Olge rahulikud, tulemas on suurem korterite müük. Keskerakondlastele sõbrahinnaga!

Seni, kuni kõiki Eesti sundüürnike, nii endiseid, kui praeguseid, KE eestvedamisel nn ühise mütsi alla ei koondata, ei juhtu midagi, vaid nokitseme edasi, igaüks omas nurgas ja nutusena . Eile, 20. veebr., toimusid üheaegselt nii Tall-s kui ka Tartus nn üritused . Tall-s sundüürnikele konverents, Tartus aga tagastatud majade üürnikele infotund ?! ( teade Tartu Linnalehes ) . Tartus tuli " põhiline " info siis jälle samadelt esinejatelt, mis täpselt aasta tagasi, 20.veebr.2006 !? Tartu sundüürnikud aga sunnitakse vaikima infotunnil, sest nende eest toimetavad kaastundlikult abilinnapea ja linnavarade jurist - mõlemal jätkub juttu kauemaks ...

Peaks need sundüürnike read täpsemalt üle vaatama. Kuidas need lood siis on, kui 15 aastaga pole endale suudetud elamist leida. Loodusliku valiku taustal on ilmselt tegemist äärmiselt elujõuetute isenditega. Kuid siiski, elada võõras majas ja kogu aeg kisendada näitab siiski teatavat vitaalsust ja hädatapp pole veel vajalik... Olgu juba ette ära öeldud, et pole sundüürnik, vaid tavaline üürnik. See, kes maksab üüri turuhinna järgi.

Keskerakond kuulutab end pidevalt ka pensionäride kaitsjaks. Sellest hoolimata on pensionärid tõepoolest olemas ja suhteliselt vaesed ka. Just teiesuguste grafomaanide, mõnede majaomanike, ajakirjanike, ja mõnede teiste erakondade poliitikute lahmiv halvustamine on lükanud sundüürnikud populistlike karjeristide ja aferistide sülle. On tõsi, et väga paljud pärisüürnikud vajavad eluasemetoetust palju enam kui mitmed jõukad sundüürnikud, kuid teie kommentaarid sellele küll kaasa ei aita. Materdage manipuleerijaid , mitte manipuleeritavaid.

Miks tuleks üürnikke koondada just KE eestvedamisel? Kas ei tõesta sundüüri küsimuse senine lahendamatus seda, et küsimuse politiseerimine oli viga? Tegu ei ole suures osas mitte sotsiaalprobleemiga vaid ebaõiglase jagamise tulemusega ning seetõttu peaks tõeline sundüürnike ühendus olema erakondadeülene. Ainult Keskerakonnale lootmine on kahtlane juba seetõttu, et sundüürnikud on enamuses eestlased ning nende probleem ei lähe Keskerakonna peamisele valijaskonnale ning suursponsoritele üldse korda. Tuleb otsida SARNASTE HUVIDEGA liitlasi, mitte neid kelle huvides on sundüürnike õnnetuse jätkuv kestmine. Öeldu ei ole mõeldud iga keskerakondlase halvustamiseks vaid tuleneb tegeliku olukorra üldistamisest.

sõbrahinnaga ongi normaalne anda selliste kannatuste eest

Kui restitutsioon puudutas vaid tühist osa Eesti kodudest, siis korterite ja kruntide erastamise seadused puudutasid kõiki. Selle poolt olid kõik suuremad erakonnad ja tänaseni tegelevad poliitikud, mitte ainult Laar ja Hänni. Selle järgi oli Haapsalu inimesel sama hulga EVP-de eest võimalik erastada mitu korda odavamat vara kui Tallinna elanikul. Antsla elanik sai mitu korda vähem kui teie seal Haapsalus jne. Omaehitatud majas elav maainimene ei saanud tollaste turuhindade järgi peaaegu midagi. Kui restitutsiooni poleks olnud, siiski oleks enamus sundüürnikke saanud erastada kehva korteri äärelinna puitmajas. Seega on Teie mälu kahtlaselt valikuline ja Teie väited demagoogilised ning Teie üleskutse enamusele sundüürnikele kahjulik. Jaan Sotter, endine sundüürnik.

ühel meelel autoriga.Valin igal juhul keskerakonna.Nii ka minu sugulased ja sõbred.

5. veebruari 1993a. valitsuse määrust võib võrdsustada ühena Stalini ja Hitleri sobingutest.Taoline määrus on toonud ja toob eesti rahvale jätkuvalt loendamatuid kannatusi.Valija ole tähelepanelik kui represseerijad sind moosivad - astuda nende tsunfti.

Ilmselt ei ole siin mõtet vaielda ei trussikute ega muude lihtsalt lollidega. Kui inimene ikka aru ei saa, et ühes , ennast demokraatlikuks pidavas euroopa riigis, koheldakse oma inimesi võrdselt ja selline omandireform, nagu seda eestis teostati oleks mõeldamatu, siis ei ole talle ka puust ja punaseks tegemisega võimalik midagi selgeks teha. Aga neile, kes siin räägivad, et Antsla korter on odavam kui Tallinna oma. Loomulikult on,aga teid ei visatud ju oma kodust välja ja te ei ole olnud sunnitud üüratuid laene võtma, et omale kodu söilitada.Eesti valitsus on pannud kogu omandireformi kulu sundüürnike ülgadele, sundides neid sisuliselt seda kinni maksma.

Antsla lapsevanemad on sunnitud oma lastele kõrghariduse andmiseks (Tallinnas või Tartus eluaseme üürimiseks) rasket laenu võtma, samas kui Kadrioru sundüürnikuvõsud vilistades oma mugavustega viietoalisest Peda poole jalutavad.

Maarahvas ei eita sundüürnike õnnetust, ärge siis teiegi õnnetu kannataja rolli monopoliseerige! Arvestage, et ka viletsa agulikorteri sundüürnik saab 13 aastat imeväikest üüri makstes karmiks turumajanduseks valmistuda, tööd otsida ja lapsi harida. Need maainimesed, kes mitte krundisiilugi ega katusepilbastki erastada ei saanud, on palju rohkemast ilma jäänud, kuid ainu- või superkannatajaks ei loe end keegi. Kesknädalas domineeriva loogika järgi on kõige suuremad kannatajad Iraani šahh ja Saddam Hussein, sest neilt võeti kõige suurem varandus käest ära.

Siiani oli mul ettekujutus sundüürnikust kui inimesest, kes on elanud mingil pinnal ütleme alates nõukogude ajast ja siis omandireformi tõttu said veits vasta pükse aegade muutumise tõttu. Nüüd olen aga kergelt hämmingus. Kuidas on võimalik põhjendada sundüürniku staatust inimestel, kes on praegusel hetkel vanuses 22-33a ? Kui teha kerge matemaatika, siis omandireformi ajal olid need inimesed alaealised ja on raske aru saada, kuidas taolistel tegelastel on võimalik a la 3000 eeguga omale elamispind osta. oleks siis veel nende inimeste vanemad, kes on nii äpud, et 15a jooksul pole suutnud mitte lillegi oma elu suhtes liigutada, kuid huvitav on näha kuidas 22a sundüürnik, kes pool aastat tagasi üürilepingu sõlmis, poolmuidu kinnisvaradiile teeb. Jälle jokk v? Nojahh, eks mõne teise partei omad on ka midagi sellist kunagi teinud, seega saab näpuga näidata ja süüta lambukest edasi mängida. Ei tore on see elu. Krt isegi tahaks mõne tonni eest omale põhja tallinnas korterit osta. Tahaks teada, mis tegema peaks. Tea peab elmarile pudeli konjakiga wismari külla minema.

Sundüürnik pole olukord, see on seisus. Erastamisel ilmajäämist heastatakse niiviisi, et korteriomaniku lapsed otsigu ise endale kodu, kuid sundüürniku lastel on õigus igaühel asenduskorter saada. Ärge kadestage, tegelikult on see seisus sarnane mungaseisusega, kus maine viletsus tasutakse teipoolsuses. Vanalinna korterisaajad on midagi pühakutetaolist, eesmärgid milleni kulgeda.

Üks asi on küll kindel - kohe kui Eesti ajaloos leiab aset järgmine suurem ühiskonda muutev vapustus, korraldatakse ühe esimese asjana uus Omandireform ja kõik need omandisuhted vaadatakse kohemaid "ajaloolise õigluse huvides" järjekordselt ümber. Vanad Roomlased on selle tõe ammu-ammu juba sõnadesse voolinud - ja see kõlab nii, et Ebaõiglusest ei sünni õiglust! Kui lubada endale teha üks , kellegi kitsastel majanduslikel erahuvidel põhinev moonutatud tõel või pettusel põhinev eeldus - nagu oli meie omandireformis avamata jäänud omandi mõiste, siis hakkab sealt robinal tulema valesid ja ebakompetentseid järeldusi ja tegusid mis oma ebapädevusega muutuvad suure kontsentratsiooni juures igale õigusriigile hukatuslikuks. Ja selle ees muide hoiatasid Eestis viibinud Saksa eksperdid meie Omandireformi ettevalmistajaid juba enne Omandireformi käivitumist.

on ikka äpud küll! 15 aastast 8 maksavad üüri 60 EEKu ruutmeetrist, ja siis on neil veel (üli)kooliealised lapsed ka, mis staatus neilgi siis on - omanik või? Jama lugu. Normaalne oleks ju olnud pöörata riigile ka vasem pale ette - võtsite kodu nagu kurjategijalt, no tore - hea meelega ostan nüüd turuhinnaga uue elamise, lastele ka veel. Mis mul viga!

Eesti keelest tuleks sõnad ahnus ja krabamine ära kaotada ja asendada sõnaga "sundüürnik". Need kaks sõna iseloomudstavad seda "seisust" kõige paremini. kelledel hakkavad käed värisema mõttest, et see pirukas võib vett vedama minna.

60 eek/m2? see teeb küllaltki tavalise üürihinna, kui te just kuskil hiigelhäärberis ei ela. Kuigi eu on näidanud, et vaesed ja viletsad sundüürnikud elavad ikka millegipärast kuskil kesklinnas hiidkorterites, mille turuväärtus jääb kuhugi 8 mln kanti. No muidugi on ka teistsuguseid. Isegi nähtuja läbielatud see sundüürnike probleem. 15 aastat läks aega, et raiskadest lahti saada, jõid, jaurasid ja haisesid, tööl ei käinud ja omavalitsus tõi raibetele küttepuud ka ukse ette, rääkimata sellest et nende üür kinni plekiti. Pean nõustuma eelkõnelejega - tõepoolest on tegu seisusega. Inimesed, kes proovivad ise oma elu ohjata, nii kergelt ei ela ja peab enda teenitust ära elama. Muidugi on mõne jaoks täielik ülekohus fakt, et kes ei tööta, see ei söö Mis puutub 60 EEK/m2, siis ostes omale liisinguga korteri, oleks igakuused väljaminekud samas suurusjärgus. Aga milleks ise oma maise elu eest hoolitseda, kui saab kisendada ja teistelt nõuda. Nõuka mentaliteet, mis muud

Palun lepingu näidist.

RIIGI ESIPETTURID KORTERITEHINGUTES Lugu sellest, kuidas Tõnis Palts, Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves krahmasid Toompea korterid http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=8391 24. august 1995 oli õnnelik päev nii AS-i Levicom juhile Tõnis Paltsile kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Krossile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saamiseks Toompea magusas majas – Kiriku põik 4. Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26. augustil. Vähem kui kuu aega hiljem sõlmiti kõigiga ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tulemusena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsile, Krossile, Ilvesele ja veel mitmele nende aatekaaslasele. Kiire asjaajamise juures rikuti seadust igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja eluruumide arvelt. Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude korteritega, enam kui 1000-ruutmeetrise elamispinnaga. Minge Toompeale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 (peaaegu Stenbocki maja kõrval) ja mõtisklege Eesti Vabariigis kehtiva eetika üle! Sellesarnastest tehingutest rikastus teisigi. Mart Laari kolleeg-minister Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja tänavasse, Laari nõunik Linnar Viik Laia tänavasse jne. Paltsi kaaslaste case oli aga unikaalne, sest tegu on ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata terve maja. Paltsile rohkem kui 100 ruutmeetrit 6600 krooni eest Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks. Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi. Juhan Partsi ametikorterite muundumine eraomandiks 1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja. Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale. Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks? Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas? Need küsimused on tänaseni vastamata. ETV “Pealtnägija” ja SL Õhtuleht võinuks aastate jooksul ka need vastused ikkagi teada saada. Laari tehingud tagastatud majas Georgia-spets, Friedmani preemia laureaat (mille ta sai eeldatavasti maailmas seninägematu omandireformi eest, kus koduta jäid tuhanded rahvuskaaslased) ning ekspeaminister Mart Laar ostis 800 000 krooni eest maja Tallinnas Toompea lähedal Ao tänavas kahasse oma sõbra moekunstnik Ivo Nikkologa. Kahtlased asjaolud ümbritsesid majaostu algusest peale, kuna hind oli kinnisvara tegeliku väärtusega võrreldes selgelt madal. Mõni aeg hiljem tõstetigi elamu väärtus ühtegi senti investeerimata 2,2 miljoni kroonini. Vastavalt maja “uuele hinnale” andis Ühispank laenu, mis saadi kroonides, aga tagasi tuli maksta EVP-des, mille kurss märtsis 1998. aastal oli 33 senti. Eriliselt raha kulutamata saadi lahti ka sundüürnikest. Laarist sai tubli majaomanik. Vastamata jäid küsimused seaduserikkumiste kohta, kui sundüürnikele anti EVP-laenu Ao 3 eluruumide ostmiseks, kuigi nad müüsid kuu aja pärast samad eluruumid endistele omanikele tagasi; ning kas omanike ja sundüürnike vahel toimunud tehingud oli teeseldud, eesmärgiks pangalaenu väljapetmine? Tollase peaministri soodsalt saadud maja remontis ümbrikupalku maksev firma ning puhkenud skandaal peatas ehituse mõneks ajaks. Maja kolmanda korruse ehitamiseks kulutatud miljonite kroonide päritolu ei ole Laar tänini suutnud selgitada. Kus ja kellena töötas ENSV-s Ilves? Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4. Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts. Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija“ kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne. Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu. Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga. Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad. Kõike eelnevat ja veel rohkem ütlemata jäetut arvesse võttes küsigem tuhandendat korda: kas kellegile on ikka veel selgusetu, miks oli Eesti riigile vaja just sellist isamaalaste algatatud ja just sellisel moel läbi viidud omandireformi? Kasutatud on andmeid ajalehtedest Postimees, Eesti Päevaleht, SLÕhtuleht, Kesknädal