuidagist ei saa lõplikult loomulikult. Ja siis Kim omas ruumis askeldab kohaletaritud nänniga - ilmselt suureks abiks siin nn Ukraina NSV seltsimehed kommunjakid ettevõttest Juzmaš elik Dnepr ukrainapäraselt ja Dnepropetrovsk siis okupandi keeli. Elik lihtlabaselt kari nn Ukraina NSV kommunjakke - eelkõige Juzmaši pomo Kutšma - lihtlabaselt müüsid kõik oma teadmised oskused Korea imperaatoritele Kimmidele. Elik kommunist kommunistile klassika.

III Ida Majandusfoorumil Vladivastokis (millest eelnevas kommentaaris jutt) küsis moderaator Putinilt otse, kas sõda Põhja-Koreaga tuleb? Oma vastuses avaldas riigipea lootust, et kõigil osapooltel jätkub tervet mõistust, toonitades eraldi, et ka USA administratsioonis on palju selliselt mõtlevaid inimesi. Varem, Hiinas, oli Putin märkinud, et korealased oma tuuma- ja raketiprogrammist enne riigi julgeoleku kindlustamist ei loobu («Да они траву будут есть, но не откажутся от этой программы, если не будут чувствовать себя в безопасности»);

Vaja on Kim kaasata koostööle siin regioonis, leidis naabrite president: pakume perspektiivis välja võimalused ühendada Transsiberi ja Korea raudteed, arendada torujuhtmeid, leida Põhja-Korea sadamatele uusi rakendusi.

http://pandoraopen.ru/2017-09-09/konstantin-nikiforov-myanma-pod-rukovodstvom-nobelevskogo-laureata/

Birma sündmused.

Tegelikult on asjalood järgmised.Me ju teame mis juhtus Liibüaga ja Iraagiga.Nende juhid lihtsalt löödi mättasse ja riigid muudetud tapatalgute tandriteks.Põhja-Korea juhtkond saab väga hästi aru,et kui nad läänele sõrme annavad(Liibüa näitel)siis lääs võtab terve käe ja neid tabab eelmainitud riikide saatus.Teistpidi on Põhja Korea ka puhvriks niiöelda,lääne ja ida mõjusfääride vahel.Põhja Koreast saab lääs jagu ainult sedamoodi nagu see toimus ülivõimsa nõukaga.Julgeolek osteti ära.Selle vastu aitab siiski see,et Põhja Korea riik peab meedia oma kontrolli all säilitama,rahvale rahuldava elatustaseme looma ja tugeva riigikaitse ja heidutus võime tagama.

Liibüa poliitika muutus alates 2003 seisnes eelkõige ülemaailmse terrorisimi mahitamise katkestamises, luues juba iseenesest eeldused veidi elavnenud ja normaalsemaks suhtluseks Lääneriikidega; see ei tähendanud, et Liibüa oleks revideerinud „Rohelises raamatus“ öeldut (araabia sotsialismi Liibüa vormist) ja õpetust džamaharijast (rahvariigist); Liibüa jäi kellegile sõrme andmata enda juurde olles vähemalt Aafrika mõttes korraliku eluoluga riik;

majanduslik isolatsioon, naturaalmajandus (et kõik vajalik toodetaks vaid oma riigis) edasist arengut siiski ei soodusta; uskudes Lääne mesijutte loobus Liibüa samal 2003nndal ka oma tuumaprogrammist, mis samuti sanktsioonide alt vabanemisele kaasa aitas (peal terrorismi toetamise eest); karistus ei jäänud tulemata; mässuliste hõimude väljaastumiste mahasurumiste käigus inimõiguste kaitse sildi all NATO ühisoperatsiooniga „Unified Protector“ Liibüa hävitati (ja jäeti saatuse hoolde);

samas veidi arusaamatu, miks mõned kommenteerijad siin tahavad Põhja-Koread kujutada mingi imeriigina, kelle peale ei hakka üksi hammas; printsiibis on Põhja-Korea on üsna kiirelt võidetav nii sõjaliselt kui majanduslikult; militaarne lahendus, tõsi, on seotud üsna suurte ohvritega nii Põhja- kui Lõuna-Koreas ning radioaktiivse saaste laialdase levikuga, mis aga ei tähenda, et Kimi riigist polegi võimalik jagu saada; Põhja-Koreal pole naftat, seda ekspordivad nad Hiinast (võimalik, et viimasel ajal ka Venemaalt); katkestades naftavood ja pannes sanktsioonide alla Põhja-Korega arveldavad pangad, pigistatakse Põhja-Korea kõri kinni; armeel pole kütust, tuumaprogrammi arendamisek puudub valuuta!

ainuke asi, ja sellelegi on siin juba mitmeid kordi ennegi osundatud, need pangad, mis Põhja-Koreaga arveldavad, on juhtumisi maailma suurimad (Hiina omad) ning Hiina tõepoolest ei soovi ühist piiri USA meelse riigiga koos seal paiknevate amide vägedega; sama jutt ka Venemaa kohta;

nõnda siis on Põhja-Korea strateegia selgemast selgem: tuuma- ja raketiprogramm arendatakse potentsiaalseks kasutamiseks kõlbulikku staadiumini (vältides Liibüa viga); harjutatakse maailm juhtunuga leppima ning väljutakse isolatsioonist koostöö kaudu selleks valmis riikidega (Venemaa pakubki juba perspektiivis ühe projektina Korea raudteede ühendamist Transsiberiga); nimelt nõnda tagataksegi nii majandusareng kui heidutusvõime korraga

Lugupeetavad kommunistlikul Koreal igati arvestatavad relvajõud ja täpselt samuti ka Korea Vabariigil. Lisaks Hiina ja Venemaa ei lase oma naabermaad - tegu ju naabriga - hävitada USA ja Korea Vabariigi poolt. Seega sõjalist lahendust tegelt ei ole.

miks sa, lugupeetav, töötad nagu rähn – ikka toks, toks ühte ja samasse auku; seda, millised oleksid II Korea sõja tagajärjed (kui see puhkema peaks), on siinsamas kommentaariumis juba mitmel-setmel korral valgustatud, samuti nimetatud need riigid, kelle vaikival toel Põhja-Korea üldse elus on püsinud (sääl on ka tõelisi näljahädasid olnud) ja oma raketi-tuumaprogrammi arendada suutnud; peatud on sellelgi, miks Hiina ja Venemaa sellist Kimmide režiimi kergelt toetavat poliitikat ajavad, hoolimata sellest, et uue tuumariigi teke pole neilegi meelepärane (viimati hääletasid nad ju mõlemad Julgeolekunõukogus sanktsioonide karmistamise poolt);

kommentaariumis, vastupidiselt KN arvustatavale lugulaulule, valitsebki ju seisukoht, et sõjaline lahendus pole põhjendatud, ning on ka kirjeldatud miks; samas ei tasu unustada, et kahe Korea probleemi on juba püütud sõjaliselt lahendada, algatajaks Põhja-Korea, läites 1950ndal Korea sõja mille käigus oli tuumarelva kasutamine üpriski aktuaalne (Douglas MacArthur`i plaan); seega – sõjalist lahendust on juba katsetatud, tuumarelva kasutamine konfliktis on olnud päevakorras ning nüüd väita, et sõjalisele lahendusele mineku võimalus pole kõneväärtki – see ei ole adekvaatne

teine asi, et normaalsed, tasakaalukad inimesed loodavad terve mõistuse võidule kuid ei välistada ei saa ju ka uusi Douglas MacArthur`i, kelleks seekord võivad osutuda mõlemad, nii ameeriklane kui korealane;
arvustatavas loos tsiteerib meiegi KN ju USA ametniku öeldut: „Igasugune oht Ameerika Ühendriikidele või selle territooriumile, sealhulgas Guami alale või meie liitlastele saab TOHUTU SÕJALISE VASTUSE, mis on nii tõhus kui ka ületamatu," „oht“ saab tohutu sõjalise vastuse – üpris selgelt väljendatud ju! ning KN lisab: „Hoiatamata heitsid ameeriklased II maailmasõja lõpul Jaapanile kaks aatomipommi.“ ; selliste tsitaatide taustal pole üldsegi ülearune küsida, kas ehk ka KN-le sümpatiseeriks Lääne võimu ja üleolekut demonstreeriv sõjaline lahendus?, sõjaline lahendus on päevakorras, ta mõlgub pidevalt pistrike meeles, teine asi, et nad jäävad vähemusse (loodetavasti)