13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Eesti rahva õige põhiprintsiip
Jänis
2003-02-26 11:30:27
Demagoogia. Minu vanemad on mõlemad kõrgharidusega ja ei
astunud neist kumbki parteisse ega peljanud lastele
minevikust tõde rääkida. Oli ka okupatsiooniajal võimalik
haridust saada ning tööd teha nii, et pärast ei peaks
millegi pärast häbenema. Need isikud aga, kelle jaoks
karjäär on kõige olulisem ja keda ei huvita, kui
kuritegelik on see võim, mida tuleb karjääri õnnestumiseks
teenida-kiita, võiksid natuke tagasi tõmbuda ja oma
kängunud südametunnistust virgutada.
mill
2003-03-02 16:09:05
Koik need, kes kiidavad, et nemad ei astunud parteisse,
jagunevad kaheks: ühed, keda sinna ei voetud; ja teised,
kes otustasid elada nende arvel, kes sinna siiski astusid.
Asutuste tippjuhid, ettevotede jja koolide direktorid,
ülikoolide oppejoud jne olid parteis. Teised tublid
inimesed, kes seal tööd said, voisid ainult sellpärast
töötada, et nn kommunismirakuke oli täis. Kui see rakuke
vähenes, hakati kohe vaatama, kes järgmisena sisse
voetakse. Muide, ja eestlased seisid ka järjekorras
aastaid, et parteisse saada. Seda nimetati tol ajal
"positiivseks karjerismiks".
Noukogudemaal elas ja töötas "kommunistide ja parteitute
blokk". Sellest jäid välja ainult vangid ja kurjategijad.
Enamasti nende hulgas, kes parteisse ei kuulunud, oli
rumalaid, vähese haridusega, äpusid, edasipüüdmatuid
isikuid, kel on alati ja igal ajal ükskoik, mis tuleb,
peaasi, et on olleke, ja peaasi on pisike rahake.
|
